Veri vemmeldab, tulevik tuksub

Margit Adorf

Noortenädala raames näidati kinos Sõprus täiskasvanuks sirgumise filme. 9. – 14. maini sai noortenädala raames näha kuut noortele suunatud menufilmi, millest osa olid varem juba „Just filmil” linastunud teosed. Sirbis olen varem juba kirjutanud filmidest „Punane koer” ja „Must õhupall”, need on pigem perelood. Seekord vaatasin kolme sarnase joonega filmi: „Keith”, „Mässav noorus” ja „Müürililleks olemise iseärasused”. Need täiskasvanuks sirgumise lood räägivad eri viisil armastuse poole püüdlemisest, tulevikuplaanidest ja lihalikust ihast. Kõiki kolme filmi ühendab ka see, et need põhinevad juba varem valmis olnud kirjanduslikel tekstidel, need lood pole otsejoones filmiks kirjutatud. Kõigis kolmes filmis on tegelasteks keskkoolinoored, kes higistavad kõrvuti armuprobleemidega ka õpingute ning tulevikku määravate eksamite pärast. „Keith” on kolmest filmist vahest kõige rohkem just noortefilm, neile arusaadavaim ja hingeminevaim, ilmselt eriti just noortele neidudele. Täiskasvanuma publiku võib see linateos leigeks jätta, kuid siiski tuleb mainida, et filmil on oma võlu. See pole päris tavaline Hollywoodi pubekafilm, kuigi peaosalist on võetud mängima teinilauljast hurmur, midagi omaaegse Justin Bieberi kanti. Ma kahjuks ei oska nooruki lauljakarjääri kohta midagi öelda, minu meelest on tema muusika juba selle loomise ja lintilaulmise hetkel läinud kõige kaduva teed, kuid näitlemisega sai poiss filmis talutavalt hakkama. Õnneks ta ei laulnud kellelegi serenaadi. Miks ma ütlen „talutavalt” ja mitte „päris hästi”? Sest vähki surevalt noorelt inimeselt ootaks siiski veidike rohkem sügavust, mitte vaid arrogantset ülbitsemist. Loost võib aimata, et ilmselt oli lühijutu tegelane siiski mitmekihilisem, filmis tegutseval nimitegelasel lastakse kriitilisematel hetkedel, mil emotsioonid pea kohal kokku löövad, pigem ekraanilt kaduda. Nii ehk naa on „Keith” kindlasti noorte neidude õhkamisfilm ja pigem tõesti kvaliteetne, mõtlemapanev meelelahutus.

„Müürililleks olemise iseärasused” pole meie kandis varem suurel ekraanil linastunud. Siin võiks kuulsamatest staaridest ära märkida näiteks Emma Watsoni, kes mängib Logan Lermani peategelase Charlie’ kehastatud armuobjekti Sami. Samanimelisel romaanil põhinev film räägib kohanemisraskustest koolis, sõprade leidmisest ning soovist olla armastatud ja armastada. Charlie ihaleb küll üht ägedat plikat, kuid satub kogemata hoopis teise tšikiga käima, sest ei julge talle õigel ajal öelda, kuidas asjalood tegelikult on. Mängus on ka homoseksuaalne liin: Ezra Miller mängib Patricut, Sami kasuvenda, kes on küll omaenda väikses seltskonnas varjamatult homoseksuaalne, kuid peab laiema avalikkuse ees oma suhet varjama ning maksab hiljem selle eest ka hingekriipivat hinda. Peategelane Charlie soovib kõige muu kõrval saada kirjanikuks, ta loeb palju ja tema suunajaks on kirjandusõpetaja. Kokku kõlab see nagu paljudest varasematest filmidest kokku klopsitud kompott, kuid kompositsiooniliselt on siin kõik omal kohal. Film ei tundu sugugi juba varem nähtu kordamisena, kuigi paralleele võiks ju tuua näiteks filmiga „Hommikueine-klubi” („Breakfast Club”, 1985), meenuda võib ka „Surnud poeetide ühing” („Dead Poets Society”, 1989), kuid need seosed on siiski pigem aimatavad ja ähmased kui tegijate taotlus. Selliste paralleelide tõmbamine võib olla täielikult vaid minu enda meelevaldne seos, igal juhul arvan, et müürilillefilmi kõlbab vaadata ka neil, kes muidu noortefilme suurt millekski ei pea. Raamatu-usku inimesed võivad üles otsida samanimelise Stephen Chobsky raamatu, mis on muuseas ka eesti keeles ilmunud (kirjastus Hea Lugu, 2012).

„Mässav noorus” oli kõige suurem positiivne üllatus. Tihtipeale, kui lappan filmide kataloogi, et sealt leida midagi vaadatavat, langetan esimese otsuse, kas seda filmi tasub vaadata või mitte, filmi plakati järgi. Need räägivad palju. Plakatilt on kohe näha, mis laadi filmi oodata, kas odavat hirmufilmiks pürgijat, pretensioonikat indie-filmi või tobedat komöödiat (näiteks). Selle filmi plakat kuulub pigem eemaletõukavate hulka, ma ei läheks plakati põhjal seda kinno vaatama ega laenutaks ka koju. Kuid seekord oli esmamulje petlik: vähetõotava pealkirja ja plakati taga on vaimukas komöödia, mis on tõepoolest kohati nii naljakas, et sunnib valju häälega naerma. Eelkõige on tegemist väga hea aluslooga, samanimelise romaani autor on C. D. Payne, kes ka ise (naabrina rõdul) korra filmist läbi vilksatab. Näitlejate valikul on siin asjale tõeliselt kõrgelennuliselt lähenetud, noorte kõrval on ekraanile paisatud Zach Galifianakis, Ray Liotta, Steve Buschemi, Jean Smart, Justin Long, M. Emmet Walsh, Fred Willard jne. Põhimõtteliselt on igas väiksemaski rollis mõnest kassahitist tuntud nägu. Peategelaste rollis Michael Cera ja Portia Doubleday on noored näitlejad, kellest kuuleme kindlasti veel mõndagi positiivset. Kokkuvõttes on film vändatud suure lusti ja hooga, alates näitlejate ansambli koostamisest ning lõpetades muusika ja filmitehnikaga. Paiguti on kasutatud nii animatsiooni kui ka joonisfilmi (lendav sekspaarike), kuid see kõik on omal kohal ega mõju liialdusena. Joomise asemel süüakse siin hallutsinogeenseid seeni ja tehakse lollusi, lausa maniakaal-kriminaalseni ulatuvaid lollusi Elu Armastuse nimel. Dialoog on teravmeelne, on ootamatuid naerutavaid reaktsioone. Mis ma muud oskan öelda kui väga hea komöödia, soovitan kõigile, kes oskavad head naljafilmi hinnata ega ihale vaid süngeid süümepiinafilme. Kui peaksin „Mässavat noorust” hindama ühe sõnaga, oleks selleks „pöörane” – hüüumärgiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht