Vanameistrid tippvormis

JUHAN RAUD

Mängufilm „Elle“ (Prantsusmaa-Saksamaa-Belgia, 2016, 92 min), režissöör Paul Verhoeven, stsenarist David Birke, operaator Stéphane Fontaine, helilooja Anne Dudley, põhineb Philippe Dijani romaanil „Oh …“. Osades Isabelle Huppert, Laurent Lafitte, Anne Consigny, Charles Berling jt.

„Elle“ on nii mõnusalt groteskne ja hea film, et ei jäta oma laetud teemade, ohtlike küsimuste ja žanrilise hübriidsusega kedagi kõnetamata. Ometi tuli sellel ametlikku tunnustust kaua oodata. Cannes’i festivali auhindade jagamisel vaadati filmist mööda, Euroopa filmiauhindadele nomineeriti nii filmi, režissööri kui näitlejanna kategoorias, ent ei võitnud midagi, parima võõrkeelse filmi Oscari lühinimekirjast jäädi samuti välja. Hirmust või üleolekust? Või mõlemast korraga? Kuidas käsitleda edukalt soolist vägivalda ilma šovinistlikke ebavõrdsusi põlistamata ning samal ajal säilitada kunstiline ambivalentsus?

Raamatus „Mehed, naised ja mootorsaed“¹ analüüsib filmiteoreetik Carol Glover pikalt naiselikkuse, väljamõeldud tegelastega samastumise ning graafilise vägivalla omavahelisi suhteid (ja pingeid) õudusfilmižanris. Ta näitab, kuidas õudusfilmis on naistegelase roll peaaegu alati keeruline ja mitmetahuline ning toob veenvalt välja selle toimeks vajaliku (heteroseksuaalse) meessoost vaataja psühholoogilise valmiduse asetada ennast kannatava naiskarakteri positsiooni. Oma analüüsi käigus toonitab Glover ka laiemalt „kehaliste žanrite“ (body genres) olulisust ning eripära, millest on hiljem pikemalt kirjutanud ka teised filmiteoreetikud. Kehalisteks loetakse ennekõike selliseid filmižanre, mille toime vaatajale on ennekõike vahetult füüsiline. See mõju tekib tavaliselt just siis, kui vaataja hakkab ekraanil nähtava keha emotsionaalset seisundit peaaegu tahtmatult ise peegeldama. Kui Glover keskendus oma uurimuses ennekõike õudusfilmidele ja kaudselt ka pornograafiale, siis näiteks Linda Williams arvab kehaliste žanrite hulka muuhulgas ka melodraama. Nii määrab õuduka toime vaataja füüsiline hirm või jälestus, pornograafia puhul on aga määravaks vaataja seksuaalne erutus ning õnnestunud melodraama on selline, mille paatos ajab publiku kibedasti nutma.² Nii Williams, Glover kui ka teised möönavad, et üldiselt on filmikunstis vaataja (n-ö liigsetele) kehalistele reaktsioonidele väljamängimist peetud pigem filmi madaldavaks ja odavaks võtteks, mistõttu ei peeta sellistest žanritest üldjoontes väga lugu, ehkki need võivad olla sihtgrupi seas populaarsed.

Kuhu iganes „Elle’i“ ka ei paigutataks, on võrdlemisi selge, et tegu on just kehalise žanri filmiga.

Seda kõike silmas pidades oli (äärmiselt positiivselt) üllatav, kui „Elle“ võitis tänavu parima võõrkeelse filmi kategoorias Kuldgloobuse ning Isabelle Huppert sai sama auhinna parima draamanäitlejanna arvestuses.

2.

Selline kõrge ja madala stiili ühendamine pole „Ürginstinkti“³ lavastajale muidugi võõras. Ent Verhoeveni filmide kvaliteet on alati olnud veidi ebaühtlane ning hollandi vanameistri eelmisest olulisemast täispikast filmist oli möödas juba kümme aastat. Seepärast ongi meeldiv tõdeda, et peaaegu 80aastane režissöör näib olevat oma loometee tippvormis. Mõne nõrgema lavastaja käe all oleks „Elle’ist“ kujunenud ilmselt midagi ebahuvitavat ja/või piinlikku. Verhoeven manipuleerib ja manööverdab vaatajaga aga nii, et vähe ei ole. „Elle“ kuulub vaieldamatult tema paremiku hulka.

Filmi süžee on, nagu põnevikele kombeks, (petlikult) lihtne ning üldiselt on enne vaatamist selle kohta parem teada nii vähe kui võimalik, sestap piirdugem pealispinnaga. Filmi peategelane Michèle Leblanc (Isabelle Huppert) on edukas, mõnevõrra jaheda olemisega vanem naine, kes juhib videomänge tootvat firmat. Väljaspool kodu on tema sotsiaalne ring lai, kodus aga on tema ainsaks kaaslaseks kass. Kui Michèle’i pool toimub ühel päeval midagi väga traumeerivat, otsustab ta esialgu seda ignoreerida ega tee toime pandud kuriteost välja. Kui aga seejärel ilmneb, et oht pole sugugi möödas, otsustab ta probleemi ise ära lahendada, selmet politseisse minna. Samal ajal peab ta aga toime tulema ka oma luuserist poja, selle raseda tüdruksõbra, uue naabri ja tolle pere, oma ema jaburate suhtedraamade, parima sõbranna, tolle ligitikkuva mehe ning oma eksabikaasa ja tolle uue pruudiga. Lugu kulgeb ladusalt, enamik olukordi on lahendatud üllatavalt humoorikalt ja õhuliselt, süngete ebameeldivuste vahele on pikitud palju lõbusat. Juba ainuüksi struktuuri aspektist vaadatuna on siin palju imetleda: jooksvalt hoitakse käigus umbes seitset süžeeliini, kusjuures alati niimoodi, et igaüks neist hakkab oma emotsionaalset laengut teistele huvitaval kombel üle kandma. Nõnda võib mõni pealtnäha rahulik või naljakas stseen olla üksjagu kõhedam, kuivõrd sellele eelnes midagi ääretult pingelist ja vastikut. Teinekord on vastupidi, mõned stseenid, mis oleks mujal kurvad või jubedad, omandavad tänu eelnevale kummaliselt satiirilise värvingu, pisendamata sealjuures kellegi üleelamisi. Mõni inimene võib sattuda sellisest mängust paanikasse ja hakata oma keha üle kontrolli taastamiseks (ning seeläbi filmi mõju leevendamiseks) ka n-ö valedes kohtades naerma.

3.

„Elle’i“ puhul on täiesti jahmatav, millega emotsionaalse tooni ja atmosfääri mõttes hakkama saadakse. Film on lubamatult naljakas, samuti ohtlik, ehmatav, kaasahaarav, aga ka eemaletõukav, irooniline ja sapine. Püsimatu. Vaataja ootused pööratakse mitu korda pea peale ühes parasjagu kehtivate võimusuhetega.

Niisuguse sihi saavutamiseks käib film muuhulgas ka osavalt ümber filmiteooria klassiku Laura Mulvey poolt „mehelikuks pilguks“ (male gaze) nimetatud filmitegijate ja vaatajate alateadlikku viisi seada üles kõik kujutatav nii, et see kinnistaks või laseks ära tunda ennekõike kultuuriliselt patriarhaalseid eelarvamusi naiste suhtes.⁴ Mehelikku pilku siin filmis kas välditakse või kasutatakse publikuga mängimiseks kavalalt ära: „Elle’i“ kaameratöö ja montaaž panevad vaataja enamasti samastuma Michèle’iga ning toimuvat nähakse valdavalt just tema vaatepunktist. Ometi käitub Michèle vahel ka ise mõnevõrra ootamatult (ehkki alati usutavalt) ja võib-olla nii mõnegi vaataja meelest natuke hirmutavalt või kummastavalt. See ebamugav positsioon, millest publik end alatasa leiab, on üks filmi kõige lummavamaid aspekte. Ehk olekski siis täpsem öelda, et film kasutab kõiki vahendeid, et võimaldada (nii naistel kui ka meestel) peategelasega samastuda, ent samas avaldab peategelane ise selle protsessile mõningast vastupanu, jäädes kõigele vaatamata siiski mõistatuseks. Huppert’i Michèle on saladus, ühtaegu iseseisev, naljakas ja algatuslik, ent samas ka krüptiline, moraalselt ambivalentne, kohati isegi väiklane. Huppert, kes põhimõtteliselt kannab kogu filmi, teeb suurepärase ja julge rolli, liikudes ühest registrist teise jalustrabava kergusega. Kuuldavasti ütles mitu näitlejannat enne teda rollist ära, kuid nüüdseks on peaaegu võimatu kujutada filmi peaosas ette kedagi teist. Tema minimaalsed ja täpselt ajastatud ilmed ning žestid kaardistavad filmi kogu pingevälja. Harjumatu rõõm on jälgida nii huvitavat ja keerulist vanemat nais­tegelast. Michèle on huvitav ja provokatiivne karakter; ta ei aktsepteeri ohvri rolli ning ei peatu pealtnäha millegi ees, et endaga toimunu eest kätte maksta. Samal ajal osaleb ta näiteks tuima tõhususega šovinistliku videomängu loomisel, kus muu hulgas käiakse digitaalselt konstrueeritud naistega rõvedalt ümber. Temast ei ole võimalik lõpuni (mitte) aru saada. Nii panebki film naiselikkuse (aga ka maskuliinsuse) kultuurilised koodid osavasti surve alla, tuues kenasti välja ka selle, kuidas me vastavaid kuvandeid ise iga päev toodame ja tarbime. Inimesed on keerulised ja vastuolulised. Selliseid filme nagu „Elle“ jääb tänapäeval aina vähemaks ning paraku on nii, et ka suure­pärase teostuse korral ei kiputa neid eriti tunnustama. Seda enam on Huppert’i ja Verhoeveni võidu üle Kuldgloobuste jagamisel hea meel.

1 Carol J. Clover. Men, Women and Chainsaws: Gender in the Modern Horror Film. Princeton University Press, Princeton & Oxford, 1993.

2 Linda Williams. Film Bodies: Gender, Genre and Excess. Film Quarterly 44.4, 1991.

3 „Basic Instinct“, Paul Verhoeven, 1992.

4 Laura Mulvey. Visual Pleasure and Narrative Cinema, Screen 16.3, 1975.