Tuuleveski-rahakassa

Eesti dokumentalistide hulgas on lahvatanud vaidlus, kas tegelastele dokfilmis osalemise eest maksmine on eetiline.

MARIA AUA

Olin üks nendest, kes publiku seas kaasa elades aplodeeris, kui selle suve vihmasel augustikuul anti Esna mõisa hubases saalis Sandra Jõgevale üle Doki Kild ehk Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia filmi „Armastus … “ (2017) eest. Auhind selgitakse välja demokraatlikult, anonüümse hääletamise tulemusel, valida saab viimase aastaringi jooksul esilinastunud dokumentaalfilmide seast. Auhinna väärtus on sümboolne: see pole rahaline preemia, vaid dokitegijate ühine tunnustus igal aastal eri vormingus trofee kujul. Preemia anti välja juba neljandat korda ja võitu tähistas sel korral tuuleveskikujuline metallist rahakassa. Kui Sandra oli auhinna kätte saanud ja tagasi oma kohale istunud, kuulsin teda lausumas, et kui kingitakse rahakassa, siis peaks alustuseks mõni münt sees olema, muidu võib see halba õnne tähendada. Tõepoolest: metallist miniatuurne tuuleveski hakkaski peagi ebakõla jahvatama, sest auhinna saanud film tekitas gildi liikmete seas ambivalentseid tundeid. Demokraatia on küll enamuse tahe, aga sel korral tuli võit väga napi häälteenamusega. Terje Toomistu „Nõukogude hipid“ (2017) jäi teiseks vaid nelja häälega.

Dokumentalistide suvekool, mille raames toimus eelmainitud tagasihoidlik, ent ka pidulik auhinnagala, lõppes segaste tunnete ja lahtiste otstega. Gild arutas praktilisi päevakorralisi küsimusi ning oldigi juba valmis lahkuma, kui „Nõukogude hipide“ produtsent Liis Lepik tõstatas laiale ringile tagantjärele küsimuse: kas gild kiidab tõepoolest heaks sellise filmi premeerimise, mille tegelased on tasustatud, sisuliselt kinni makstud? Kas vaatajaga on niiviisi aus oldud?

Sandra Jõgeva pole kunagi teinud saladust sellest, et eelarvest on üht-teist eraldatud tegelastele ja tema seisukohalt ei ole selles midagi ebanormaalset – filmi subjekt riskib paljuga ning temale maksmine on seejuures loomulik. Gildi liikmete seas tekitas see aspekt lahkhelisid ja tõstatas üldise probleemi: kuivõrd eetiline on niisugune filmitegemine, kui tegelaste ja režissööri vahelisi suhteid reguleerib raha? Veelgi enam: kas rahaga on võimalik kergendada dokitegija vastutuskoormat filmis osaleja ees? Teisest küljest on raha loomingulise protsessi abivahend ja selle kasutamisel ei ole reegleid. Ilmnes ka tõsiasi, et need, kes olid „Armastuse …“ poolt hääletanud, ei oleks seda ehk teinud, kui oleksid varem teadnud tasustamisest. Esnasse need küsimused rippuma jäidki, aga mitte kauaks.

Dokumentalistide gildi aastapreemia Doki Kild läks tänavu Sandra Jõgeva filmile „Armastus … “, tekitades palju elevust.

Kaader filmist „Armastus … “

Armastuse valem

Pisut üle kuu aja hiljem kogunes gild taas, et pooleli jäänud arutelu jätkata. Osalesin koosolekul, kus kuulasin suurema osa ajast vanemate kolleegide sõnavõtte. Olin aga ise üsna veendunud, et Doki Killu on saanud film, mille tugevus seisneb eristumises ülejäänud viimase aja dokiloomingust ning tegelaste tasustamise aspekt on siinjuures justkui orgaaniline asjade käik. Uskusin, et „Armastus … “ võitis Killu värskuse ja oma brutaalse siiruse eest. See film lööb ja raputab, paneb vaataja ahhetama. Filmile on küll ette heidetud liialt reportaažlikku kaamerakäsitsust, kuid selle töö puhul ei kujutakski ette esteetikast nõretavat ilupilti. Kaadri nurgas vilksav mikrofonitutt on täiesti omal kohal. Iseasi, kas niisugune kaameratöö oli teadlik valik või omasoodu kulg.

Kolleegid aga kõnelesid dokitegija ja filmitava vahelisest suhtest, rahast ja vastutusest. Kuna iga režissöör on omanäoline ja iga film erijuhtum, siis ei ole ka juhendit, mismoodi kedagi tasustama peaks. Õige ning vale piirid on iga režissööri enese määratleda. Filmitegemisel ei saa kehtestada üldisi reegleid ega printsiipe, see hävitaks loominguvabaduse. Ühine mure aga seisneb selles, mis saab siis, kui filmitavatega kaubategemisest peaks saama uus normaalsus. Dokitegijad nägid seal ohtu. Usaldav suhe tegija ja filmitava vahel on dokitegemise saladus. Klassikalise arusaama järgi vahendatakse vaatajale reaalsust. Aus ja usaldav suhe filmitava ja filmija vahel ongi võti, mis avab uksed tõelusse. Rahaga reguleeritud suhted võivad aga tekitada moonutusi ja muuta dokitegemise kui kunsti lihtsustatuks ja kaubastatuks. Tasustamisel võivad moodustuda tingimuslikud suhted, aga dokitegemine peaks siiski põhinema tingimusteta armastusel.

Aus küsimus, aus vastu(tu)s

Selles tühja rahakassa loos aga mängib minu meelest olulisimat rolli dokumentalisti vastutuse küsimus ning seda inimese ees, kellest filmi tehakse. Filmis osaleja usaldab end režissööri hoolde nagu lennureisija piloodi kätte. Pärast filmi valmimist filmitegija puhkab ja taastub ning liigub edasi järgmiste lugude juurde, kangelane peab aga kogu elu koos selle filmiga kuidagimoodi edasi elama. Millist kogemust me sellele inimesele siis edaspidiseks eluks soovime? See on küsimus, mida dokitegija võiks enese käest küsida enne filmima või monteerima asumist, sest tema loomingu aines sõltub teise inimese elust.

Kui nägin „Armastust …“ esmakordselt esilinastusel kaheksa kuud tagasi, siis ei suutnud ma kõiki küsimusi enesele kohe teadvustada, aga kukla taga nad siiski tekkisid. Kõige teravamalt vahest see: kuidas küll tulevad filmiga toime peategelased ja nende pereliikmed? Eelkõige läksid mõtted peategelase Veronika pisitütrele. Seal näis ka mulle, et „Armastuse …“ loojad ei ole enesele vastutust võtnud ning ehk on see ka põhjus, mis vallandas gildis tundepuntra.

„Armastus …“ on lugu allakäigust ja oma mina kaotamisest. See oli minu arvates selle filmi sõnum. Film lõpeb äravajuvalt ja nukralt, filmitegelased lasevadki minna ja me ei näe ekraanil võitlust oma sisemiste paharettidega. Sandra on küll öelnud: „Mind on pannud see lugu palju enesesse vaatama, ehk toimib see ka teiste puhul nii.“ Julgen arvata, et publikul, vähemalt minul, ei tekkinud sisekaemuse momenti, pigem jäi tühjustunne. Sest filmil ei ole psühholoogiliselt ülesehitavat jõudu – kui tegelastes ei toimu muutust, ei toimu seda ka vaatajas. Filmis on küll intiimseid kaadreid, aga sügavam tasand on jäänud saavutamata. „Armastusest … “ jookseb läbi palju teemasid: põlvkondadevahelised suhted, isa-tütre suhe, paarisuhe, sõltuvus, isiksuse küsimused … Nendest on aga üldiselt üle libisetud ja kogu lugu serveeritud kui sündmuste kronoloogilist kulgu, mis kokkuvõttes moodustab ühe „sotsiaalse maali“.

Rahalised ja isiklikud suhted

Antropoloogiline huvi ekstsentriliste tegelaste vastu on igati mõistetav, aga sellistest isikutest filmi teha on keeruline ülesanne – neile on raske lähedale saada. Distants – olgugi et kaamera ees ollakse justkui vaba – jääb alles hingelisel tasandil. Seepärast jääb minul kui vaatajal loomata hingeline side ekraanil olevaga. Tekib ka küsimus, kas režissööri ja filmis osaleja vahel seda üldse oligi. Stseenis, kus Fred lööb kunstiaka­deemias maalide ülesriputamiseks naelu seina, turtsatab Veronika pahuralt: „Tee ometi midagi hingega, mida sul ei ole.“ Mulle tundub, et hingeline distants on ka selle loo nael. Sandra on küll väitnud: „Tunnen oma filmi peategelasega tugevat seost ja hingesugulust.“1

Sidususe ja äratundmise moment võis tõesti olla, aga suhted, mis omavahel on loodud, ei ole justkui hingelised ning sügavamate sidemete puudumine sai asendatud rahaliste kokkulepetega andmaks filmitegijale garantii, et pikaajaline filmimine ühel hetkel tuulde ei lendaks, kui tegelastes peaks toimuma äkiline tujumuutus. Tasu pakkumine hoidis filmis osalejaid justkui ohjes.

„Mina isiklikult arvan, et inimene, kes laseb enda elust filmi teha, riskib tegelikult päris paljuga ja ka avab ennast väga palju. Nii et mina arvan, et see on loomulik, et see ei ole mingisugune tasuta nähtus,“2 on Sandra kommenteerinud maksmise aspekti. See mõttekäik annab aga dokitegemisele kommertsliku varjundi. Autoridoki tegemise iseloom erineb televisiooni tõsielusaadetest ja osaluseksperimentidest. Gildi liikmed kaitsesidki alateadlikult seda suhtumist, et filmis tuleb suhted luua, mitte neid osta. Selles seisnebki dokumentaalfilmi tegemise kunst. Kui filmitakse pühendunult aastaid, on filmi­tegijal tõepoolest tarvis mingit garantiid. Kuid mis saab olla sellest parem, kui tugev suhe filmitava ja filmija vahel.

Eetilised küsimused ei teki niivõrd sellest, kas ja kui palju on kellelegi makstud, vaid tagajärgedest, mida film enesega kaasa toob. Emotsionaalseid probleeme, mida filmis osalejad ja nende lähedased hiljem kogevad, ei lahenda ükski kopikas. Lõpuks peab dokumentalist koputama oma südametunnistusele ja küsima, kas tema töö on nii tähtis, et see kaalub üles teise inimese eluga mängimise.

Ma ei soovi seal publiku seas istudes enam nii rõõmsalt aplodeerida. Gildis aset leidnud sündmused on minus esile kutsunud meelemuutuse. Tühi rahakassa osutus saatuslikuks vihjeks: kui filmitegemisel hakatakse rahalisi tehinguid inimsuhetega segama, siis võib olukord kujuneda keeruliseks. Teisest küljest aga on Doki Killu sümbolväärtuseks tunnustus ja selle on Sandra pikaajalise filmimise, ja võib isegi öelda, et hulljulge töö eest, täiesti ausalt välja teeninud.

1 http://www.saladused.ee/sandra-jgeva-seisab-silmitsi-vraste-saladuste-ja-oma-deemonitega

2 http://ekspress.delfi.ee/areen/joovad-ropendavad-kakerdavad-kaklevad-soimavad-nutavad-ja-armastavad?id=76922546

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht