VVV:Esimene nõukogude Hitler

Vaapo Vaher

Ülimalt ekstsentrilise näitleja Sergei Martinsoni (1889 ? 1984) puhul öeldi, et ta tegelaskujud on maniküürikäärid, mitte inimesed. Artisti ?virtuooslikud jalad?, kohati akrobaatiline, buratiinolikult geomeetriline kehakeel kätkes kummalist hampelmannilikku plastikat. Ta tantsis, ilma et see olnuks tants, ja laulis, ilma et see olnuks päriselt laul. Teda peeti ületamatuks pantomiimi, bufonaadi, groteski ja grimasside meistriks. Martinsoni tegelaskujude välises joonises ühendusid satiir ja romantika, ta võis olla veider ja naljakas ja liigutavalt loll, ent vahel aimus ta tegelaste totaalse tühisuse tagant jahmatava ootamatusega tumedalt traagilisi intonatsioone. Dramaatilise suundumuse tipuks tõusis ?Kaasavaratus? mängitud Karandõ?ev. See polnud enam Ostrovski, vaid Dostojevski tüpaa?.

Martinsoni soontes tuksles baltisaksa veri: oma vanaema mäletas ta kondise ja kõrgi frauna; isa oli Peterburi insener, kes lootis, et pojastki tuleb sirkliga sirgeldaja. Poiss nägi ka ise välja kui sirkel, kõhn ja pikakoivaline, elegantne ja koomiline ühel hoobil. Aga teda kiskus hoopis näitlema. Kui ta teatrikooli vastuvõtueksamil pateetiliselt Boriss Godunovi monoloogi etles, väänles komisjon naerupisarais. Peagi oli aga nooruk juba ühes pundis re?issööride rahutu paari Kozintsevi-Traubergiga. Need mehed hindasid ekstsentrikat üle kõige. Martinsoni tummfilmilik, hüsteeriline, peadpööritavalt liialdatud koomika lõi linal laineid ja Martinsonist sai ekstravertse vaataja lemmik.

Ühel õnnelikul hetkel aga märkas Martinsoni palaganigeenius Meierhold ja viipas ta enda teatrisse mängima ? Hlestakovi. Selle kutsega tulistas Meierhold otse kümnesse, sest Martinsoni rollist sai vene teatri kolmas suur Hlestakov, pärast Mihhail T?ehhovi ja Erast Garini osatäitmist. Martinson etendas lurjuslikku jobu, kuid sedavõrd veetlevat, et Moskva publik püherdas vaimustusest. Martinsoni tormlev Hlestakov oli ?peaaegu ebamateriaalne, pea kippus kehast eralduma, käed elasid omaette elu, tekst viskles karjete, sosina, kiirkõnena. Hlestakov lõpuks justkui lagunes, haihtus tühjusesse?.

Selle tükiga käidi 1930. aastal Pariisis, kus pöörane Martinson ka prantsuse vaataja oma embusse haaras. Siis aga prahvatas ta suhetesse Meierholdiga krahh. Meierhold  plaanis lavastada ?Hamletit?, kusjuures Taani printsi pidi mängima naine ? Zinaida Raihh. Eevatütar Hamleti rollis polnud küll maailmaime, printsi oli teinud juba Asta Nielsen, kuid mõjus vene oludes ekstravagantse sammuna. Kui Meierhold oma otsuse ?okeeritud näitlejaile kõrgelennuliselt teatavaks tegi, kerkis istmelt hobusenäoline Martinson, lausudes ilmsüütult: sel juhul, palun, mulle anda Ophelia osa! Kostis turtsatusi, Meierhold aga solvus, Martinson oli ta supermodernse idee ühe hetkega põrmustanud.

Martinsoni karjäär filminäitlejana kippus peagi kiduma, sest kolmekümnendate teine pool tõstis vene kinoekraanil kesksele kohale uue tüübi, T?irkovi ja Krjut?kovi laadis nakatava töölisasula nooruki või tavotise muretu külatraktoristi. Intellektuaalset ekstsentrikat enam ei vajatud, ?viimane formalist? Martinson suruti rafineeritud vaenlase negatiivsetesse, klanitud kõrvalkujudesse. Tõsi, alanud suur sõda vajas taas linal ka groteski, fa?istlikku sõdurit tuli näidata napaka naeruväärsusega. Martinsonile langes au esimesena vene filmis kujutada Hitlerit, füürerit karikeeris ta Jutkevit?i propagandistlikus farsis ??vejki uued seiklused?. Jantlikule lahendusele vaatamata tabasid Martinsoni baltisaksa geenid midagi ka fanaatilisele Adolfile olemuslikku, sest  pärast sõda, 1948. aastal, kutsus Igor Savt?enko ta filmi ?Kolmas löök? veel kord Hitlerit mängima. Sedapuhune füürer võlus ka Kremlit, film pälvis Stalini preemia!  

Martinsoni potentsiaal jäigi nii linal kui laval lõpuni kasutamata. Iseäranise nukrusega vihjavad sellele ta harvad hilised osatäitmised, näiteks Konstantin Voinovi Dostojevski järgi vändatud filmis ?Onukese uni? (1967). Viimast korda jõudis Sergei Martinson ekraanile Nikolai Gubenko filmis ?Ja elu, ja pisarad, ja armastus?? (1984), selle filmimise aegu oli vana näitleja juba lootusetult sklerootiline, ta lubjastunud aju ei pidanud enam teksti meeles ja ta kõrva monteeriti aparaadike, mis hoolika diktsiooniga dikteeris lause lause järele. Raugast näitleja tuhmunud kõrvad kuulsid paljuproovitud teksti justkui esmakordselt, kogu osatäitmisest kaamera ees kujunes üks suur vapustav improvisatsioon. Üksainus ekstsentrika. Nagu kogu ta tee, Hlestakovist Hitlerini.