Veidi eesti filmihädadest

Tarmo Teder

Mitte üksnes veerukirjutajad vaid ka strateegilisema mõtlemisega filmiinimesed sihtasutuses, kulkas, ministeeriumis või kus tahes mõtlevad ikka sellele, mida teha selleks, et tulemuseks oleks rahvusvaheliselt väljapaistev eesti film. Kahjuks peab kohe nentima, et teiste Euroopa riikide-rahvastega võrreldes on selle eesmärgi realiseerimisel takistuseks eestlase rahvuslik loomus. Eestlane on ju individuaalne, jäärapäine, suhteliselt umbusklik üksirügaja, kes kõik tööd ikka ise ära tahab teha. Film aga pole mitte ainult muusasid sulandav sünteetiline kunst, see on mölinata ladusat meeskonnatööd nõudev ettevõtmine. Maailmas on hulgi nii tipprežissööre kui muid kõvasid tegijaid, kes aastast aastasse ja filmist filmi ikka oma sissekäiatud tuumikgrupiga võtnud.

Teine Eesti filmi ja filmikultuuri häda on see, et meil pole ajaloost võtta miskit rahvusliku aristokraatia traditsiooni. Filmikunst kui mitte ainult kasumlikkusele orienteeritud tootmine oli oma algusaegadel aga just nimelt aristokraatlikest maneeridest kantud. Aadelliku minevikuga maade ja seal juurdunud väärika kino korrelatsiooni näiteks võib NSVLi ajast tuua Leedu ja Gruusia, Ida-Euroopast Poola ja Ungari, läänest Prantsusmaa, Itaalia jt. XX sajandi lõpu uued tehnoloogiad ja kultuurilise üleilmastumise võrgustik on seda aristokraatiast tingitust lahjendanud.

Laias laastus kehtib võrrand, et ühe rahvusvaheliselt väljapaistva mängufilmi tegemiseks peab ühes riigis neid aastas tootma vähemalt kümme. Niisiis läheb heal juhul läbi kümnest üks. Veel juba takistava tegurina mainitud rahvusliku karakteri üksisumpaja eripärast. Eesti režissöör on imeliselt agar kibeleja, kes lisaks režiile tahab olla ka stsenarist, operaator ja miks mitte ka peaosaline. Ühe ilmekama ja seejuures päris õnnestunud näitena võib siin tuua Mark Soosaare one-man band’i fenomeni. Aga tuua võib ka hulga aia taha minemisi. Loodetavasti hakkab uus õpetatav filmipõlvkond sellest hädast üle saama.

Üks filmikunsti reegleid (mis muidugi kinnitab erandeid) on see, et hea filmi tegemiseks on alla vaja head kirjandust, stsenaariumi, lugu, sõna spirituaalset võimu. Mõni geniaalne ja hakkaja kineast võib ju hapra ja logiseva skript’i peale oma tundejõulise läbinägemisega haarava filmi teha (näiteks ehk läbi vasktorude Cannes’i läinud Kadri Kõusaar), aga need on harvad erandid. Üheks filmi põhialuseks on ikka see, et režissöör lähtub ilukirjandusest, teab ja tunneb nii omamaist kui rahvusvahelist proosat. Vajalik on kirjanduse ja filmikunsti vastastikune tingitus, mille kohta meil viimase kümne aasta jooksul on ilmekamalt ette näidata Keeduse ja Kõivu koostöö (“Georgica”, “Somnambuul”), aga nüüd ka Õunpuu-Undi tandem (“Tühirand”, “Sügisball”) ja Raadi-Sauteri-Vahingu trio (“Nuga”). Aga stuudiod on huvitatud ka Sass Henno ja Jan Kausi romaanidest, arenduse faasis on “Ma olin siin” ja “Tema” stsenaarium.

Kirjanduse ja filmi sümbiootilise ergastuse näiteks võtkem lähiajaloost või prantsuse filmi uus laine, mis vohas 1960. aastatel koos assotsiatiivse romaani puhanguga. Mitmed režissöörid olid tugevad kirjutajad (Alain Robbe-Grillet, Claude Chabrol), vallati ühtviisi nii sõna kui pilti ning oldi novaatorid justkui kahes paadis korraga. Ega meil ses plaanis praegu peale Andres Maimiku ja Valentin Kuigi midagi tahedat kõrvale panna olegi.

Ärgem laskem end esmastest ideedest ja haaravatest nägemustest liialt pimestada, testigem oma geniaalsuse puhanguid usaldusaluses sõpruskonnas ja õppigem tegema filmi jaoks nii vältimatut koostööd. Seda loovalt, dünaamiliselt, efektiivselt, ökonoomselt, rahvusvaheliselt väljapaistvalt jne. Muidu tuleb kümne aasta pärast jälle keegi Kadri ja teeb üksi pusides kõigile ära.