Vaevu nina vee peal

Veneetsia filmifestival heitleb uueneva filmimaastiku ja muutlike tuultega.

MARTA BAŁAGA

Michael Jackson ei olnud kunagi näinud „Bluusivendi“.1 Ta polnud näinud ka selliseid linateoseid nagu „Trading Places“ ja „Loomade maja“,2 mistõttu kujunes tema esimene kohtumine lavastaja John Landisega võrdlemisi kummaliseks. Miks sellest siin rääkida? Lihtne. Video Michael Jacksoni loole „Thriller“, mille nad hiljem koos tegid, illustreerib tänavust Veneetsia filmifestivali ideaalselt. „Thriller’it“ sai Veneetsias küll näha ülikvaliteetses 3D-formaadis, kuid see on sellest hoolimata lugu surnutest ja mahamaetutest. Või peaks ütlema, et uppunutest?

Maailma vanimal, nüüd oma 75. sünnipäeva tähistanud filmifestivalil tundus olevat mõttes vaid üks asi nagu meeleheitlikul koduperenaisel: näida iga hinna eest noorem. „Me ei saa teha nägu, et filmikunst on ikka seesama, mis ta sada aastat on olnud,“ teatas festivali direktor Alberto Barbera Screen Internationalile ja kõigile, kes kuulata viitsisid. „Selline konservatiivne lähenemine on sama tark tegu kui kätega tsunamit peatada üritada.“ Või, kui päevakajaline olla, selle pihta tulistada.

Tõsi on see, et uutest põnevatest filmidest hoolimata on Veneetsia festivalil olnud alati kerge koirohu lõhn juures. Sel aastal püüti seda senisest innukamalt maha raputada. Cannes’i jalajälgedes paluti ka Veneetsias Netflix näitama programmis episoode telesarjadest: Itaalia krimisarjast „Suburra“ (2015) ja Errol Morrise sobiva pealkirjaga hübriid-miniseriaalist „Koirohi“.3 Enamikul ajakirjanikel oli aga ükskõik, vähemalt hetkeni, kui nad leidsid oma postkastist kavala e-kirja sõnadega „pakutakse lõunat“ – sellest ei suuda keelduda ükski kirjutamisest elatuv inimene. Ühtäkki ägasid ümmargused lõunalauad häbitute suleseppade taldrikute all, sest nood olid otsustanud igasuguse kutse-eetika sinnapaika jätta. Asi oli küll täiesti seda väärt – prosciutto e melone oli imeline.

Guillermo del Toro võidufilmis „Vee kuju“ armub Elisa (Sally Hawkins) müstilisse koletisse.

Kaader filmist

2016. aasta virtuaalreaalsete filmide kinosaalist oli välja kasvanud lausa eraldi võistlusprogramm, mida juhtis jällegi John Landis, kes oli Veneetsiasse tulnud tegema pealtnäha absoluutselt kõike peale selfide pagulastega (see oli Ai Weiwei kaubamärk). VR-filmide võistlusprogrammi üllas idee oli aga lühikese tähelennuga, kui selgus, et linastused toimusid kuskil üksikul saarel, mille kohta liikus ringi kuuldus, et seal olla kunagi olnud pidalitõbiste koloonia. Kuulduse paikapidavust kinnitada ei õnnestunud, sest sinna ei läinud absoluutselt mitte keegi. Või kui, siis ehk mõni blogija või Tsai Ming-Liangi andunud fännaja – mõlemad üsna laiduväärt tegevusvaldkonnad, tuleb mainida.

Selles, et katsed Veneetsia festivali ajakohastada või olulisemaks teha ebaõnnestusid, pole midagi üllatavat. See Lido saarel toimuv festival on alati vaadanud pigem minevikku kui tulevikku ja uued algatused mõjusid siin ikkagi nagu elektrišokk laibale post facto ja natuke ka pro forma, justkui oleks püütud sellest veel viimane elusäde kätte saada. Pole tarvis lisada, et muutus oli vaid osaline, sest endiselt andsid tooni vanad pässid. Parema puudumisel koondan selle pealkirja „Veneetsia. Pensionäride eri“ alla.

Ja tegu polnud mitte mingite suvaliste pensionäridega, ei. Robert Redford ja Jane Fonda, kellele anti üle elutöö Kuldlõvi, olid kohal uue, Netflixi produtseeritud (näete!) filmiga „Meie hinged öösel“4 ja lõbustasid rahvast lugudega vanurite seksist. Või õigemini tegi seda Fonda, Redford tundus Lidol olevat vaevu ärkvel. „Et mu nahk lotendab? Tema oma ka! Seks läheb ajaga paremaks, sest tean nüüd, mida mu keha vajab. Ja seksistseenide nimel Robertiga võiks surra, sest ta on suurepärane suudleja. Oli võrratu suudelda teda 20ndates aastates ja nüüd, peaaegu 80ndates. Filmis „Paljajalu pargis“5 ei suutnud ma käsi temast eemal hoida. Surusin ennast talle muudkui peale, ja nüüd oli see täpselt samuti“.

Sellises olekus Redford ilmselt aga seda ei märganudki.

Donald Sutherland ja Helen Mirren olid kohal keskpärase vanurid-jooksus-jandiga „Puhkuseotsija“,6 mille teravaim esile kutsutud reaktsioon oli kerge tukastus (filmi teemat arvesse võttes muidugi sobilik). Asi polnud siiski nii hull kui Charlotte Ramplingi filmis. Teda auhinnati parima naisnäitleja Volpi karikaga rolli eest filmis „Hannah“,7 mille peale oleks vaataja võinud vabalt ka koomasse langeda. Vähemalt oli energiat üle söör Michael Caine’il, kes esitles „Minu põlvkonda“,8 õnnitlevat õlalepatsutust iseendale, mis sisaldas aga siiski piisavalt naljakaid lugusid, et sellest mööda vaadata. „Kuuekümnendatel ei käidud ringi ega karjutud, et meie muudame Inglise klassisüsteemi,“ ütles ta mulle intervjuud andes. „Koolis õpetati olema aupaklikud endast „paremate“ vastu. Siis aga võtsime pähe, et paremaid ei ole, on ainult võrdsed. Proovisingi saada rolli „Zulus“,9 kuna seal oli Ameerika lavastaja Cy Endfield – ükski Briti režissöör poleks palganud elu sees mõnd koknit oma filmi. Pärast näitlejaproovi kohtasin Endfieldi peol ja ta ignoreeris mind terve õhtu. Lahkudes ütles ta ühtäkki: „Muuseas, Michael, sa saad selle osa.“ Ta kõndis minema, nagu poleks midagi juhtunud, ja mina oksendasin närvipinge langemise tõttu kogu ülejäänud õhtu.“

Ameerika lavastajatele ei andnud au mitte ainult Caine, kellele kujunes „Zulu“ karjääri pöördepunktiks. Erinevalt teistest Euroopa festivalidest võeti Veneetsias juba ammu omaks tõsiasi, et inimesed käivad tänapäeval vaatamas siiski ennekõike Ameerika filme. Aastaid anti ihaldusväärne avafilmi positsioon mõnele suurproduktsioonile, mis liikus sealt suure tõenäosusega edasi Oscarite jaotamisel ilma tegema. Tänavune valik, Alexander Payne’i „Vähendamine“10 ei astu aga tõenäoliselt „La La Landi“ või „Gravitatsiooni“11 jälgedes. Ainult umbes poole tunni jagu kandev film, mille peaosas on kahandatud Matt Damon, läheb kiiresti rappa (või täpsemalt minnakse Norrasse). Sama lugu ka George Clooney „Suburbiconiga“ (2017), mille peaosas on samuti Matt Damon. Vendade Coenite kirjutatud film tundus nagu nende enda meistriteoste juhmivõitu vend, disaineriduo Kate ja Laura Mulleavy üllitis „Woodšokk“12 ajas aga inimesed segaduses kukalt kratsima, muu hulgas ka Kirsten Dunsti nähtava joobe tõttu filmis.

Ja siis oli programmis muidugi „Ema!“.13 Darren Aronofsky uut filmi on juba nimetatud „vastuoluliseks“ (see tähendab seda, et film vilistati osalt välja), aga ärge ootusi liiga kõrgele kerige: see segapuder ei lahuta pooltki nii hästi meelt, kui tundub. „Ma olin naermisest hingetu ja nihestasin oma diafragma paigast,“ ütles Jennifer Lawrence võtete kohta. See võtabki asja kokku.

See läheb küll ajalukku nn WTF-filmina, tehtud kas mõnuainete või surve all, aga mitte emotsionaalselt korda, kui välja arvata üks stseen tualetipoti ja hiirega. „Ema!“ tekitab isu tõelise elamuse järele, aga ei rahulda seda kunagi.

Tõeliselt ajuvaba lõpu (seda ma siin ära ei räägiks, sest ma ei oskakski sellega kuskilt alustada) ja üsna küsitava seksuaalpoliitikaga (sellele lisab vürtsi tõsiasi, et 48aastane režissöör käib endast tublisti noorema tüdrukuga, peegeldades sel moel ebamugavalt filmi keskset suhet) „Ema!“ jaotab publiku ilmselt kahte lehte. Kui aga algne põnevus järele annab, on selge, et see film on lihtsalt üks eneseimetlemise harjutus lavastajalt, kes tundub olevat suuna kaotanud.

Veneetsia filmifestival üritab meeleheitlikult olla nooruslik, aga tooni annavad endiselt vanad pässid. Kaader Michael Jacksoni loo „Thriller“ muusikavideost.

„Ema!“ polnud ainus film, mis naisi vastukarva silitab. Aasta pervo auhind peaks minema otse Abdellatif Kechiche’ile. Kuigi teda süüdistati juba pärast „Adele’i elu“14 kõlvatuses, surub ta gaasi täiesti põhja oma uues filmis „Mektoub, mu arm. Esimene laul“:15 kaamera jõllitab tüdrukuid täiesti varjamatult ja kui see ei kestaks kolm tundi, võiks selle vabalt segi ajada Snoop Doggi muusikavideoga. Kechiche ilmselt haistis halba, kui ta tühistas viimasel hetkel oma intervjuud, saates enda asemel tulle näitlejad. Tark tegu.

Naiste kehaosi oli küll rohkelt, aga naise vaatenurka – mitte eriti. Kuigi žürii president oli üle kümmekonna aasta taas naine – Annette Bening, oli võistlusprogrammi 21st filmist naise lavastatud vaid üks, Vivian Qu „Inglid kannavad valget“.16 Kui isegi Cannes selles aspektis su kõrval heas valguses paistab, siis võib arvata, et jama on majas. Naiste tehtud filmid tundusid olevat taandatud alamatesse kõrvalprogrammidesse – Lucrecia Marteli unenäoline „Zama“, „Recy Taylori vägistamine“, „Marvin“ ja „Nico 1988“17 – ja Barbera jäi puistama juhuslikuna näivaid maksiime nagu „Me ei mõtle kvootides“ ja „filmivaatamine peaks olema nagu veini nautimine: katad sildi kinni ja naudid sisu, teadmata, kes on selle teinud“. Suhu jättis see kõik aga veidi mõrkja maitse.

Nagu ka poliitilised sõnavõtud, mis ulatusid Itaaliast märksa kaugemale. Samal ajal kui Clooney arutles loomulikult Trumpi üle, lahvatas tõeline skandaal hoopis mujal. Nutikas Iisraeli sõja­draama „Fokstrott“18 võitis Hõbelõvi ja kutsus kodumaal esile suure poleemika. Iisraeli kultuuriminister Miri Regev, kes, tuleb täpsustada, pole seda filmi tegelikult üldse näinud, on seda kritiseerinud, pannes pahaks, et see sai Iisraeli filmifondist raha. „Riik ei peaks toetama filme, millest võiks vaenlase käes saada propagandarelv meie vastu“ seisab ametlikus pöördumises. Kuna „Fokstrott“ on juba esitatud kandideerima riiklikele filmiauhindadele, kaasa arvatud parima filmi kategoorias (reeglina pääseb võitja esindama riiki Oscarite jaotamisel), käib võitlus ilmselt edasi.

Suurte raskuste otsa komistas ka Liibanoni filmitegija Ziad Doueiri. Kõigepealt keeldus ta pressikonverentsil vastamast Iisraeli ajakirjaniku küsimusele tema sobivat pealkirja kandva filmi „Solvang“19 kohta (küsimused olid küll ka rumalad), seejärel arreteeriti ta kohe pärast seda, kui nad olid tähistanud parima näitleja preemia määramist Kamel El Bashale. „Vaenlasega mehkeldamise“ eest (kuna ta filmis Iisraelis) võeti ära ta pass ja ta pidi minema sõjakohtu alla, aga on tänaseks siiski vabaks lastud.

