Vene lemmikud Euroopat avastamas

Arvo Pesti

9. – 18. XI peeti Tallinnas ja Narvas III vene filmide (sügis)festival. Seekord peab „sügis” sulgudesse jääma, sest afiššidel seda sõna enam ei ole. Kas viitab see asjaolule, et vene filmide kevad- ja sügisfestival ühtuvad? Kurb see oleks, vene filme näeb häbiväärselt vähe, ka televisioonis näidatakse enamasti väheväärtuslikku. Viimastel festivalikordadel on saalidki üsna täis olnud.

Seekord tõi festivali korraldaja, Riias asuv Alexander Studio Group meie ekraanidele kolmteist värsket vene filmi, mis olid jaotatud kolme programmi: seitse põhikavas, kaks noorsoofilmi hitti, kaks lasteseanssi ning avafilm ja lõpufilm – selline oli seekordse festivali ülesehitus.

Aasta 2007 on vene filmikunsti jaoks hea ja tegus aasta olnud. Valminud on kaua oodatud filmid tuntud professionaalidelt nagu Nikita Mihhalkov, Kira Muratova ja Aleksander Sokurov, samuti debüüdiga tähelepanu äratanud lavastajatelt nagu Aleksei Popogrebski ja Andrei Zvjagintsev. Popogrebski uus, palju poleemikat tekitanud linateos „Lihtsad asjad” meie festivalile ei jõudnud, küll õnnestus filmi televiisorist näha. Tallinnaski linastunud „Koktebel” (2003, koos Boriss Hlebnikoviga), autori uus film, kujutab inimeseks jäämist tänapäeva kiskjalikus ühiskonnas. Meisterlikult üles võetud teos on tähelepanu äratanud eelkõige teravate teemade poolest nagu eutanaasia ja arstieetika.

III vene filmide festivali programm sisaldas nii mõnegi tuntud režissööri värske filmi. Kogu ürituse avas palju pärjatud Stanislav Govoruhhini („Vorošilovi laskur”, 1999; „Mitte ainult leivast”, 2005) „Näitlejatar”, mis tänaseks juba võitnud XV Vene filmifestivalil „Aken Euroopasse„ peaauhinna Kuldne Lodi parima filmi eest ja Hõbelodja parima naisosa eest (Jevgenija Dobrovolskaja) ning festivali „Moskva esilinastus 2007„ grand prix’ ja vaatajate lemmiku auhinna. Suurepäraste näitlejatöödega (mis alati iseloomustab Govoruhhini toodangut) film armastusest, näitlejatest ja elust teatris. Film ilma suurema ambitsioonita, kui seda on hästi välja mängitud lihtsakoeline stsenaarium.

Samasse kategooriasse nihkub ka vanameister Pavel Tšuhrai („Varas”, 1997; „Vera autojuht”, 2004) uus linateos „Vene mäng”, vändatud Gogoli näidendi „Mängurid” järgi. Vene näitekunsti suurmeistrite (Sergei Makovetski, Sergei Garmaš ja Andrei Merzlikin) õlul püsiv lihtne lustakas kaardipettuse sulilugu korjas samuti Vene festivalidelt hulga auhindu: „Aken Euroopasse” festivali mängufilmide konkursi „Vene esilinastus„ peaauhinna Kuldne Lodi ja sama festivali Stanislav ja Andrei Rostotski auhinna (Sergei Makovetski). Vene festivalid hindavad traditsioonilist, lihtsakoelist ja hästi näideldud mängufilmi, ilmselt on neil ka leviedu.

Klassikalise armastuslooga on tegu näitlejast režissööriks tõusnud Vera Glagoleva uues filmis „Kuradiratas” (2005. aasta filmi „Tellimus” näidati korra Tallinnaski). Esimesest silmapilgust sündinud ja kirglikuks arenenud meeletul ja hullul suhtel pole arukat lahendust. Jällegi heade näitlejatöödega, professionaalselt vändatud lugu, vältida on suudetud banaalset lõppu. Film osales kolme festivali põhiprogrammis (XXIX Moskva rahvusvaheline filmifestival, Varssavi rahvusvaheline filmifestival ja Varna rahvusvaheline filmifestival).

Intrigeeriva pealkirjaga film „Agitbrigaad „Peksa vaenlast!”” Vitali Melnikovilt („Aed täis kuuvalgust”, 2000; „Vaene, vaene Paul”, 2003) on klassikaline, ühel näitlejal püsiv film. Viktor Suhhorukovi õlul on banaalsevõitu lugu inimeste ja rahvaste erisusest sõjast sassi aetud oludes. Näitlejate brigaad koos rändkinoga sõidab mööda Siberi jõge, mille ääres elavad ümberasujad üle kogu Nõukogude Liidu. Nii brigaadi liikmed kui ka jõeäärsed elanikud on üks veidram kui teine, aga kuidagi peavad nad hakkama saama nii omakeskis kui elus.

Vera Storoževa („Taevas. Lennuk. Tütarlaps”, 2002) värske film „Teekond koduloomadega” oli üks selle festivali oodatumaid teoseid. Film võitis XXIX rahvusvahelise Moskva filmifestivali parima filmi peaauhinna Püha Jüri, vene ajakirjanduses on teose üle palju arutletud. Tegu on karmi ja lootusetu linalooga Venemaa provintsielu tüüpidest tänapäeval. Film jutustab loo tüdrukust, kes müüdi 16aastaselt mehele otse lastekodust. „Teekond koduloomadega” algab naisest palju vanema mehe surmaga. Karmist elust muserdatud naisele, kes pole elus tundnud ei armastust, ei lootustki, on see pigem kergendus. Kuid mida saabunud vabadusega peale hakata? Koduloomad, kits ja koer (muuseas, ainuke rõõmsameelne ja „positiivne” tegelane filmis ongi koer), pannakse paati ning algab teekond minevikku, lastekodusse. Film on lootuseta, ängistav ja karm, vaid venelastele omane kaasaegne realism.

Vene festivali oodatuimaks uusteoseks oli kahtlemata Andrei Zvjagintsevi „Pagendus”. Film, mis oli üks kindlamaid 60. Cannes’i filmifestivali Kuldse Palmioksa nominente, kuid sai vaid hõbeauhinna parima meesosa (Konstantin Lavronenko) eest. Kodumaal pärjati „Pagendus” Moskva filmifestivali filmiklubide föderatsiooni auhinnaga. Pole ka ime, tegu on väga „intelligentse”, tsitaate ja allusioone täis küllaltki ebavenepärase ja tingliku filmiga. Sellised võidavad suuri festivale väga harva, küll aga saavad spetsialistide auhindu. Vändatudki on „Pagendus” osaliselt Euroopas. Süžee on lihtne, põnevaid sündmusi ei ole, kuid kahe ja poole tunni pikkune film on pingeline, lausa lummav. (Tallinna linastuse emotsionaalsest vene publikust täidetud suur saal istus hiirvaikselt filmi jälgides.) Mees, naine ja kaks last (ilmselt Zvjagintsevi lemmikkooslus, tuttav juba „Tagasitulekust”, 2003) sõidavad tööstuslinnast maale mehe kodukanti ja asuvad elama vanemate vanasse majja. Naine on rase ja filmi lõpuni jääb segaseks rasestaja isik. Pärast raskeid diskussioone tehakse naisele mehe kriminaalsete sidemetega venna vahendamisel kodustes tingimustes abort, mille tulemusena ta sureb. Ega suurt midagi rohkem ei juhtugi (süžee aluseks on William Saroyani jutustus „Laughing Matter„).

„Pagenduse” väärtuseks on eelkõige oskus luua lummav pildijada. Kõik võttekohad, kaadrid on läbi mõeldud, mitte niivõrd maalilised, kuivõrd maalilikud. Helidki täiendavad tekkivat kujutlust, rääkimata Arvo Pärdi muusikast,  on tunda Tarkovski hilisemate filmide hingust.

Festivali lõpufilmiks jäeti põhiliselt produtsendina tuntud Valeri Todorovski („Kurtide maa”, 1998; „Minu kasuvend Frankenstein”, 2004) uus teos „Pihtide vahel”, põnev kaasaegne narkolugu. Professionaalselt väljapeetud, eeskujusid tsiteeriv, küllaltki ebastandardne film heade näitlejatega (narkokuningat mängib vene filminduses igale poole jõudev Fjodor Bondartšuk). Filmi sisu pole mõtet ümber jutustada, laias laastus on sisu ikka sarnane. Todorovski huvitavat režissöörikätt näitab filmi ootamatu lõpp.

Sellega saabus lõpp ka seekordsele vene filmide festivalile. Loodetavasti on lõpp endiselt uue algus ja peagi algaval PÖFFil linastuvad riialaste festivalilt puudunud värsked vene filmid. Võistlusprogrammis on kirjas Sokurovi „Aleksandra”, peaosas ooperidiiva Galina Višnevskaja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht