Ühe vangistuse lugu

ARO VELMET

Mängufilm „Ameerika snaiper“ („American Sniper“, USA 2014, 132 min), režissöör Clint Eastwood, stsenarist Jason Hall, operaator Tom Stern, põhineb Chris Kyle’i samanimelisel raamatul. Osades Bradley Cooper ja teised. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Cinamon, Ekraan ja Solaris.

„Lennuki meeskond tõstis mu pardale ja kinnitas mu väikesele istmele. Turvavöö oli nii pingul, et ma ei saanud hingata. [—] Mu suu ja nina olid kaetud maskiga ja lisaks oli mulle kott pähe tõmmatud, rääkimata vööst – hingata oli võimatu. Ma kordasin üle ja üle: „söör, ma ei saa hingata. … söör, palun teid.“ Aga mu appikarjed kadusid justkui piiritusse kõrbes.“*

84aastase Clint Eastwoodi „Ameerika snaiper“ on praegu, vaevalt kuu aega pärast esilinastust, USA ajaloo kõige suurema kassatulu teeninud sõjafilm, uue aasta hitt ja kuue Oscari nominent. Film, mis põhineb Iraagi sõjas üle saja inimese tapnud snaipri Chris Kyle’i autobiograafial, on jaotanud mere taga kahte lehte nii kriitikud kui ka publiku. Ühel pool rindejoont on need, kellele Eastwoodi sõjafilm on lugu valesti mõistetud, õnnetu saatusega kangelasest, teisel pool need, kellele on „Ameerika snaiper“ „peaaegu liiga nõme, et seda üldse kritiseerida“ ja snaiper Kyle „argpüks, kes ei usu ausasse võitlusse“. Seepeale võtsid muidugi sõna juba tavalised kahtlusalused, näiteks staarkonservatiiv Sarah Palin, kelle sõnul pole „Ameerika snaipri“ kriitikud väärt Chris Kyle’i saapaidki puhastama, või filmitegija Robert Greenwald, kes nimetas filmi „sõjanäljas neokonservatiivide fantaasiaks“.

Lühidalt, avalikust diskussioonist sai USAs, nagu võiski ennustada, väga kiiresti konservatiivide ja liberaalide, agressiivse välispoliitika toetajate ja selle vastaste poriloopimine, kus film ise taandus teisejärguliseks küsimuseks. Liberaalid mainivad filmi põhiliselt kinnitamaks, et Chris Kyle oli ülipatriootlik, ent mõtlematu relvakangelane, kellele iraaklased olid vaid jumalakartmatud „metslased“, keda kodumaa nimel maha nottida. Konservatiivid väidavad põhimõtteliselt sedasama, lihtsalt neile ei ole see probleem. Märgist lasevad mööda mõlemad.

„Ma elasin pidevas hirmus. Ma ei mäleta, et ma oleks ükski öö rahulikult maganud. [—] Mind kuulati üle 24 tundi järjest, mõnikord kolmes või neljas vahetuses. Ükski päev ei jäänud vahele.

„Me teame, et sa oled kurjategija.“

„Mida ma teinud olen?“

„Ütle sina meile ja me vähendame su karistust 30 aastale. Vastasel juhul ei näe sa enam kunagi päevavalgust.““

„Ameerika snaiper“ võib esmapilgul tõesti tunduda rahvusromantilise müüdiloomena, ent Eastwoodi kliiniliselt külm režissööripilk vaatleb Chris Kyle’i (Bradley Cooper) kujunemist pigem antropoloogilise täpsuse ja distantseeritusega kui osavõtliku kaasmaalase pilgu ja sümpaatiaga. Kohe filmi alguses antakse vaatajale kätte põhikoordinaadid, mille raames kujuneb Texases üles kasvanud Kyle’i sõjardihing: me näeme noort Kyle’i tema esimesel jahilkäigul, pühapäevasel jumalateenistusel ning seejärel perekondlikul lõunal kuulamas oma isa õpetussõnu. Relvakultuur, religioon ja perekond, Ameerika identiteedi alustalad, on ka Kyle’i mõistmiseks võtmetähtsusega, ent juba nendes avastseenides seab Eastwood kahtluse alla nende väärtuste stabiilsuse. Kyle’i isa maailmapilt, kus inimesed jaotuvad lammasteks, huntideks ja õilsateks lambakoerteks, kes lambaid huntide eest kaitsevad, tundub Texase lõunalauas ainuvõimalik. Paraku on sellest vähe abi Iraagi sõjatandril, kus Kyle peab murdosa sekundi jooksul otsustama, kas tänaval jalutav poisike on lihtsalt lahingutsooni eksinud või on tegu ohtliku lapssõduriga.

Texase rantšos üles kasvanud Kyle’ile ei anta aga kunagi võimalust oma veendumusi läbi katsuda. Samad väärtused (relvad, usk ja perekondlik au) ümbritsevad tulevast snaiprit ka teisme- ja täiskasvanueas, olgu tallis, baaris või rodeol. Juba siin näeme, et reaalne maailm ei sobitu kuigivõrd hästi selle sinipunavalge fantaasiaga, mida Kyle’ile lapsepõlvest saadik on pähe taotud: ta leiab oma tüdruksõbra voodist võõra mehega ja elu talliabilisena ei ole kaugeltki mitte nii romantiline, nagu see lapsepõlves tundus. Ent Kyle’il pole ka ühtegi teist raami, kuhu oma elu paigutada. Ta on oma keskkonna vang. Pole ime, et televiisorist USA saatkondade pommitamist nähes otsustab Kyle astuda ainukese loogilise sammu, et oma usku elus hoida. Ta läheb sõjaväkke.

Kui filmi esimene pool mõjub tõelise kolkapatriootilise ülistuslauluna, siis vaid sellepärast, et vaataja peab tõepoolest Kyle’i maailma uskuma mõistmaks, kui kapitaalselt see maailm sõjaolukorras purustatakse. Iraagis ei oota teda mitte kangelaslik võitlus Ameerika vaenlaste vastu, vaid nüristav, peaaegu kafkalik missioonide rada, mille käigus tuleb tal teha rida raskeid otsuseid, tulistada naisi ja lapsi, näha oma võitluskaaslaste ja juhuslike iraaklaste surma ilma mingi nähtavata tulemuseta. Vahepeal lastakse ta „linnaloaga“ koju Ameerikasse, siis tuleb aga järgmine kutse uuele missioonile ning kõik kordub uuesti. See on ilma lõputa sõda, sõna otseses mõttes, kuna Ameerika sõdurid on sõja ametlikust lõpust hoolimata veel praegugi Iraagis ja viimaste nädalate sündmuste valguses tundub, et neid on ees ootamas ka uus lõputu võitlus Islamiriigi vastu.

Mida rohkem Kyle missioonidel käib, seda jõulisemalt kaitseb ta oma tegusid isamaalise retoorikaga. „Ma teen seda sinu kaitseks, ma teen seda, et kodumaad teenida,“ ütleb ta oma nutvale naisele Tayale (Sienna Miller), langevate kaksiktornide mälestus värskelt mällu põletatud. Ent see on õõnes põhjendus, Taya sõnu kasutades bullshit. „Sa ei tea, millal lõpetada. Sa oled oma töö teinud, piisavalt palju ohverdanud, las keegi teine teenib nüüd kodumaad.“ Ameerikast vaadates ei ole mingit sõda, inimesed ostlevad ja vaatavad telekat nagu tavaliselt. Ka Kyle’i vaatepunktist on üha arusaamatum, mille nimel ta Iraagis sõdib peale selle, et sõpru tapvale iraagi snaiprile kätte maksta ja, et ei oska enam kodus olla. Ent vankumatu usk oma isa lambakoerte-juttu ei lase Kyle’il oma naise argumente mõista. Tal on võitlustahe ja üleelusuurune põhjendus ning lõpuks tahab ta lihtsalt tagasi lahinguväljale. Temast on saanud kahekordne vang: lapsepõlvest päritud mürgiste väärtuste ja igavesti kestva sõjahimu vang.

„Kella 22 ja 23 vahel [—] viidi mind eriliselt ettevalmistatud tuppa. See oli jääkülm ning täis pilte USA võimsusest: relvad, lennukid, G. Bushi pildid. „Ära palveta! Kui sa mu kodumaa hümni kuulates palvetad, siis sa solvad mu riiki,“ ütles XXXX. Mind sunniti terve öö USA hümni kuulama. Ma üleüldse vihkan hümne. Mäletan vaid algust: „Oh, kas sa näed …“ üha uuesti ja uuesti.“

„Ameerika snaiper“ näitab eeskätt Ameerika alusmüüdi enesehävituslikkust, ent selle käigus näeme vilksamisi ka seda, kuidas Iraagi sõja tegelik keerukus ei jää isegi sündimisest saadik selle müüdi embuses kasvanud Kyle’ile täiesti mõistmatuks. Pärast üht „edukat missiooni“ naaseb Kyle staapi, kus jalaväe bürokraat teavitab teda hiljuti laekunud kaebusest. Nimelt väitis keegi naine, et Kyle olla tapnud tema mehe, kes kõndis tänaval, koraan käes.

Kyle vastab napisõnaliselt, et ei tea, milline üks koraan välja näeb, küll aga tunneb ta AK-47t ning selle juppe nägi ta mehe hõlsti all päris hästi. Sellega on kõik öeldud ning võib arvata, et abikaasa kaotanud naine sai ameeriklaste staabist lakoonilise teate: „Keegi pole midagi valesti teinud ja uurimine on lõpetatud.“

Samamoodi möödaminnes näeme vaid mõneks sekundiks, kuidas ühe Fallujah pereisa lapse jalad puuritakse ameeriklaste informeerimise eest julmalt akutrelliga läbi. Eastwood näitab neid hetki kiretult, ääremärkuse korras, ent need jäävad kummitama nii vaatajaid kui ka Kyle’i ennast, kes mõtleb ka kodus lastega poes käies akutrelli häält kuuldes Iraagi kogemustele. Kyle’i kaitsev raudrüü on jumalikku kohtusse uskuva lambakoeraloo näol küll tugev, ent mitte piisav kaitsmaks teda ilmselge ebaõigluse eest, mida ta peab iga päev Iraagis nägema. „Jumalakartmatute metslaste“ appikarjed tuletavad nende inimlikkust pidevalt meelde.

„„Lõpeta palvetamine, sitanikerdis. Sa oled mõrtsukas,“ hüüdis XXXX ja lõi mind tugevasti näkku. Mu suust ja ninast jooksis verd ja ma ei suutnud enam rääkida. [—] XXXX ja XXXX haarasid must kummaltki poolt kinni ja hakkasid mind kaubiku metallosade vastu peksma. Üks neist lõi mind nii tugevasti, et ma ei suutnud hingata ja lämbusin. Ma tundsin, justkui hingaks ma läbi ribide.“

„Ameerika snaiper“ ei tekita küsimusi mitte filmina, vaid geopoliitilisse konteksti asetatult. Isegi filmi viimast vaatust, kus Kyle leiab lunastuse invaliidistunud veterane aidates, on võimalik mõista humanistlikult. Eastwood ei näe Kyle’is kurjategijat, vaid ohvrit, naiivse ideoloogia ja küünilise poliitilise süsteemi vangi, kes nägi filmi raamistava pühapäevajutluse sõnadega „oma elu lahti rullumas kui mõistatuslikku peegeldust“, suurt pilti tajumata. Kaastunne ja lunastus on sellise tõlgenduse puhul täiesti omal kohal.

Kuid siin peitubki probleem. Tegelik Chris Kyle ei piinelnud oma tegude pärast. Vastupidi. Oma autobiograafias kirjutab ta, et nautis oma tööd ning kahetses vaid, et „ei tapnud rohkem metslasi“. Südametunnistuse piinad, millele Eastwood keskendub, on vaid lootusrikas spekulatsioon. Ning see korrumpeerunud ideoloogiline ja poliitiline süsteem, mis hävitas fiktiivse Kyle’i vaimse tervise ja eneseusu, põhjustas otseselt väga reaalseid kannatusi ka neile iraaklastele, afgaanidele, jordaanlastele, pakistanlastele, jeemenlastele ja teistele, kes hukkusid USA droonirünnakutes ja tänavalahingutes või kes võeti terrorismis kahtlustatuna igaks juhuks kinni ning keda piinati aastaid Guantánamo vangilaagris. Põhjenduseks jumalik õiglus, kodumaa kaitsmine ja usk vägivalla kõikvõimsusse. Kyle oli kindlasti süsteemi vang, ent ta oli vang, kes sai tasuta maailma parima rehabilitatsiooniteenuse, kellele maksti heldet pensioni ja anti võimalus tasuta kolledži­hariduseks. Eastwoodil, Hollywoodi ühel tuntumal režissööril, on veelgi rohkem privileege: meenutagem, et Teisest maailmasõjast on vanameister teinud kaks filmi, ühe ameeriklaste ja teise jaapanlaste perspektiivist. „Ameerika snaiper“ on lugu vangist, ent vangist, kelle ahelad on tehtud kullast.

Kes teeb filmi neist vangidest, kes istuvad siiamaani ilma süüdistuseta Guantánamo vangilaagris? Seda muidugi juhul, kui nad Kyle’i snaiprisihiku ette pole jäänud.

^* Kõik kursiivis tsitaadid pärinevad USA vägede poolt 2001. aastal kinni võetud ja 2002. aastal Guantánamo vangilaagrisse saadetud mauritaanlase Mohamedou Ould Slahi päevikust „Guantanamo diary” (Little, Brown and Company, 2015). Slahi võeti kinni kahtlustatuna seotuses nn millenniumi vandenõuga. Ametlikku süüdistust pole Slahile esitatud, kuid ta on jätkuvalt Guantánamos vahi all.