Vene Hollywoodi tulevane võidukäik

JÜRGEN ROOSTE

?Öine patrull? (Venemaa 2004). Reþissöör Timur Bekmambetov, osades Konstantin Habenski, Vladimir Menðov, Valeri Zolotuhhin jt. Vene suurriiklus seisab täna suuresti kompleksidel, hirmudel ja võrdlustel USAga, superriigiga, kelle vääriline partner/konkurent/vastukaal maailmas olla tahetakse. Seda muidugi sõjaliselt, poliitiliselt? Eks Venemaalgi ole oma sõda terrorismi ja kurjuse teljega. Aga see on nii ka kultuuris: Venes on tugev ja erinäoline, suure publikuga oma popmuusikatööstus; oma legendaarne teatripärand, kultuuri raskekahurvägi. Isegi omad popkirjanikud, loomulikult! On omad filmidki, väga head filmid, meilgi vaadatud ja armastatud. ?Vend?, ?Vene jahi omapära? jne. Aga Hollywoodi tipptehnilise meelelahutusega võrdväärset seni polnud. Nüüd on.

Eks see ole saksa ja prantsuse ja inglise filmikunstiga sarnane nähtus: säält on tulnud hulgi tippteoseid, aga uue aja Hollywoodi tehnilise taseme ja meelelahutuse mastaapsuseni on tegelikult jõutud alles hiljuti. ?Trainspotting?, ?Lola jooks?, ?Knocking on Heaven?s Door?, ?Dobermann?, ?Huntide vennaskond?, ?Vidoq? jt. Kusjuures hollywoodlikule märgisüsteemile on lisatud ikka mingi essentsiaalne kübe, mis muudab asja veel põnevamaks, kummalisemaks; paigutab need teosed kuskile alternatiivimekiste festivalifilmide ning raju meelelahutuse vahele. Kas venelastel on nüüd lõpuks õnnestunud end lahti rabelda omamaise tehnika ning lugude visuaaltehniliselt (eks asi seisnud tänini raha taga) lihtsama lahendamise sunni paelust?

 

Filmikeel

Nagu ?Dobermanniski? ei anta ?Öises patrullis? tehnikale armu: tulemus on hetkiti sihilikult groteskne, stiihiliselt võimas, üle igasuguse vindi keeratud. Siin on olemas kõik kli?eed. Näiteks ?suur hüpe autoga?. Ainult et siin on see miski tsisternauto, mis teeb õhus salto ja maandub ratastele! On tohutu nõiduslik keeris Moskva südalinnas, ?Sõrmuste isanda? mastaapsusega võrreldav lahingustseen hiiglaslikul kivisillal, loomadeks muunduvad inimesed, inimeseks muutuvad loomad, matrixlikud kaadrid võitlusstseenides jne.

Võti on üleolek, valitsemine tehnika ja materjali üle, ehk isegi iroonia þanri suhtes; selge siht ära teha Hollywoodile.

Maagiliste võimetega tegelaskujusid (Tiigrikutsu, Öökull-naine, Karumõmm, hea ja kurja pealikud Hesser ja Zavulon) ja sündmuspaiga pea alatist süngust, fataalset hõngu järgides meenutab see miskipärast enim ?X-Men?i? filme, ainult et veel veidi tumedamaks keeratult. Mõned stseenid on lahendatud õudusfilmide (isegi veriste B-kategooria õudukate) võtmes; aga on hetki, mil operaatori silm on maalinud emotsionaalselt tugevamaid, võikamaid ja kunstipärasemaid pilte kui Hollywoodi meelelahutuskompotis tavaks, sobilik jne.

Näiteks peategelase Antoni võitlus nähtamatu kääridega relvastatud vampiiriga, keda ta ainult peeglikillu abil seirata saab. See hetk on lõpuni välja venitatud, pinevus maksimumi pääl. Lõppeks juhtub muidugi see, mis juhtuma peab, ja taas veidi teisiti: vampiir ei lange ?Angeli? sarja või ?From Dusk Till Dawn?i? moodi tuhaks, vaid muutub päiksevalguskahuris (!) portselannukuks, kes kukub oma pea vastu kraanikaussi katki.

Ühe visuaalse kontrastivõttega, üleminekuga peenelt härrasmehelikult keelelt rämedasse ekspressiivsusse filmi hakul, saavutatakse tohutu murrang, ðokeeriv sisenemine filmi ?tegelikku? maailma, tema järelmisse. Peaaegu ?Amelie? päikseliste õuede ja tubade helguse ning valgusega algab koridoristseen, kus kahupäine noor Anton pöördub vana posija poole, kes esimestel hetkedel meenutab meeldivat vanaemalikku kohvipaksupõrnitsejat, üht vene stereotüüpi. Aga stseeni keskel toimub murdumine, sisenemine maagia maailma, mida edaspidi kujutatakse üsna räbaldunud, armetu, alalises sõjaolukorras viibivana, eshatoloogilisena.

 

Lugu

Sisuliselt on tegu tegelaste ekspositsiooniga. Terve filmi jooksul esitletakse tegelasi, igaühel lastakse korra ehk paar oma maagiat demonstreerida. Avatakse loo telgitagused, hea ja kurja iidne lahing, sünge tulevikuennustus Suure Teistsuguse (?teistsugusteks? kutsutakse siin maagiliste võimetega inimesi; see on põhimõtteliselt ka ?X-Mmen’i? võtmesõna ? ?eriline? olemine) saabumisest. Hea ja kurja võitlustelg meenutab esmavaatlusel enim hollywoodlikke mustvalgeid ilmapilte, juba ?Superman?ist? või ?Batman?ist? tuttavat ülivõimsate heade ja pahade (ilma märkimisväärse kõikumiseta või poolevahetuseta) vastasseisu. See oleks ehk täiesti nii, aga alkoholilembene (pigem küll säält tuge otsiv) ?keskpäraseks valgeks maagiks? tituleeritud Anton, kelle võimed filmi sissejuhatuses avanevad ning keda maagina esmalt esitletakse vampiirikütina, ei ole ?valge? tegelane, ta on labiilne. Suhted naabripoisist vampiiri Kostja ning oma seni tundmatu, avastatud poja Jegoriga, kes mõlemad muidugi ?teistsugused?, on kirjutatud komplitseerituks. Headuse leeris võitlev peategelane teeb vigu ja tõukab neid kurja poole. Ta ei mõista naaberkorteri vampiire üksüheselt hukka.

Mis mulle meeldib, on see, et hea ja kurja võitluse toomine Moskva öhe ei ole politiseeritud; isegi väga sümbolistlikul tasandil on seda raske külge pookida. Küll aga on põnevad loo jänesehaagid. Näiteks esimeste kaadrite petlikkus: vaataja pannakse keset mütoloogilist aega, tohutu ürgse võitluse keskele. Millest kasvab maagiline leping, mis tänapäeval on muutunud? konkureerivate valguse ja pimeduse, heledate ja tumedate jõudude ametkondade kassi-hiire mänguks. Nagu kõik maagiline. Valged väljastavad kollidele lube ja siis püüavad neid ise. Tüüpiline hämarameelse politsei taktika? See vastuolu ongi filmi kese, mis lõppeks päädib ühe poole võiduga suhteliselt resoluutses (esialgses?) lahenduses, mida juba filmi hakul lubatakse, millesse kõik niidid, võtmestseenid kokku jooksevad nagu heas põnevikus/krimkas tavaks.

 

Eshatoloogia ekspositsioon

Kui nüüd üdini aus olla, siis on hästi hoitud pingele vaatamata tegu visandiga, loo ja tegelaste ekspositsiooniga tulevasteks mängudeks. ?Öise patrulli? loos on peidus mitme loo eeldus, järg. Ja see ei ole isegi mitte eeldus, vaid kohustus, lubadus. Siin siirdutakse klassikalisesse eshatoloogiasse, ennustatakse meie maailma viimaseid aegu; lastakse kõigil tegelastel (kui peaaegu pidevalt tegev Anton välja arvata) meile vaid ilmuda. Hetkiti ja ootamatult ? nagu noor naisvampiir Jegori uksesilmal. Tiigrikutsu jõuab vaid korra hüppel tiigriks muutuda, Karu hüüdnimega tegelast ses muutumises ei näidatagi, päevase patrulli (tumedate jõudude) juht Zavulon tõmbab selgroost mõõga, aga lahing jääb tegelikult pooleli, vältama. Teeb rahutuks ja paneb ootama, eks õige peagi uut 13 miljonit dollarit esimesil päevil vene kinokassadesse kandma. Tegu on väga hea ekspositsiooniga, põneva segakeelega filmiga, mis püstitab üsna labase eshatoloogilise küsimuse ja jätab selle esialgu vastamata. Loodame, et ei lähe nii hullusti, nagu alul filosoofia põhiprobleeme lahanud ?Matrix?iga? järgedes juhtus.