Võluriuniversumite fenomen

AURELIA AASA

Mängufilm „Fantastilised elukad. Grindelwaldi kuritööd“ („Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald“, Suurbritannia-USA 2018, 134 min), Režissöör David Yates, stsenarist J. K. Rowling, operaator Philippe Rousselot, helilooja James Newton Howard. Osades Eddie Redmayne, Johnny Depp, Katherine Waterston jt.

Võib eeldada, et tänapäeval, mil Harry Potteri põlvkond on suureks sirgunud, on võlurimaailm paljudele taandunud pelgalt lapsepõlvemälestuseks. Mõistagi leidub skeptikuid, kes fantaasiafilmid lapsikustena enda jaoks välistavad, ent jagub ka tulihingelisi kaasaelajaid. Potteri filmielamuste nostalgia mõjub pärituulena Potteri eellugude seeriale „Fantastilised elukad“, mis on jõudnud järjekorras teise filmini – „Fantastilised elukad ja Grindelwaldi kuritööd“.

Paari aasta eest, mil levis kulutulena uudis seeria tulekust, valdas mind ootusärevus. Eelkõige seepärast, et näha, milliseid uusi ja vanu nippe universumi loomisel kasutatakse. Nüüdseks on entusiasm asendunud kriitilise huviga. On siiski kindel, et värske saaga filme vaatamata ei jätaks. Linateoste rikas semiootiline väli avabki end eelkõige neile, kes on Potteri maailmaga varem tutvunud, ja aega on selleks olnud juba ligikaudu paar kümnendit. Võluriuniversumi fenomeni võidukäik algas 1997. aastal, mil ilmus esimene raamat „Harry Potter ja tarkade kivi“.¹ Neli aastat hiljem üllitatud samanimeline film võttis globaalse hüsteeria mõõtmed.

Ühes „Sõrmuste isanda“ („The Lord of the Rings“) triloogiaga vormis Potteri seeria tollast fantaasiafilmide maastikku. Mõistagi ei astunud saagad tühjale kohale. Fantaasiafilmide ajalugu ulatab juba Georges Mélièsi loominguni. Ent aastatuhandevahetusel tegi nii kõrghetki kui krahhe näinud žanr läbi teatava uuestisünni, teerajajateks just „Harry Potter“ ja „Sõrmuste isand“. Menukite tuules vihisenud „Narnia kroonikad“ („The Chronicles of Narnia“), „Videviku“ saaga („Twilight“) ja „Kariibi mere piraadid“ („Pirates of the Carribean“) on teised näited sellest, võimsate eriefektide ja grandioosse maailmaloome poolest tuntud, „uuest fantaasiafilmižanrist“.

Hetkeseisuga on Wizarding World™ läbi ajaloo edukuselt kolmas meediafrantsiis. Tulude poolest teevad silmad ette vaid Marveli filmiuniversum (Marvel Cinematic Universe) ja Tähtede Sõda (Star Wars). Fantaasiažanri võibki pidada frantsiiside mängumaaks. Nagu filmimaailmas tervikuna, on siingi liikumas ohjad sarjade kätte. „Troonide mängust“ („Game of Thrones“) on saanud sünge fantaasia etalon. Ent olenemata sellest, kas esikoht on seriaalide või filmifrantsiiside päralt, sõuab fantaasiažanr filmi laineharjal. Vähemalt populaarsust arvesse võttes.

Fantaasiafilmide menukust on põhjendatud igatsusega müütiliste maailmade ja kaduvate väärtuste järele. Tänapäeval, mil „vana maailm“ näib infoühiskonnale üha kättesaamatum, väljendab nostalgiakihk teatavat pagemissoovi. Üldistatult võibki fantaasiafilmide ülesandeks pidada reaalsuse hülgamist.² Mõneti on kogu filmikunst illusioon, eemaldumine argisest. Fantaasiažanr rändab tegelikkusest nii kaugele kui võimalik. Võlumaailm on pelgupaik, imaginaarne mänguilm, mille ülesandeks on meisse süstida lootust, et hea murrab kurja ka päriselus.

On tõsi, et fantaasiafilmid pakuvad võimalust heita kõrvale argimured ning siseneda tundmatusse, imetabasesse universumisse. Paika, kus lendavad lohed, sähvivad võlukepid ja nurga tagant hüppab välja hallipäine võlur. Kui kaevuda sügavamale, võib säärast maailma kohati samastada alternatiivmeditsiini ja muude alternatiivvoolude ajastuga. Ometi ei presenteerita fantaasiamaailmades võluväge üldjuhul sellise jõuna, mis suudab olukordi imeväel lahendada. Pigem õpetavad teosed, et vale kasutuse korral võib maagia kaasa tuua kurja, isegi surma. Fantaasiafilmide tegelik lumm ei peitugi loitsudes, vaid piirideta kujutluspiltides ja ajatutes väärtustes.

Vähem tähtis pole ka isiklik side asjaosalistega. Paljud, kes Potteri raamatute-filmide seltsis üles kasvanud, tegid seda peategelastega ühes rütmis. Frantsiisi tippaastatel riietusid fännid oma lemmiktegelasteks ja tormasid poodi, et ahmida vast ilmunud raamatus kirjeldatavaid seiklusi. Vähe on vaimuvara, mille tulek sedavõrd palju furoori oleks tekitanud. Samamoodi oli filmidega. Kõik tahtsid võlurimaailmast osa saada ja ise sinna kuuluda. Ka J. K. Rowlingi „Fantastilised elukad ja kust neid leida“ oli algselt kirjutatud lisana Potteri maailmale.

Nagu nimi reedab, oli autor keskse narratiivi asemel võtnud fookusesse kõikvõimalikud võlurolendid. Warner Bros tegi Rowlingile ettepaneku tuua kinolinale teosest inspireeritud filmiseeria. Kaks viiest on nüüd valminud. Mõlema filmi stsenaariumid pärinevad seejuures Rowlingi enda sulest. Tiimis on jätkanud ka režissöör. Nagu nelja viimase „Harry Potteri“ filmi puhul, on siingi lavastajaks David Yates. Oma tonaalsuselt sarnanebki „Fantastiliste elukate“ seeria Potteri viimastele filmidele, mis on oma eelkäijatest märksa süngema varjundiga, vihjates karakterite endi sirgumisele.

Mitmekultuuriline võluriilm

„Grindelwaldi kuritegude“ tegevus leiab aset rohkem kui pool sajandit enne Harry ja kamraadide seiklusi. Vastupidiselt kohaspetsiifilisele „Harry Potteri“ saagale on tegevuspaigaks siin New York, Pariis ja teised maailmalinnad. Eri paikade vahel pendeldab Newt Scamander (võrratu Eddie Redmayne), kelle kireks on kõikvõimalikud (keelatud) olendid. Omal moel sarnaneb Newt Hagridiga (Robbie Coltrane), kes samuti loomade heaolu eest seisis ning draakoneid, hiidämblikke ja teisi olendeid kodustada püüdis.

„Grindelwaldi kuritegude“ keskse telje moodustabki võitlus kahe leeri vahel. Ühel pool on Newt koos kõikvõimalike karvaste ja sulelistega, teisel pool Grindelwald igihalja Johnny Deppi esituses. Nende vahel kulgevad alles oma head või halba nägu otsivad tegelaskujud. Omal moel peitubki kõige suurem muutus kurja jõu presenteerimises. „Harry Potteri“ maailmas kehastas õudu lord Voldemort, täpsemalt See-kelle-nime-ei-tohi-nimetada. Ta liikus ringi varjuna, peitus oma truude kaaslaste taha ja sisemusse. Eelnenut arvestades on vastses filmis saladuseloor, fantaasiamaailmade oluline osis, üsna läbipaistev. Grindelwald ei ole näotu koletis, vaid karismaatiline härra. Seni nähtu põhjal võibki väita, et kategooriad „hea“ ja „halb“ on ähmasemad. Ehkki mõni karakter pälvib siiski enam sümpaatiat.

„Fantastiliste elukate“ saaga ammutab jõudu seostest kultusliku Potteri maailmaga. Mängu tuuakse tuttavad paigad ja karakterid. Kõige märgilisem on kohtumine nooruspõlve Albus Dumbledore’ga (Jude Law). Kaks valminud osa annavad siiski alust arvata, et saaga ei liugle pelgalt vana rasva peal. Vastupidi. On värvikaid tegelaskujusid ja kaasahaaravaid olukordi. Samuti toob „Grindelwaldi kuritööd“ meieni varasemast mitmekultuurilisema võluriilma. Esile tõusevad mitmekülgsed naiskarakterid. Läbi käib mugude³-võlurite abielu debatt, mida võib tõlgendada nii rassidevahelise kui ka samasooliste kooselu valguses.

Sääraseid sotsiaalpoliitilise alatooniga viiteid on seerias veel. Kui esialgu näis, et vihjed „Harry Potteri“ maailmale ongi filmide peamine trump, siis teise osa nägemine lubab selles õnneks kahelda. Ehkki „Grindelwaldi kuritööd“ ei kostita üllatustega, võib filmi pidada omas žanris õnnestunuks. Mul endal on siiski keeruline suhtuda filmi samasuguse entusiasmiga nagu kunagi „Harry Potteri“ saagasse. Ent võimalik, et kõige nooremad vaatajad suunatakse võlurimaailma just „Fantastiliste elukate“ juhatusel.

Märgilisem kui üks värske lüli hiigelfrantsiisist, on aga fantaasiažanri üldine menukus. Eks ütle see omal moel sedagi, et ühiskond on kiindunud nostalgiasse. Peitugu see siis sentimentaalses soovis naasta lapsepõlve või vajaduses puhata tüütavalt argisest. Usun, et paljudele jäävad fantaasiasaagad alati süümemõnufilmideks, mida salamisi vaadata, temaatilised sokid jalas ja kakao nina ees. Ent igapäevaste põgenemiskatsete seas, mida me kõik omal moel harrastame, mõjuvad fantaasiafilmid ühe värskema võimalusena.

1 J. K. Rowling. Harry Potter and the Philosopher’s Stone. Bloomsbury, 1997.

2 Katherine A. Fowkes. The Fantasy Film. Wiley-Blackwell, 2010.

3 mittevõlurist inimene