Vargalt ei varasta keegi

Margit Adorf

„Kaunis Bitch” on kui siirupiselt reibas pooltõde, mille pinnapealsus ja liiga lihtsad lahendused on filmi suurimad sisulised puudused.Mängufilm „Kaunis Bitch” („Beautiful Bitch”, Saksamaa-Rumeenia 2007, 103 min), režissöör ja stsenarist Martin Theo Krieger, produtsent Michael Eckelt, operaator Andreas Höfer, heli Volker Zeigermann, montaaž Brigitta Tauchner. Osades Katharina Derr, Patrick von Blume, Sina Tkotsch, Therese Haemer, Lucien Le Rest jt. Filmi levitab Estinfilm.  Noortefilm „Kaunis Bitch” on üks paljude omasuguste seas. Ma ei saa öelda, et see oleks kuidagi eriliselt rabav, omanäolise sisuga, unikaalse teemaarendusega või kuidagi uudse nurga alt serveeritud. Tegemist on „korralikult õmmeldud” tööga, kuid paraku ajas film oma harilikkuses liigagi haigutama ja ma vaatasin selle lõpuni ainult seepärast, et olin lubanud. Eesti publikule tuletab see film kindlasti esmajoones meelde meie oma aastatetagust  koostööfilmi „Lilja 4-ever”, mis on „Kaunist Bitchist” parem.    

Saksa liiminuusutajad ja tänavasullerid

Krieger on linale toonud kaasaegse muinasjutu. Siin on armetu vaeslaps, ülekohtune „võõrasisa”, head inglid ja õnnelik lõpp. Värvi nuusutava tänavaplika käest rebitakse tema ainus pereliige – väikevend. Tüdruk satub kurja Heasoovija meelevalda. Too viib ta Saksamaale, kus elatakse viletsas paneelmaja korteris luku taga ja päeval teenitakse Heasoovijale taskuvargustega pappi. Taskuvarastel on oma päevanorm.

Ometi pole elu veel kõige viletsam, sest  varastab ka Bica ehk Bitch, mingit seksuaalset kuritarvitamist ja vägistamist ei toimu ikka pikka aega. Kahjuks pole Krieger suutnud kiusatusest loobuda ja laseb oma Heasoovijal Bica viimaks ikkagi vägistada, kuigi on püüdnud oma kurikaelast meestegelast enne näidata ka veidi paremas valguses. See vägistamise asi oli selles filmis punnitatud ja üleliigne, mõjus klišeena, kohustusliku elemendina. Film oleks minult selle eest ühe plusspunkti saanud, kui  seda sündmust seal üldse poleks olnud. Alguses Bica igatahes varastab. Tema tee viib kokku saksa noortega, kes jalamaid vargaplika vastu suurt soojust ja heatahtlikkust üles näitavad ega hooli sellest üldse, et Bica on nende sõbranna isa tengelpunga pihta pannud ning lisaks pätsanud ka Milka kalli kaelakee, millel on sõbratari jaoks sügav emotsionaalne tähendus. Nii need asjad siiski tänapäeval ei käi ja seepärast ma ütlengi, et tegemist on muinasjutuga.  Ei ole mingit värki, et mingi suvaka vaese vargaplikaga kohe lambist semutsemiseks läheb, nagu seda filmis näidatakse. Ei ole nii, et liiminuusutajatest vargalapsed lõdva randmega ühel päeval lihtsalt liimi ei nuusuta, sest kardavad peksa saada või mõistavad, et see on paha harjumus. Tänavalt ja liimilõksust niisama möödaminnes välja ei astuta, kuid filmis pole nendesse teemadesse pikemalt süüvitud. Pinnapealsus ja liiga lihtsad lahendused  on selle filmi suurimad sisulised puudused. Draamat muidugi jagub, näiteks teeb filmis üks noor poiss enesetapu ja pärast seda laseb Bica oma Heasoovija maha. Aga jällegi libisetakse sellest kõigest käpelt üle, sest nüüd on juba filmi lõpp käes ja vaja otsad kokku tõmmata. Poisi laip jääbki raudteele vedelema ja kurja Cristu veri ei määri noorte riideid, kui need tema laiba ära koristavad.

Robustne kaamera ja moosine lõpp

Hoolimata sellest, et tegemist on sisult elukauge filmiga, on Krieger seda püüdnud elulähedasemaks teha robustse kaameratööga ja realistlike lokatsioonidega. Tehniliselt  pole filmile midagi ette heita, näitlejate valik on hea ja nad on oma ülesannete kõrgusel, filmi miinusteks on nõrk sisu ja selle igav presenteerimine. Kui need kaks on puudu, siis peab ütlema, et filmi peale pole erilist mõtet oma aega raisata, sest midagi uut see ilmselt ei paku, samas žanris on tehtud palju tugevamaid linatöid. Imelikul kombel on see film aga mitmetel noortefilmide festivalidel äramärkimist ja auhindu pälvinud, mina kiidukooriga  ei liitu, kuid vähemalt saab öelda, et on noori, kellele see film meeldib. Saksa noori võib see linateos ilmselt küll mõtlema panna: nende kõrval on omaette maailm inimestega, kes teenivad elatist modernsete orjadena. Miks peab aga rõhutama seda, et kõik see taskuvaraste punt on imporditud kuskilt vaesest riigist ja kohalikud noored on heal järjel ja heasoovlikud?

See on stampide juurutamine, mingit üllatust sellest filmist ei  leia. Ka filmi lõpp oli ütlemata moosine: Bica on tagasi kodumaal, keeldub liiminuusutamisest, elab sama naise juures, kelle tagant varem varastas, ja õpib ujuma, kuigi kardab. Oh jumal! Puudu on veel nunnu kutsikas ja Saksamaal kohatud esimese armastuse lubadus ta esimesel võimalusel endale naiseks võtta. Kuidagi liiga labaselt lihtne on kõik selles filmis ja see pole mitte pluss, vaid miinus.  Filmi alguses ütleb Bica Milka filmitud videos, et varastamine on lihtne ja et vargalt ei varasta keegi. Selline on elu. Ta näib olevat tänavaelust suhteliselt rikutud, lisaks soovib neiu enesestmõistetavalt kanda kaunemaid riideid ja hea välja näha. Sellest hoolimata sünnib kuskil tema varjatud salasoppides ime ja tüdruk ei paista Rumeenias tagasi olles enam varastavat, samuti kannab ta endiselt Milka kingitud dressipluusi, mis on  määrdunud ja kulunud. Kui varastada on lihtne ja tahetakse hea välja näha, siis vargaplika varastab ja paneb oma mälestuseseme roosasse karpi, mitte ei kanna seda ribadeks. Ta varastab endale uued riided ja hangib raha muul moel kui pennikaupa vesiste põlvedega putkanaist abistades. Selline on elu. Film on tihtipeale midagi hoopis muud. Nii on juhtunud ka „Kaunis Bitchis”, mis on siirupine reibas pooltõde.