VVV:Gogol Vigalas

Vaapo Vaher

  Venelastel jõulukino peaaegu puudub. Põhjus muidugi klaar: polnud neil ju pikki aastakümneid jõulegi. Enne revolutsioonimärulit jõuti jõulust lähtuvaid filme nats siiski teha. Kõige kirkamalt on jäänud kinolukku üleilmselt tuntud animaatori ja eksperimentaatori Vladislav Starevitši filmid. Emigrandina kirjutas ta oma nime küll : Wladislaw Starewicz. Oli mees ju Leedust pärit poolakas. 1912. aasta lõpunädalail etendus ta animafilm “Metsaelanike jõulud”, aasta hiljem Gogoli ekraniseering “Jõuluöö”, kus kuradit mängis ekraanikuulsus Ivan Mozžuhhin, Oksanat Olga Obolenskaja.

Starevitšit valdas aastaid eriline Gogoli-kirg, ekraniseeris ta ju ka “Vii”, “Portree”, “Maiöö” ja teisi noore Gogoli etnograafilis-fantastilisi lugusid. Starevitši ekraniseeringud olid  iseäralised, ühest küljest säilitas ta kanoniseeritud Gogolile omistatud idüllilise värvingu ja huumori, olme ja ulme, teisalt aimus filmi tagant ka tasakaalutu kirjaniku “tsirkulaarset psühhoosi”, kus sisemine kindlusetus avaldus hüplevas sündmustikus, järskudes meeleoluvahetustes.

Gogolil oli kurat kirjeldatud lustlikult: eestpoolt “jumala sakslane”, tagant “ehtne mundris kohtuametnik”. Ent see lõbus, karnevalilik karakteriseering peitis endas ka tõelist saatanlikkust, sest venelase jaoks on läbi aegade kuratlikkust sümboliseerinud just “väljamaine sakslane” ja omamaine kohtuametnik. Ega ka nõukaajal kurat välimuselt suurt ei muutunud, siis oli ta eestpoolt “jumala fašist”, tagant “ehtne KGB-lane”.

Pärast bolševistlikku pööret polnud enam jõuludest juttugi, ent enamlastele omasel ekstsentrilisel kombel kuulutati koitanud kodanlikuks igandiks ka uusaasta pühitsemine. Tõsi, siis näis aastavahetus äkki neile endilegi lage, seepärast püüti see ajavahemik täita proletaarse praasnikuga, “punaste jõuludega”, ent see pürgimus ei võtnud rahva seas vedu. Uusaastatavad said valitsuselt taas sanktsiooni alles 1935. aastal, kui parteitšinovnik Pavel Pastõšev Pravda veergudel nääride rehabiliteerimise välja hõikas. Riigipühaks ehk töövabaks päevaks määrati uusaasta esimene päev veelgi hiljem, 1. jaanuaril 1949. Selleks ajaks oli ka Kremlis lõplikult selge, et rahvas lakub aasta alul silmitult niikuinii.

Kunstis kajastusid näärid aga endiselt tagasihoidlikult, loojatele näis olevat langenud justkui miski Gogolilt pärit kõhklus või kindlusetus. Kirjanduses kujutas esimesena nääripühi vist Gaidar oma hunnitus lastejutus “Tšuk ja Gek” (1939). Filmiks tegi selle loo 1953. aastal režissöör Ivan Lukinski, töö õnnestus, film sai Veneetsiast auraha. Minagi mäletan raadio soovikontsertidest ühtotsa voogavaid Anatoli Lepini viise filmist “Tšuk ja Gek”, vahvad laulud tundusid tollal.

Mängufilmirežissööridest otsustavamad olid animaa-torid. Karmidel aastatel 1937-38 vändati mitmed multikad, kus näärid rõõmsalt sees. Neist võis oma aja kohta muudki riskantset sümboolikat aduda, Olga Hodatajeva multiplikatsioon kandis  pealkirja “Näärivana ja hall hunt”. Hüvaks kujunes Vjatšeslav Levandovski “Hõbedane vihm” (1937), iseäranis aga Mstislav Paštšenko animafilm “Kui süüdatakse küünlad”, mis tõi 1951. aastal Karlovy Varyst auhinna.

Suure filmi tegijad toppasid nääritemaatikaga aga ikka veel. Kuni Jan Frid võttis ette Shakespeare’i “Kaheteistkümnenda öö” (1955), ent selles ei kihanud tänapäev ega vene olustik. Küll tegi filmis hiilgerolli hilisem superkoomik Georgi Vitsin.

Nääriliselt revolutsiooniliseks kujunes alles Eldor Rjazanovi sädelev “Karnevaliöö”, mis lasti ekraanile 1957. aasta tulekul. See film tõstis kilbile elurõõmu ja lõbu, kuulutades kadu ametlikule mornitsemisele, ja mõjus tollases õhustikus peaaegu hedonistlikult. Juhmi bürokraadi Serafim Ogurtsovi deviis “Ma ei armasta ise naerda ja ka teistel ei luba” lüüakse kildudeks. Ogurtsovi teesi tagant võis aimata värelevat parafraasi Stalini sadistlikule sarkasmile: “Elada on parem, elada on lõbusam…”

Ometi, ka pärast “Karnevaliööd” ei ilmunud ehitud nääripuu just sageli linale. Nojah, muidugi see “Hüva leili”, mis rituaalselt igal aastavahetusel kõigist teletorudest kogupauguna eetrisse paisatakse. Jõulud ei morjenda kunstrežissööre aga sealmaal üldse. Sellesuunaline massikultuuriharu Venes ei idane. Pealkirjaliselt käisid jõulud jahmatavalt läbi keset kipsist nõukogudeaega, kui ääremaal väntas keegi Mark-Toomas Soosaar filmi “Jõulud Vigalas”. Polnud küll vene mehe tehtud, ometi möllas selles ehtsalt gogollik saatan, kes eestpoolt “jumala sakslane” ja tagant “mundris kohtuametnik”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht