Unistuste meistrid ja viis pluss üks elementi

Vootele Hansen

Meremuuseumi kinosaalis saab vaadata lühifilmiseeriat Eesti lennunduse ja laevanduse ajaloost. „Allveelennud” (Traumfabrik, 2012, 55 min), režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma. Linastub meremuuseumi kinosaalis. Meremuuseumiks muudetud vesilennukite angaaride külastaja saab piletiraha eest kaks teenust korraga. Lisaks põnevale muuseumile saab vaadata ka head filmi, õigemini lühifilmiseeriat Eesti (tehnika)ajaloost, meie unenäolistest unistustest. Film liigub jao kaupa autorite sõnul veealuses ja veepealses maailmas, nii nagu need kaks maailma on visuaalselt eristatud näitusesaalis. Mujal ei saavat „Allveelende” näha. Kümnes lühifilmis on haaratud aeg 1820. aastast kuni 1938. aastani, järelmärkustena tänapäevani. Autorid jutustavad lugusid dokumentaalkaadrite, vanade fotode ja animatsiooni abil. Animatsioon annab nende sõnul võimaluse tuua dokumentaalfotodesse liikumist, mis paneb tehnilised joonised ja visioonid elama. Algmaterjalina on kasutatud graafilisi lehti, fotosid ja dokumentaalkaadreid arhiividest (Eesti Meremuuseum, Eesti Filmiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv, ERR arhiivid, Eesti Ajaloomuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Viljandi muuseum). Lugusid esitavad ajaloolised tegelased või fiktiivsed tegelased kirjade, päevikusissekannete, luureraportite või unejuttudena. Lugudest on kujutatud sündmusi nii, nagu need oleksid võinud olla, võib-olla olidki, kui mõelda, et jutustaja taasloob mineviku meie meeles. Paraku täpsustavad meie teadmised, mis saadud teistest loetud või kuuldud lugudest ning nähtust, jutustusi ja jätavad alles meeleolu, et oleks võinud ikka nii olla, nagu neis lugudes on.

Kui hull parun, oinas, kukk ja part lendasid

Esimene lühifilm on „Lugu lendavast mõttest”. On maikuu 1820 ja hullu krahvina tuntud Peter von Manteuffel kirjutab kirja õpetatud härradele Tartus, kutsudes neid oma kavandatud lennumasina katsetustele. Talle teeb küll muret, et raskemad linnud, nagu pingviinid, kelle meie oma hea kaasmaalane Bellingshausen Lõunanabalt üles leidis, pääsukestena õhus ei püsi. Bellingshausen võis Antarktise jäävälju näha sama aasta jaanuaris, nii et on kaheldav, kas teave sellest Eestimaale Ravilasse võis jõuda. Pingviine tunti aga juba varasemast ajast, põhjapoolsemad neist elavad Galapagose saartel ekvaatori lähedal. Parun Manteuffel oli 1820. aastal juba 52aastane, kuid ega seiklushimu pea veel vanusega vähenema. Tema enda maakeeles kirja pandud sõnadega: „Oh seda elu ja õnne, oh, seda lusti ja rõemu“.

Soojaõhu-õhupalle, mida kirjas mainitakse, olid paberivabrikandi pojad Joseph-Michel ja Jacques-Étienne Montgolfier lennutatud juba 37 aastat enne von Manteuffelit. Esimesteks õhusõitjateks olid oinas, kukk ja part. Esimesed inimestest lendurid olid samal, 1783. aastal de Roziere ja d’Arlandes. Ka vesinikuga täidetud õhupalliga lendasid professor Charles ja Nicholas Louis Robert 1783. aastal. Jutustuse lõputiitritest saame teada, et esimene õhureis juhitava lennumasinaga sai teoks alles aastal 1891.

Teise filmijupina tuleb seerias „Lugu maailmast vetesügavuses”. Tegevus on viidud Hiiumaa Kõppu 1882. aastasse. Mihkel Jaago räägib lastelastele, nimepidi mainitakse Loorupit ja Jaeni, unejuttu veealusest ilmast ja selle rikkustest, mis laste jaoks tallel. Lastevanematele peaks olema õpetlik näha, et iga keeldud asi on meelitav. Kui ikka keelad enne jutu lõppu uinumise, siis vajuvad laste silmad lausa vägisi kinni. Oleks vaid veealust paati nõnda rahumeelsete soovidega ehitatud, nagu selles loos igatsetakse.

Revali spioon, allveelaevad ja lennumasinad

Põnevaim on „Lugu suurtest panustest väikeses linnas”. Lugu kulgeb prantsuse keeles telegrammi teel edastatavate luureraportitena (diktori tekst on kuulajasõbralikult eesti keeles, inglise keeles lugejatele on subtiitrid) , mis toovad meelde filmid „Seitseteist kevadist hetke” või dokumentaalfilmid ingliskeelsetes telekanalites, aga ka kaubamärgi Ruut all toodetud filmid Eesti ajaloost, mis on ka ootuspärane. Sada aastat tagasi Revalisse diskreetse ülesandega saadetud monsieur N. saab oma ülesandega suurepäraselt hakkama, abiks sarmikad Zuzu ja Lulu.

Ajaloost teame, et 1912. aastal hakkas kaks Peterburis asuvat ettevõtet ehk Ludvig Nobeli Diislid ja torpeedoehitaja Gustav Lessner allveelaevade ehitamiseks kasutama Noblessneri tehaseid. Teisel pool praegust Tööstuse tänavat asub elektrimootoreid tootev Volta tehas. Kaasatud on Prantsuse kapital. Allveelaevu toodeti Balti ja Vaikse ookeani laevastikule. Tänapäeval tunneme nendest ehitistest paremini Peetri sadama valukoda, mis on muudetud heaks kontserdisaaliks.

Neljas „Lugu õhukoletisest järvekese kohal” tuletab meelde, et oht õhust sai möödunud sajandil tõsiasjaks. Vaatlusteks hakati õhupalle kasutama juba Prantsuse revolutsioonisõdades 1794. aastal, Ameerika Ühendriikide kodusõjas tehti vastase kindlustustest ka ülesvõtteid. Mehitamata õhupallidega pommitasid austerlased Veneetsia all itaallasi 1849. aastal. Korrapärase õhusõja algusest möödus eelmisel aastal sada aastat. Tehniliste uuendustega lähevad meelsasti kaasa itaallased. Kapten Piazza sooritas esimese luurelennu lennukiga 1911. aasta 23. oktoobril ja kaheksa päeva hiljem, 1. novembril pommitas leitnant Gavotti Türgi vägesid praeguses Itaalias. 5. märtsil 1912. aastal luurasid Tripoli kohal õhulaevad ja 3. mai (Gregoriuse kalendri järgi) Postimehest on lugeda, et juhitavad õhulaevad pildusid Tripolisse pomme. Seda kuus päeva pärast Utotškini esimest lendu Tartu kohal. Samal ajal õnnestub ka esimene langevarjuhüpe lennukilt, tehakse see Kalifornias ja langevarjuriks on Berry.

Pommid Viljandis ja tsepeliin Lasnamäel

Viies lugu viib meid viinakuul 1917 Viljandisse. Vaheldumisi kuuleme Saksa tsepeliini ülema logiraamatusse või pardapäevikusse kirjutatavat teksti ja pealtnägijate muljeid. 1917. aasta 17. oktoobri (Juliuse kalendri järgi 4. oktoober) Sakala kirjutab: „Kuna pommide pildumine öö ajal sündis, linnas koosolekuid peeti ja inimesed kinodest parajasti välja tulid, siis sünnitas see uulitsatel rohkesti ärevust, mis aga pea vaibus, kui zeppelin oma poole tunnise tiiru ära teinud”. Ajalehe teatel oli Koidu seltsimajas „sotsialdemokratide partei koosolek, kes Saksamaaga rahu tegid”. Märkus laseb neid sotsiaaldemokraate enamlasteks pidada. Peamiselt said kannatada turu ümbruse majad ja kõnniteed olid klaasipuru täis olnud. Lehe teatel oli 14 inimese ümber surma saanuid, lisaks vigastatud, neist mõned elukardetavalt. Kiidetakse päästetöödel osalenud ratsaväelasi ja laidetakse tuletõrjujaid ja miilitsaid. Järgmise päeva Päevalehes on kirjas, et Tallinn õhurünnakute hirmus öösiti pime on. Pommirünnakud Eesti linnadele olid alanud juba mõne aasta eest, kui algas sõda. Oktoobris 1917 vallutasid sakslased Eesti saared, kuid lehtedes käis Venemaa Asutava Kogu valimise eelne arutelu. Senine maailm oli kadumas.

Filmis näeme kaadreid hiigelõhulaevast Hindenburg, mis ehitati 1936. aastal reisijate veoks üle Atlandi ookeani. Hindenburg hävis järgmisel aastal tulekahjus. Eesti rahval oli ka rahumeelsemaid kogemusi tsepeliinidega. Graf Zeppelin lendas 1930. aasta sügisel teel Põhja-Jäämerele üle Eesti ja sellelt visati Lasnamäe kohal pommide asemel alla kaks postipakki. Filmis väidetav neidude silmnäo uhkeks võõpamine ja meeste haavlipüssidega taevasse kõmmutamine on kaheldav, sest pimedas polnud üksteist näha. Usutavad on pigem tsepeliini LZ 113 ülema Fritze sõnad heade tabamuste kohta moonaladude, sõjasadama, maskeeritud allveelaevade ja kindralstaabi pihta. Mäletan, et kui tudengina üritasin Iraagi-Iraani sõja ajal vaenupoolte kaotuste üle arvet pidada, siis jõudsid tulemused juba esimese aasta lõpuks õige suurte arvudeni.

„Lugu mereäärsest majast keset torme” on vesilennukite angaaridest, algab aastaga 1916, mil pandi nurgakivi, ja lõpeb 1922. aastaga, kui ajakiri Laste Rõõm annab ülevaate Tallinna 21. algkooli laste külaskäigust merelennuväe ossa. Lugu on üles ehitatud teadeteagentuuride ja ajakirja tekstidena. Näiteks Saksa okupatsioonivägede teade, et Revalist saab sillapea Sankt Peterburgi vabastamiseks bolševikest, on võimalik vaid väga tulipäise propagandisti öelduna. Vajas ju Saksa riik rahu enamlastega, mis Brest-Litovskis ka sõlmiti, et viia väed läänerindele viimaseks ponnistuseks enne ameeriklaste tulekut. Soolisest võrdõiguslikkusest kõneleb lasteajakirja tekst, et õhulennuässaks lubas saada Elviine-nimeline tüdrukutirts, kes ennast kuidagi naisterahvale sobivama ameti pääle ei olnud lasknud rääkida. Lõputiitritest saame teada, et laste rõõmuks avati siin aastal 2012 üks uhkemaid meremuuseume Euroopas.

Keisririigi raud ja naislendur Elvy Kalep

Kuues on „Lugu keiserlikust pärandist”. Murelik kodanik otsib tehasesse jäänud allveelaevade keredele isamaale kasulikku rakendust ja pöördub mitmete ametivõimude poole. Ettepanekud näitavad leidliku inimese mõttelennu ulatust. Kas aga 1919. aastal oli täitesulepea, nagu filmis näha, Eestis tavapärane, seda ma ei tea öelda. Von Manteuffel kirjutas filmis veel hanesulega. Ei olnud ka allveelaevad Eestile keelatud, nagu jutus öeldud.

11. augusti Vabast Maast võib lugeda, et importbensiini hoidmise tarvis põlevkivitööstusele renditud kütusemahutid olid tehtud merepõhjast tõstetud allveelaevade keredest. Kuid ka keiserriigi laevatehastesse pärast evakueerimist jäänud kraamist oli noorel riigil kasu. Metalli jätkus mitme kaubalaeva kere ehituseks kui ka soomusrongide soomustamiseks. Samas lehenumbris on kirjas, et Kiviõli tööstus algab tegevust täies ulatuses ja lennuvägi hakkab lendama seal toodetud õliga.

Filmiseeria seitsmes on „Lugu lennust kadunud aega”. Esitatud on see Elvy Kalepi päeviku vormis ja varjutatud võõrsil elava inimese nukrusest kodumaale mõeldes. 1931. aasta 20. augusti Päevalehes antakse ülevaade kaks päeva varem toimunud Elvy Kalepi vastuvõtust Tallinnas. Lenduriks on ta saanud 51 päevaga, seega kiiremini kui pool sajandit hiljem saadi trollijuhiks, milleks kulus reklaami järgi kuus kuud. Lenduritunnistuse oli Kalep saanud sama aasta 1. augustil. Tallinna tuli ta vahemaandumistega Berliinist, sh tehti Miitavi (Jelgava) juures hädamaandumise karjamaale. Reisidokumendiks oli tal siis Austria pass, kuid lootis saada uuesti Eesti kodanikuks. Ta kasuvanemad elasid Nõmmel ja nende kodust lendas ta saabudes üle. Pr Kalep harrastas ka bobisõitu, mis on samuti ohtlik ala. Jaanuaris 1931 oli ta St Moritzis bobisõidul käeluu murdnud. Eestist lubas ta siirduda laevaga Lõuna-Aafrikasse. Järgmise, 1932. aasta 23. juuli Postimehes kirjutatakse, et Elvy Kalep kavatseb koos Rogger Williamsiga New Yorgist Ateenasse lennata. Filmijao lõpukirjadest saab teada, et Elvy Kalep suri Floridas 1989. aastal.

Laste kogutu allveelaevadele

„Lugu eesti laste suurest ostust” põhineb kroonikafilmidel. Riigi heakskiidu saanud ja rahva poolt läbi viidud allveelaevade ostuks vanametalli kogumise aktsiooni kajastamine teeb au igale propagandatalitusele. Tublimad olid algkoolide lapsed.

Admiral Johannes Pitka juhitud Allveelaevastiku Sihtkapital kogus puhta ülejäägina ja andis presidendile rohkem kui pool miljonit krooni. Saadud raha eest kavatseti ehitada riigi sadamatehastes kaks rannakaitselaeva, mis oleks võinud ka allveelaevu hävitada. Lembitu ja Kalevi hind tasuti riigieelarve rahaga. Võrdluseks võib öelda, et Vabadussõja samba rajamiseks oli samadel aastatel kogutud kolmveerand miljonit krooni. Allveelaevastiku Sihtkapitali asemele pidi tulema Omakaitse Sihtkapital ja raha sooviti koguda tankitõrjekahurite hankimiseks Kaitseliidule (Päevaleht 6. III 1940).

„Lugu veealusest pidusöögist” paneb küll iga maiasmoka suu vett jooksma, tekitab tahtmise osta filmis nimetatud turgudelt kõiki soovitatud hõrgutisi ja minna siis kööki või pigem kambüüsi kokakunsti harrastama, kuid oma maa toidu vastu ei saa.

„Lugu oma ala parimatest asjatundjatest” näitab meile võimalikke Eesti Kultuurfilmi töötajate ametioskusi, lisaks allveelaevnike omadele.

Kümme erilaadset lugu moodustavad kokku terviku. Vaadates ja kuulates tekkis mulje, et kui veealune maailm toob meieni vee ja veepealne maailm õhu, siis on ka tuli olemas, seda nii tulirelvade ja pommide hävitava kui ka mootorites ja tehase ahjudes loova jõuna. Tagaplaanil on maa, kuhu laevad peavad randuma ja lennukid maanduma, ning metall nende ehitamiseks on pärit maa sügavusest. Neli vana aja elementi on esindatud ja neile lisandub viiendana inimese unistus. Rännud leiavad aset ajas, unes, õhus ja vees. Unistust vormib kuuenda elemendina aeg, mis võimaldab kujutletaval saada järgemööda tegelikuks ja lõpuks mälestuseks.