Veidi hundijuttu

PÖFF 2020 täitis nii oma publiku kui ka filmitööstuse ootused kas või juba sellega, et ta toimus.

TÕNU KARJATSE

Tänavune Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) sattus piiripealsele ajale – veel polnud nakatumiste plahvatuslikku kasvu, publikupiiranguid ega maski­kandmise kohustust avalikes siseruumides. Oli tungiv soovitus maski kanda, mida PÖFFi publik ka kuulekalt järgis.

Ei ole halba ilma heata ja sel aastal sai tänu sellele esimest korda filme vaadata ka digiplatvormilt kino.poff.ee. Selle käima lükkamine oli tänavuse festivali üks kordaminekuid. Digiplatvormi külastatavus on oluline festivalile, suuremas plaanis on aga veel olulisem see, et Tallinna festival sai juurde ühe väljundi ja filmisõbrad uue kanali, mis rikastab kohalikku VOD-maastikku. Filmi­ajakirjanikule tegi uus kanal küll festivali keerulisemaks, sest professionaalidele mõeldud mahukas kaas­tootmis­turg Baltic Event sai veebikeskkonnas samuti kättesaadavaks ning tuli valida, kas vaadata uusi filme või jälgida, mida räägivad need, kes filme teevad ja homset filmimaastikku kujundavad.

Oma publikut tuleb hoida, siis hoiab publik ka festivali. Siit ka ettepanek, et PÖFFi digiplatvorm kino.poff võiks käigus olla aasta ringi ja see võikski koondada Tallinna festivalil linastunud filme, seda enam et festivalifilmide linastusaeg piirdub enamasti vaid ühe aasta festivalidega ja hilisemasse kinolevisse satuvad vähesed. Siinkohal tuleb mängu valus küsimus, kui palju tuleb seansi eest piletiraha välja käia ning algab otsene võistlus vaataja pärast selliste digihiidudega nagu Netflix või Amazon, kes võimaldavad ühe PÖFFi seansi hinnaga oma kanalil surfata kuu aega. Võib ka öelda, et milleks võrrelda võrreldamatut: Net­flix ja Amazon Prime ei ole PÖFFi võistlejad juba sisuvaliku poolest. PÖFFi vaatajaskond kattub pigem autorifilmidele pühendunud MUBI omaga, mis on meil samuti saadaval. Samal ajal aga saaks PÖFF rõhuda Tallinna festivalil linastunud filmidele, olles MUBI valikule täienduseks. Samamoodi toimib juba mitu aastat näiteks Rotterdami filmifestival, kus festivalifilme näidatakse paraku küll vaid regionaalse piiranguga. Veebikino peamine eelis on see, et vaataja saab läbi aasta võimaluse tutvuda värske autori­filmiga ja eelkõige selliste töödega, mida levitajad oma kavva võtta ei riskigi. Digihiidude üha kasvava populaarsuse ja jõukuse juures võibki eeldada, et kommertskino kolib tasapisi netti, sellele viitab näiteks ka hiljutine Warner Brosi otsus esilinastada uusi filme paralleelselt nii kinos kui ka võrgus. Selline areng tähendaks, et kinoteatrid võivad jääda rohkem filmiklassika ja autorifilmide päralt. Mida see kõik võib tähendada võistluskavadega filmifestivalidele, on iseküsimus, kuid vajadus asjatundliku filtri järele, mida festivalid oma olemuselt peaksid pakkuma, on suurem kui kunagi varem.

Üks tänavuse festivali eredamaid elamusi oli laste seksuaalsest ärakasutamisest rääkiv fantaasiafilm „Fortuna – tüdruk ja hiiglased“. Kole teema antakse edasi läbi lapseliku fantaasia ja maailmanägemise, vihjamisi osutatud kuriteod on seda enam võikad, et neist otse ei räägita. Pildil peategelane Nancy / Fortuna (Cristina Magnotti).

Kaader filmist

PÖFFi digiplatvormi filmide valik oli kinodes linastunud kavaga võrreldes küll kesisem, kuid kõik võistlusfilmid olid näiteks esindatud ja sai vaadata ka mingit valikut teistest programmidest. Koroonaviiruse tekitatud segadus maailma filmitööstuses ja festivalielus peegeldus ka festivalile saabunud filmide hulgas – sel aastal linastus PÖFFil vähem filme kui mullu ja korraldajate kinnitusel välditi teadlikult neid linatöid, mis hiljem siin levisse tulevad. See ei peaks olema omaette põhimõte, sest vaataja on harjunud PÖFFil nägema ka festivaliaasta paremikku. Festivaliaastast selle tavapärases mõttes praegu muidugi rääkida ei saa, pidi ju näiteks Cannes’i filmifestival tänavuse filmipeo üldse ära jätma ja Cannes’is linastuma pidanud filmid ringlevad maailma kinodes lihtsalt festivalimärgisega. Teisalt tõi tuntud nimede vähesus Tallinna festivalil suurema tähelepanu alla siinsete võistlusprogrammide filmid ja kindlasti pakkus võistluskavade tugev tase nii mõnelegi meeldiva üllatuse. Nii näiteks võib debüütfilmide võistluskavast välja tuua isegi mitu filmi, mille kohta on raske uskuda, et tegu on autori esimese täispika mängufilmiga. Jan Holoubeki vangla- ja kohtudraama „25 aastat süütuna“1 on taas tunnistuseks Poola psühholoogilise kino traditsioonide jätkumisest; Lõuna-Korea lavastaja Bae Jong-dae „Must valgus“2 on tasakaalukalt pingestatud lugu varjatud ekspluateerimisest traditsioonilises ühiskonnas; Rumeenia uus talent Eugen Jebeleanu on teinud samuti valehäbist ja kogukonna konservatiivsuse tekitatud painetest rääkiva filmi „Mooniväli“3; ning üks tänavuse festivali eredamaid elamusi, itaallase Nicolangelo Gelormini laste seksuaalsest ärakasutamisest rääkiv fantaasiafilm „Fortuna – tüdruk ja hiiglased“4.

Gelormini annab koleda teema edasi läbi lapseliku fantaasia ja maailmanägemise, vihjamisi osutatud kuriteod on seda enam võikad, et neist otse ei räägita. Selline lähenemine on keeruline nii stsenaristika kui lavastuse seisukohalt ning Gelormini on sellega saanud meisterlikult hakkama. Põhivõistluses läksid aga vastamisi mitu filmi, mis võiksid linastuda ka kinolevis. Nii oleks näiteks kindel kassamagnet Anna Melikjani romantiline komöödia „Kolmekesi“,5 mis on Eldar Rjazanovi „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!“6 ajakohastatud versioon, festivali üks tugevamaid autorifilme oli aga Kasahstani lavastaja Adilhan Jeržanovi „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“7 – minimaalsete vahenditega nutikalt teostatud krimidraama väärtuskonfliktist traditsioonidega konservatiivses ühiskonnas. Balti filmide võistluskavast võis leida Läti vabadussõjast rääkiva „Hingede tormi“,8 mis põhineb sarnaselt „Nimedega marmortahvlil“ Nõukogude ajal keelatud sõjaromaanil, kuid Dzintars Dreibergs koos stsenarist Boris Fruminiga on Esimese maailmasõja aegse sõjadraama teinud tänapäeva laiatarbefilmi vaatajatki kaasa kiskuvaks vaatemänguks noore mehe ees seisnud rasketest valikutest.

Eesti filme oli aga tänavusel PÖFFil enneolematult palju. Koos lühifilmide ja koostööfilmidega lausa 75. See näitab nii siinsete talentide rohkust kui ka kodumaise filmi rahastamispoliitika õiget kurssi. Tõsiasi, et PÖFFi publikuauhind läks esimest korda kodumaisele filmile ja sealjuures jagamisele, osutab sellele, et meie vaataja armastab eesti filmi ja tahab seda ka kinos näha. Lauri Randla täispikk debüüt „Hüvasti, NSVL“ (2020) on praegu juba kinodes vaadata, teist PÖFFi publikulemmikut, Romet ja Raul Esko eksperimentaalset lühidokumentaali „Välguga löödud“ (2020) saab loodetavasti näha tänavu käima lükatud lühifilmiplatvormil estonian­shorts.com. Kinodesse on tõenäoliselt aasta jooksul oodata ka Suurbritannia-Eesti-Belgia koostööfilmi „Alljumalad“,9 mis linastus programmis „Põhjuseta mässajad“. Hispaania päritolu filmitegija Chino Moya debüüt on Eesti esimene täispikk düstoopiafilm, mis valminud siinse tootmisfirma osalusel (Homeless Bob Production). Koomiksiesteetikat järgiv „Alljumalad“ näitab ka Eesti võttekohti hoopis uues valguses ja ilmselt on taas tegu sellise autori ja filmiga, mille kuulsus saab alguse just PÖFFilt.

Tagantjärele võib PÖFFile andeks anda veebisaidi keerulise filmide otsingusüsteemi, lohmaka ja pigem kollektsioneerimiseesmärki teeniva kataloogi, filmist filmi korduva üheülbalise reklaamirea seansside ees (kusjuures sama reklaamirida kordus ka veebiseanssidel, mis oli eriti tüütu, arvestades, et veebiseansil võiks võimaldada filme nii-öelda puhtalt vaadata) ning festivalist festivali jätkuva hundijutu. Pole vist enam kedagi, kes ei teaks PÖFFi sümbolit, võib-olla saab järgmisel aastal festival end vaatajale tutvustada ilma karjaloomaks nimetamata?

Igal festivalil on, mida parandada. PÖFFi juures tuleks rääkida ka alafestivalidest. Kahjuks kipuvad „Just film“ ja lühifilmide festival „PÖFF Shorts“ põhifestivali sisse sulama. Kui „Just filmi“ filme võib näha festivali vältel, siis lühifilmid kaovad pärast mõnda linastust festivali alguspoolel. Tõsi: seekord kadusid nad digi-PÖFFi lehele, kus neid võis vaadata ka nädal pärast festivali lõppu. Jääb aga arusaamatuks, miks hoitakse „Just filmi“ filmide tutvustused kiivalt eraldi veebikeskkonnas. PÖFFi põhilehelt neid ei leia, kavas on need aga koos põhifilmidega. Hoopis oma elu elab PÖFFi noorim alafestival KINOFF, mille eesmärk on olnud tuua Ida-Virumaa kinodesse uut vene(teemalist) filmikunsti. Tallinna jõudsid sellest kavast vaid kaks filmi, Andrei Kontšalovski „Kallid seltsimehed“10 ja Aleksei Utšiteli „Tsoi“,11 mitte aga näiteks Ülo Soosteri vana sõbra, vene autorifilmi vanameistri Andrei Hržanovski irooniline võimukriitika „Nina ehk Teistsuguste vandenõu“12, mis oli lõppeval aastal üks silmapaistvamaid vene filme. KINOFF on nii hästi hoitud saladus, et selle filme pole isegi PÖFFi suures kataloogis. Siit ka küsimus: kui on juba tegu eraldi festivaliga, kas ei võiks KINOFFi aega nihutada näiteks kevadesse, see tooks Ida-Viru kinodesse filmihuvilisi ka mujalt, nii nagu Haapsalu on saanud tänu HÕFFile oma filmituristid?

Kõigest hoolimata võib öelda, et PÖFF täitis nii oma publiku kui ka filmitööstuse ootused juba sellega, et toimus, ja sellega, et Eesti filmitegijad said end asetada laiemasse konteksti võistlema ja ka võitma – Balti filmide võistluskava võitjaks kuulutas rahvusvaheline žürii Veiko Õunpuu „Viimased“ (2020), mis on ka Eesti kandidaat parima rahvusvahelise filmi Oscarile. Rääkimata sellest, et need kaks nädalat PÖFFi rikastasid siinset kinovõrku ja pakkusid konkurentsi suurtele voog­edastusplatvormidele, mis võtavad isolatsioonitingimustes kinodelt üha enam vaatajaid. Võiks ju isegi uskuda, et PÖFF aitas vaatajat paremini kinno tagasi meelitada kui „Tenet“.13

Aga ikkagi tahaks nüüd pärast PÖFFI kahenädalast filmirallit järele kaeda, mida siis Netflixil uut on pakkuda.

1 „25 lat niewinności. Sprawa Tomka Komendy“, Jan Holoubek, 2020.

2 „Bit-Gwa Cheol“, Bae Jong-dae, 2020.

3 „Câmp de maci“, Eugen Jebeleanu, 2020.

4 „Fortuna“, Nicolangelo Gelormini, 2020.

5 „Трое“, Anna Melikjan, 2020.

6 „Ирония судьбы, или С легким паром!“, Eldar Rjazanov, 1975.

7 „Ұлболсын“, Adilhan Jeržanov, 2020.

8 „Dvēseļu putenis“, Dzintars Dreibergs, 2020.

9 „Undergods“, Chino Moya, 2020.

10 „Дорогие товарищи“, Andrei Kontšalovski, 2020.

11 „Цой“, Aleksei Utšitel, 2020.

12 „Нос, или Заговор не таких“, Adrei Hržanovski, 2020.

13 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht