Uku Kuudi teekond tühjusesse

Portreedokk „u.Q.“ ei olegi ühe mehe suhtest muusikaga, vaid muusika kaotamise lugu. Sellest tulenebki, et nukrus, mitte masendus on siinne tunderežiim

TÕNIS KAHU

Dokumentaalfilm „u.Q.“ (Eesti 2020, 83 min), režissöör-stsenarist Ivar Murd, operaatorid Uku Kuut, Ivar Murd ja Margus Õunapuu, produtsent Margus Õunapuu. Osades Lukas Tolk, Ruben Tolk, Florian Wahl, Mart Avi, Rain Tolk, Helina Risti, Maria Minerva, Heidy Purga, Maryn E. Coote jt.

Paljude nukrate piltide seas, mida Ivar Murdi dokfilm meile näitab, on ammu jäädvustatud hetk, kus Marju Kuut ja meie kohalik tõusev poptäht Nancy omavahel telekaamera ees vestlevad. Juttu on unistuste karjäärist, edust ja rahvusvahelisest läbimurdest. On aeg pärast taasiseseisvumist, mil loodeti neid unistusi kuidagi kontrollida ja nende täitumist suunata. Mingi valem pidi olema ja nii jõuti ka mainitud vestluses selleni, et saavutused nõuavad „palju tööd“. Nukker on see kõik aga seepärast, et mingit valemit ei olnud ja mõlema näoilme reedab, et nemadki teavad seda. Oli vaid soov olla kusagil mujal ja sisimas kuju võttev äratundmine, et millegipärast ollakse ikka veel siin.

Marju Kuut oli üritanud oma rahutuse teoks teha juba ammu enne Eestis 1990ndatel toimunud muutusi, isegi veel enne, kui ta Rootsi emigreerus. Tema võlu seisneb selles, et see rahutus oli ka tema laulmisest kuulda. Ma usaldan siin korraks oma mälu ja see ütleb mulle, et Marju Kuut ei olnud Nõukogude Eestis universaalselt populaarne poplaulja. Tal oli polariseeriv stiil, mis nii mõnegi kuulaja meelest rikkus ilusa meloodilise muusika mudelit negriidse maneeritsemise suunas. Sellest ei saanud tookord muidugi suurt kultuuripoliitilist dispuuti, aga küsimus, mille ta alla joonis, on aktuaalne siiani – mil moel ja mil määral on Eesti popmuusika ja džäss sisaldanud (või tõrjunud) afroameerika muusikatraditsiooni? Mis on oma ja mis võõras?

Filmi nimikangelase Uku Kuudi muusikalised valikud on ühtpidi enesestmõistetavamad. Me saame Marju Kuudi suu läbi teada, et poja maitse sündis omamoodi nende ühise loominguna ja et mõni võis pidada kummaliseks, et ta ka Uku varase muusika sünnile nõnda lähedal tahtis olla, et kippus isegi tema bändi proovides osalema. Tema meenutused on veidrad ja vasturääkivad. Esialgu jääb mulje, et vaja läheb mingit siduvat autoripositsiooni, mis lepitaks omavahel Marju Kuudi lood oma pojast ja teiste muljed nende kahe ühisest maailmast. Me võime ainult oletada, kas ema kiindumus oli lämmatav või mitte ja kas mingid järgmised sammud Uku Kuudi elus olid vastuhakk ja vabanemispüüe. Või siis oli kõik just vastupidi.

Filmi väljenduskeel nii pildis kui helis on tihe, intensiivne ja kihtidest koos. Siin on omaaegseid meediatsitaate, katkeid koduvideotest, tuunitud rollitäitmisi praegustelt popmuusikatelt. Pildil Uku Kuut saates „Hommiku TV“ (1991).

Kaader filmist

Mis muusikasse puutub, siis ma ei kujuta ette, kuidas keegi valib enese väljenduseks nõnda täpselt õpitud ja detailselt kultiveeritud muusikalised koodid. Eestisse sattus 1990ndatel väga erinevaid signaale ja Uku Kuudi kombinatsioon soulist ja funk’ist oli üks paljudest. Ning kindlasti oli see kõnetusviisina liiga eksootiline selleks, et kiiret käivet hindavas ühiskonnas mingit nähtavat pitserit maha jätta. Tol hetkel hakkab kuju võtma arusaamine, et film ei olegi ühe mehe suhtest muusikaga. Pigem muusika kaotamise lugu. Kuni selle nihkumiseni tagaplaanile muu, justkui tähtsama varju. Vähemalt mõneks ajaks. Sest filmi lõpus on muusika tagasi ning hoopis uues mõõdus ja kaalus. Aga sellest juba hiljem …

Ivar Murdi filmil on lihtsustatult öeldes kaks tasandit. Esiteks on tema väljenduskeel nii pildis kui helis tihe, intensiivne ja kihtidest koos. Siin on omaaegseid meediatsitaate, katkeid koduvideotest, tuunitud rollitäitmisi praegustelt popmuusikutelt nagu Mart Avi ja Maria Minerva. Mõnele on otse silma vaadatud, teised vilksatavad ja enam tagasi ei tule. Murd nagu ütleks meile, et 2017. aastal lahkunud Uku Kuudiga üle elu ja surma piiri suhelda on võimalik vaid läbi vahenduse, läbi müstifitseeritud meediakosmose, mis on räsitud ekraanil vibreerivast staatilisest elektrist. Korduv kaader telefonitoru tõstvast Ukust on üks filmi keskseid motiive – vaataja nagu pole kunagi valmis selleks hetkeks, kui ta jälle ilmub.

Murd teeb seda, mida dokumentaalfilmid varemgi on teinud – ta korjab enda külge pealtnäha täiesti tühiseid ja kõrvalisi seiku. Nagu koristaksid tuba ja leiaksid voodi tagant mõne kortsunud foto või räbaldunud riidetüki. See võib olla mõttetus, aga siis näitab kaamera valgust peale ja ta paistab suuremana kui algselt. Fragmentide mõte selgub muidugi siis, kui kujutame neid ette mingi suurema loo sees. Lugusid on vaja rääkida, sest maailm oleks muidu kaootiline ja ebakindel. Inimesed jätavad omavahel nägemiseni ja jätkavad siis oma peas mingit lugu, milles nad varsti jälle kokku saavad. Nad ei saa ju oma elu võtta kui katkendit. Leina puhul, mis sünnib ühe loo katkemisest, tehakse selle loo kaudu sümboolse lõpetamise tseremoonia ja siis saadakse ehk toimunust viimaks aru.

Nii et selles mõttes on „u.Q“ selgelt teleoloogiline teos. Filmil on kese, telg. Kujutatud katked kogunevad tähenduslikku seosesse ja annavad lõpuks kokku terviku. Sellest tulenebki, et just nimelt nukrus ja mitte näiteks masendus on siinne tunderežiim. Eriti Uku Kuudi liikumine meediaäris, rikkus ja langus kogu selle banaalsuses vajab sellist raamistust. Ühel väga madalpunkti meenutaval teleajaloost laenatud hetkel tuleb Ukul näiteks selgitada Peeter Võsa mikrofoni ees mingeid kinnisvara­bisnise jamasid. Justkui üritades initsiatiivi enda kätte haarata hoiab ta ka ise kaamerat käes ja filmib küsitlejat. Me ei kuulegi, millest ta räägib ja nagunii on kõik lootusetu. See on surnud punkt. Filmis võtab umbes sealt letaalne haigus võimust ja algab Uku Kuudi loo viimane osa.

Ettevaatlikult ja peenelt pakutakse meile üht võimalikku tõlgendust järgnevatele vaatlustele. Film näib küsivat, kas mitte pole ränga haiguse tulek peategelase ellu omamoodi puhastumine sellest ülalkirjeldatud tühisusest ja pealis­kaudsusest. Hulk argielu mõttetusi lendab kõrvale, nagu oleks keegi heitnud välja liivakotte kõrgust kaotama hakanud õhupallist. Ainult et vist keegi ei taha jääda silmitsi ainult olulise ja väärtuslikuga. Kogu see tühine maailm on vajalik, sealt tuleb argiilma hõõrdumine, tuleb müra, tulevad lõhnad ja maitsed. Me võime ju unistada sellest, kuidas seisame vastamisi sügavuse ja asjade olemusega, kuid tegelikult see hirmutab meid. Just sel hetkel vajab film Uku Kuudi muusikat kui tähenduslikku tuuma, mis jääb järele siis, kui kõik muu, kõik argine – ja muidugi ka kõik kehaline – on kõrvale heidetud.

Uku Kuudi muusika ei ole mulle ausalt öeldes teab kui palju tähendanud. Natuke liiga formaalne, pisut liiga kalkuleeritud ja laboratoorne. Kuid filmis, kogu kirjeldatud keskkonnas hakkas see just õigel moel toimima. Muidugi, ta tundis loojana metropolide klubikultuuride koode. Jah, muusikaprofessionaalid tunnustavad ja imetlevad teda ka filmis. Aga ma ei saa lahti tundest, et see on üksildane kõne ja sellisena paratamatult väga lõplik ja kauge.

Uku abikaasa räägib Uku viimaste aastate seisundist kui „täiuslikust askeesist“. Igatahes peaksime selle põhjal kaaluma järeldust, et muusika ja loovus sünnivad just nimelt tühjusest – sellest hetkest, kui midagi muud enam ei ole. Küsimus on, miks me muusikale sellise jõu anname. Miks me arvame, et muusika jaksab toimida justkui kompensatsioon kõige muu kaotamise eest? Ma ei tea ja võib-olla ei tea ka see film. Aga tal on jätkunud julgust küsida ja see küsimus meile kõigile nähtavaks värvida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht