Viieaastane Katusekino plaanib kaduda

LAURA MALLENE

Väsimus. Pidev võitlus ilmaga. Toetuse puudumine. Katusekinol on põhjusi mitte jätkata kogunenud liiga palju. Viimase paari nädala õhtutel on Katusekino rahvast täis. Kohti ei jagu, istutakse ka põrandal, igal pool, kus vähegi saab. Hea ilmaga on Katusekino magus meelelahutus. Oma rolli mängib aga ootamatu teade, et praegune viies vabaõhu-kinosuvi on viimane. Katusekino pakib asjad ja lahkub.Sellest on kahju. Vist ka publikul.

„Kas Katusekino on vaja?” on küsimus, mis ei anna rahu. Vaatajad on hääletanud jalgadega. Tõsi, seda sobiva ilma korral. Viie suve kohta 120 000 külastajat on tähelepanuväärne hulk inimesi ja annab küsimusele positiivse vastuse. Katusekino lööb, erinevalt näiteks jaapani animefestivalist, unikaalsusega. See sobib nii hästi Tallinna suveõhtutesse ning kindlasti on see koht, kuhu viia esimest korda siia saabuvad külalised.
Selgub, et külastajatest ei piisa ja sulgemisotsuse taga on põhjusi rohkem kui üks.
Esimene on puhtinimlik: tegijad on väsinud. „Katusekino on väga töömahukas projekt, mis meenutab suure filmifestivali tegemist,” ütleb üks Katusekino omanikest Aivar Laan.
Teiseks leiavad omanikud, et kogemused ja kontaktid võiks panna mõnesse teise projekti, kus head filmi saab näidata ilmast sõltumata. Just ilm on olnud kino suur murekoht. Suved pole vennad ning üks kuu ideaalset suveilma ei kompenseeri mitut kehva.
„Puhtalt altruismist seda projekti üleval hoida on keeruline,” selgitab Laan. „Kui alustasime, tegime asja entusiasmiga. Tegime seda kultuuripealinna raames, projekti toetati. Tõsi, suures plaanis moodustas see toetus aastaeelarvest väga väikse protsendi.”
Pärast seda pole linn Katusekino toetanud. Kino aitasid ülal pidada sealsamas töötav kohvik ja baar, oma osa saadi erasponsoritelt ja reklaamilt. Kinos korraldati mitmeid korporatiivüritusi, kuid viimased on nüüdseks soikunud.
„Viis aastat on sellise projekti puhul pikk aeg. Linna toetus kadus, sponsorite saamine muutus ajaga keerulisemaks. Oleme endiselt suutnud partneritega seda finantseerida. See ei ole piisav, et hooaja eelarvet mõistlikul tasemel hoida. See on ka põhjus, miks oleme üritanud kõiki võimalusi ära kasutada, et saaks kinoga jätkata. Käisime juba kevadel mitme Tallinna linnavalitsuse asutuse jutul, alates kultuuriväärtuste ametist ja lõpetades kesklinna valitsusega. Kõik kuulasid meid ära, kuid kedagi ei huvitanud,” selgitab Laan.
Sel aastal otsustati taotleda raha kultuurkapitalilt. Audiovisuaalse kunsti sihtkapitalile esitati kaks taotlust: küsiti 5000 ja 3000 eurot. Katusekino soovis toetust filmipäevade raames linastuvate väärtfilmide programmihankekulude ning korraldatava filmifestivali „Debüüdid” programmihanke- ning kommunikatsioonikulude katteks.
Kultuurkapital otsustas raha mitte anda. See oli Katusekinole valus löök (ja sulgemise põhjus number kolm). Eriti, kui kõrvale panna tõsiasi, et toetust said nii Sõpruse kino Wes Andersoni filminädal kui Artise kino jaapani anime programm. Katusekino omanikud küsivad, kas selline kohtlemine on võrdne.
„Meie seisukoht on, et oleme üsnagi süsteemset tööd teinud kinotraditsiooni säilitamiseks. See otsus ajab närvi,” leiab Laan. „Kindlasti pole see ainuke sulgemise põhjus, kuid tõrvatilgakesi mee-potis on päris palju.”
Kultuurkapital pole kriitikaga nõus. Kulka audiovisuaalse kunsti sihtkapitalist küsiti sihtasutuse esimehe Raimo Jõeranna sõnul teises jaotusvoorus toetust veidi enam kui miljon eurot. „Jaotada oli võimalik 339 619 eurot ja 27 senti. Selge, et kõigile ei jätku,” ütleb Jõerand.
Tema sõnul on selline vahekord üsna tavapärane. Ta selgitab, et see on nendele, kes kulkaga tihedamas kontaktis, ka teada. Sellepärast esitatakse enamasti taotlus toetuse saamiseks piisavalt vara, et eitava vastuse korral oleks võimalik plaane korrigeerida, leida muid rahastajaid, üritus ära jätta või esitada uus taotlus järgmisse vooru väiksemas mahus.
„Katusekino taotles toetust esimest korda. Taotlus esitati viimasel hetkel, kui üritused olid juba välja kuulutatud, otsuse tegemise ajaks juba toimumaski. Mindi välja riski peale. Võib-olla usuti pimesi, et kuna programm on nii hea, siis igal juhul toetatakse. Kulkas aga ei jätkunud raha,” ütleb Jõerand.
Filmipäevade, festivalide, konverentside ja eriürituste korraldamise toetamine on moodustanud keskmiselt kümme protsenti audiovisuaalse sihtkapitali eraldistest, millest lõviosa läheb filmide tootmiseks ja ideede arendamiseks. Sellest kümnendikust toetab sihtasutus järjepidevalt kinosid Artis ja Sõprus. Selle kümne protsendi hulka ei ole arvestatud iga-aastast PÖFFi, mis vajab raha palju rohkem, samuti mitte kinode digitaliseerimist Tartus, Võrus, Valgas, Kuressaares, Kärdlas ja Paides. Kulka on sellele tänavu samuti õla alla pannud.
Jõerand usub, et ükski AV-sihtkapitali seitsmest liikmest ei heida Katusekino eriprogrammidele midagi ette. Ta küsib, kas Tallinnas on vaja juurde veel üht toetatavat n-ö väärtfilmikino.
„See nišš on kitsas ja publikut napib niigi. Katusekino on elustiilikino, kus filme saab näidata ainult öösiti ja ilusa ilmaga. Selle pidamine on suur luksus. Enamik nende filmide sihtgrupist ei jõua neid vaatama niikuinii ainuüksi nende hilise algusaja pärast. Kui valdkonnas raha napib, siis sinna esmajoones panustada ei ole kuigi tark,” leiab Jõerand.
Ta nendib, et kinoprogramme tuleks vaadata tervikuna, kus kõikvõimalikud retrospektiivid ja eriprogrammid moodustavad olulise osa. Selle välja­kujundamine on pikaaegne töö ning seda saab ellu viia üksnes teatud kindluse korral.
„Kulka on katsunud seda kindlust meie kinodele pakkuda. Viimane, mida teha, oleks neil nüüd ootamatult vaip alt tõmmata. Sellest ka uue tulija raskused kohe esimesel küsimisel ja veel takkajärele toetust pälvida,” selgitab Jõerand.
Seda, kus ja mis kujul Katusekino uuesti uksed avab, ei ole veel paika pandud. Aga märkimist väärib, et eelmisel aastal Riias avatud vabaõhukino töötab väga hästi. Eelmisel aastal käis seal Laane sõnul kahe kuuga rohkem publikut kui kolme kuuga Tallinnas. Kohtade arv on sealjuures ligilähedane.
Katusekino on suutnud vaatajateni tuua palju rariteetset kinoklassikat. „Kõige rohkem aega kulub programmi kokkupanemisele, filmiõiguste hankimistele, filmide siia toimetamisele. See kõik on keeruline ja nõuab aega,” sõnab Laan. Sageli oli ebaselge, kellele kuuluvad filmi näitamise õigused.
Katusekino ehk Eesti esimene regulaarne välikino vabas õhus asutati 2010. aasta aprillis. Programmi koostamisel oli võtmesõnaks „mitmekülgsus”. Kinos on pakutud filmivalikut aegumatust filmiklassikast, keelatud filmidest ja dokumentaalidest, skandaalsest kinost ning friigi- ja kultusfilmidest värskelt valminud linateosteni. Viie aastaga on Katusekinos käinud ligi 120 000 külastajat.
Katusekino oli programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” tähtsündmus. Reklaamikonkursil võideti reklaamiagentuuri Brilliant esitatud töödega kaks Kuldmuna.
Mis edasi? Laan on kindel: kui kino head tuge ei leia, ootab seda sulgemisotsus. Aga meie? Kas vaatajad peavad suvel filme Riias nautima? Kulka ega Tallinna rahakott pole põhjatu, ka nemad on oma valikud teinud.
Katusekino on säranud, paistnud edukana. Ja nüüd … tekib paratamatult tunne, et Katusekino on vaeslapse rollis – saagu ise hakkama. Sellest on südamest kahju. Seepärast võiks ju uuesti küsida ka neilt, kelle võimuses on jaotada raha: mis saab edasi?