Vahur Linnuste varjatud aines

Tarmo Teder

Tõnu Virve dokumentaalfilmi arvustades viskab Olev Remsu oma artiklis õhku alati väga paeluva luureteema, et kuidas ja kas Vahur Linnuste oli seotud mingi(te) luure(te)ga, et „Linnuste puhul on juttu olnud siiski ainult (Prantsuse?) luure aitamisest, mitte millestki rohkemast”. Jah, filmis möönab peategelane Linnuste ise nagu muuseas, et tegi 1975. aasta augustis Helsingis peetud Euroopa julgeoleku ja koostöökonverentsi tarbeks Prantsusmaa välisministeeriumi palvel analüüsi Balti riikide kohta. Kindlasti oli Linnuste siis juba ammu pädev analüütik Baltimaade kultuuri, ajaloo ja olude asjus ning loogiline, et Linnuste teadmised huvitasid ka Prantsuse välisluuret. Rohkem Linnuste võimalikust luuretööst või sellega seotud tegevusest dokumentaalfilmis „Armud jäänud, armud tulnud” juttu ei tehta. Selle üle pole midagi imestada, kuna Vahur Linnuste on temast tehtud portreefilmi kaasstsenarist, kes kontrollis hiljem üpris nõudlikult montaažiprotsessi – et mis filmi sisse läheb ja mis välja jääb. Loomulikult ei taha kunagised luurajad ja luure abilised ka auväärsesse kõrgesse ikka jõudes oma kunagisest luuramisest mingitki juttu teha. Filmile pole aga selline mokaotsast teema avamine ja intriigi õhku riputamine kasuks tulnud, pigem vastupidi. Võib isegi oletada, et režissöör Virvega on manipuleeritud: justkui oleks tema heatahtlikku järeleandlikkust ära kasutatud ja ta ümber ühe osava montaažikorraldaja sõrme keeratud. Nõnda tundukse peategelane ise endast dokfilmi abil meelepärase kuvandi loonud.

Vahur Linnuste mõjub „Jäänud armudes, tulnud armudes” soliidse vanahärrast intellektuaalina, kes räägib rahulikus, selges ja korrektses eesti keeles oma elulugu, alates lapse- ja poisipõlvest Eestis, kokkupuudetest Leo Talgre vastupanugrupiga, pagulusest Rootsis, edasiõpingutest Strasbourg’i Vaba Euroopa Kolledžis ning loomulikult elust ja tegevusest Pariisis, kus ta lõi infolehe Bulletin d’Estonie-Presse Balte. Pärast Stockholmi ülikooli, Strasbourg’i doktorantuuri ja Pariisi poliitikateaduste instituudi lõpetamist õpetas Linnuste oma 30 aastat Pariisi III ülikooli ida keelte ja kultuuri instituudis. Selge, et Vahur Linnuste panust eesti kultuuri edendamisel, Eesti riigi iseseisvuse taastamisel ja Euroopaga ühinemisel on raske ülehinnata. Ta on üks isepäiselt värvikas vedur, boheemlane ja akadeem, bakhant ja doktor, kelle kohta näiteks Arvo Valton on kirjutanud, et tal „ei ole inglitiibu ega kuradikapju, kuigi mõnede näitajate põhjal võiks arvata, et on nii need kui teised”.

Tõnu Virve filmis on igatahes tunda tolmunud inglitiibade sahinat, aga kuradikabja jälgi ei paista kusagilt. Õieti ongi „Armud jäänud, armud tulnud” üks mahe, oma elust ja tegevusest rääkiva pea soolo, režissööri heatahtlikkusest libisenud ja peategelase kontrollitud AV-manifest, mida õigustab väärikas vundament kui isiksuse amplituud.

Kuradikapjade klagin aga kajab edasi selles mustas materjalis, mis filmist välja lõigati ja režissööri off the record infona Sirbi vähemalt kahe toimetaja kõrvu on jõudnud. Nimelt: millist kultuurialast või mis tahes koostööd tegi Vahur Linnuste kui väljapaistev ja erudeeritud vasakpoolne intellektuaal Ida-Euroopa ühe kolmetähelise luurega külma sõja päevil? Õhku jääb ka küsimus: kas tal on julgust sellest ka avalikult rääkida?

Tõelised luurajad viivad oma saladused Valhallasse, tõelised loojad aga püüavad oma varjatud ainesega kunsti teha. Üheks mõjuvõimsa kunsti mootoriks on oma häbi ületamine. Kunstihuviline inimene on ju kord selline väeti olend, kellele meeldib näha oma liigikaaslase nõrkusi. Justkui muudaks see naljakas solidaarsus tema natuke tugevamaks.