Sellised uudised, itaallaste suutmatus vallata konditsioneeride kaunist kunsti ja hoovihmad, mis panid kingast vett välja kallama – kõige selle tõttu oli tänavune Veneetsia pisut süngem kui muidu. Parimad filmid rääkisid sõjast, põlisrahva kannatustest Austraalias või vägistamisest ja mõrvast (auhind filmile „Kolm reklaamplakatit Ebbingi lähedal Missouris“20 näitas taas, et vähesed suudavad kirjutada nii nagu Martin McDonagh). Selles valguses tuli võit Guillermo del Torole tõelise kergendusena. Kuigi võidufilm „Vee kuju“21 pole just „Paani labürint“,22 tundub see ometi meelde tuletavat, miks filmikunst üldse välja mõeldi. Film räägib Elisast (Sally Hawkins), tummast üksildasest naisest, kes töötab 1962. aastal valitsuse laboratooriumis koristajana ja kohtub ühtäkki müstilise olendiga. Hinnang sellele oli peaaegu ühehäälselt kiitev – ja seda ka filmi üllatava teravuse tõttu. „Ma ei tahtnud mustvalget lugu, tahtsin, et mu kangelanna masturbeeriks esimese kolme minuti jooksul,“ ütles del Toro meie lüheldaseks jäänud inter­vjuu käigus. „Mulle oli oluline mitte teha temast Disney printsessi. „Kaunitaris ja koletises“ ei ole seksuaalseid elemente, kuni koletisest saab prints ja siis nad võib-olla magavad. Mina tahtsin näidata neid armumas ja, tõesti, ka teineteisega magamas. Seksuaalsus pole siin filmis perversne. Ma tahtsin näidata terviklikku armastuslugu. Elus võib olla ju nii puritaanlik kui ka lihalikult armastada.“

See lähenemine tundus töötavat, sest del Toro sai endale festivali pea­auhinna Kuldlõvi. „Ma olen 52aastane, kaalun 135 kilo ja olen teinud 10 filmi. See on esimene auhind Mehhiko loovestjale, nii et pühendan selle kõigile Mehhiko ja Ladina-Ameerika filmitegijatele, kes unistavad midagi ulmevallas ära teha, kogedes suurt vastuseisu ning kuuldes väiteid, et see pole võimalik. On küll. Uskuge kindlalt sellesse, millesse usute – minu puhul on need koletised – ja lõpuks läheb kõik paika. Ma usun elusse, usun armastusse ja usun filmikunsti. Lahkun siit lavalt, täis elu, armastust ja filmikunsti. Ja muide, ma panen sellele kujule nimeks Sergio Leone.“

Tõsi, Veneetsias võidakse olla kimpus pidevalt muutuva filmimaastikuga, ehk on seal seda isegi rohkem märgata kui teistel sama kaliibriga filmifestivalidel. Aga seni, kuni seal tunnustatakse filmitegijaid, kes tõepoolest usuvad filmikunsti maagiasse, õnnestub ehk ka hoida pea veest väljas. Vähemalt mõnda aega.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Blues Brothers“, John Landis, 1980.

2 „Tradine Places“, John Landis, 1983; „Animal House“, John Landis, 1982.

3 „Wormwood“, 2017.

4 „Our Souls at Night“, Ritesh Batra, 2017.

5 „Barefoot in the Park“, Gene Saks, 1967.

6 „The Leisure Seeker“, Paolo Virzi, 2017.

7 „Hannah“, Andrea Pallaoro, 2017.

8 „My Generation“, David Batty, 2017.

9 „Zulu“, Cy Endfield, 1964.

10 „Downsizing“, Alexander Payne, 2017.

11 „La La Land“, Damien Chazelle, 2017; „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013.

12 „Woodshock“, Kate ja Laura Mulleavy, 2017.

13 „Mother!“, Darren Aronofsky, 2017.

14 „La vie d’Adèle“, Abdellatif Kechiche, 2013.

15 „Mektoub, My Love: Canto Uno“, Abdellatif Kechiche, 2017.

16 „Angels Wear White“, Vivian Qu, 2017.

17 „Zama“, Lucrecia Martel, 2017; „The Rape of Recy Taylor“, Nancy Buirski, 2017; „Marvin“, Anne Fontaine, 2017; „Nico, 1988“, Susanna Nicchiarelli, 2017.

18 „Foxtrot“, Samuel Maoz, 2017.

19 „L’insulte“, Ziad Douheiri, 2017.

20 „Three Billboards Outside Ebbing, Missouri“, Martin McDonagh, 2017.

21 „The Shape of Water“, Guillermo del Toro, 2017.

22 „El laberinto del fauno“, Guillermo del Toro, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht