Trotsides kannatusi

„1917“ on tehniliselt mõjuv sõjavaatemäng, kuid filmi sisuhõreduse taustal mõjub tehniline külg ülespumbatud müügiartiklina.

SILVER ÕUN

Mängufilm „1917“ (Suurbritannia-USA, 119 min), režissöör Sam Mendes, stsenaristid Sam Mendes ja Krysty Wilson-Cairns, operaator Roger Deakins, produtsendid Sam Mendes, Pippa Harris, Brian Oliver jt, helilooja Thomas Newman. Osades Dean-Charles Chapman, George MacKay, Colin Firth, Benedict Cumberbatch jt.

Tõime vanaema nädal tagasi haiglast koju. Pool aastat tagasi oli tal avastatud sooles kasvaja ja ta viidi oktoobris operatsioonile. Pärast taastusravi naasis ta novembris koju, kuid kaks päeva hiljem kukkus õnnetult, murdes puusast killu. Jätsin vist algul mainimata, et ta saab aprillis 102aastaseks. Nüüd kõnnib ta juba karkudel siinsamas minu kirjutamise kõrval ühest maja otsast teise, et füüsist virgena hoida. Poolteist nädalat tagasi unustas ta kargud öösel üldse ära ning läks omal jalal palati tualetti.

Sündinud 1918. aastal – aasta pärast Mendesi filmi sündmusi – on ta alati minu jaoks kehastanud kindlat tahet ja karastunud meelt, mis kõik ettejäävad takistused ületab. Tõsi, mõnikord kaldub küll tagurlikult põikpäisusesse, aga eks see omadus ole nii hüve kui ka komistuskivi. Ta mäletab selgelt, räägib lugusid Pätsi viimasest avalikust kõnest, märtsipommitamisest või 1949. aasta küüditamisest, kui nad asumisele mõistetuid võimude eest koolimajas varjasid. Teda ennast Siberisse ei saadetud. Arvestades asjaolusid tuleb tõdeda, et wabariigiaegse konstaabli tütrel ja riigireeturina bolševike sõjatribunali poolt surma mõistetud mehe abikaasal läks hästi. Naljatledes võiks öelda, et vastasel juhul ei kirjutaks ma siin seda filmi­arvustust.

Samasugusest sihikindlusest ja õnnest on võtnud rääkida Sam Mendes. Filmi „1917“ stsenaarium põhineb režissööri kirjanikust vanaisa Alfred Mendesi mälestustel Esimesest maailma­sõjast. Film kajastab sakslaste taktikalist taganemist – tuntud ka operatsiooni Alberich nime all –, mille käigus lühendasid sakslased oma rinnet, raskendades liitlaste kevadist pealetungi. Taganemine sündis niivõrd ootamatult, et liitlased ei suutnudki ette võtta vastase jälitamist, ning arvestades, et esimest korda pärast 1914. aastat nähti Prantsusmaal Saksa vägede taganemist,1 võis see nii prantslastes kui ka inglastes tekitada üksjagu ennatlikku õhinat ja võidurõõmu. Mendes paneb meid kahe Briti sõduri perspektiivi. Telefoniliinide katkemise tõttu antakse neile käsk kohale toimetada sõnum Devonshire’i rügemendi 2. pataljonile, et tühistada nende peatne sakslastevastane rünnak, mis luure hinnangul lõpeks 1600 sõduri kotti jooksmise ja surmaga. Teekond viib kaks sõdurit läbi eikellegimaa ja vastase loodetavasti maha jäetud rinde.

Filmis ongi oht pealtnäha nähtamatu, nagu viimase aja sõjafilmides tavaks saanud (näiteks „Dunkirk“,2 kus vaenlase sõdureid harva näeb). Eikellegimaal olevad miinid või lõhkemata mürsud, hiljem sakslaste üles seatud lõksud ja lahtine taevas pea kohal, mis XX sajandi tulekul sai ohtlikumaks ja tuld külvavamaks kui seni sajandeid kardetud põrgu. Vaenlase sõdurid, kellega britid kokku puutuvad, jäävad öistes linnavaremetes hulkuvateks varjudeks ja suurim ohuallikas on ehk brittide endi väejuhtide ambitsioon ja meelekindlus. Viimati mainituga teeb Mendes kummarduse Stanley Kubricki filmile „Kuulsuse rajad“.3 Kubricki lavastuslikuks läbimurdeks kujunenud teos kajastab Esimese maailmasõja sündmusi Prantsusmaal, kus hulk lahingus tagasijooksikutest Prantsuse reamehi saadetakse nende enda kindralite ja sõjatribunali tõttu hukkamisele, sest mehed olid taganenud nende jaoks suluseisus olnud rünnakust. Prantsuse väejuhtide vastuolulise portreteerimise tõttu keelas de Gaulle’i valitsus filmi näitamise ja see jõudis Prantsusmaal kinolinale alles 1975. aastal.4 Kaudses mõttes püüavad Mendesi filmi kangelased ära hoida lahingutulemust, milleni Kubricki filmis jõuti, sest tagasijooksikute mahalaskmine oli tol ajal paljudes sõjavägedes tavaline viis reamehi edasi murdma sundida. Intertekstuaalsus kahe filmi vahel väljendub ka „1917“ kaameratehnilistes lahendustes.

Mida pikem kaader, seda tõhusam peab olema lavastaja seatud misanstseen ja kaadrisisene koreograafia, rääkimata filmi stsenaariumi ja ka helidisaini dünaamikast.

Pressifoto

Saavutused kaameratöös on olnud peamine kaubamärk, millega „1917“ on reklaamitud. Filmi operaatori Roger Deakinsi nimi on olnud suurem müügi­artikkel kui Mendes režissöörina, mis on mõistetav, arvestades Deakinsi tohutut panust kinematograafiasse. Kui Kubrick „Kuulsuse radadega“ välja tuli, köitis vaatajaid loo möödapääsmatu naturalism, mida rõhutas oskuslik kaameratöö. Mööda kaevikuid liikuvad relssvõtted portreteerisid reameeste mudaseid õõva täis nägusid seninägematus vahetuses. Deakinsi-Mendesi kaevikustseenides ei saa märkamata jätta kinematograafilist kummardust Kubricki tööle. Keskseim teema „1917“ eel- ja järelkajas on olnud ühe kaadri esteetika – pealtnäha ühtki montaažilõiget filmi jooksul ei toimu. Peidetud lõigetega eraldatud tegelikud kaadrid jäävad umbes viie minuti raamesse. Ehkki samasuguseid peidetud lõigetega linateoseid on vändatud ennegi –„Köis“,5 „Lindmees“6 –, on „1917“ puhul uuenduseks filmi narratiivist tulenev asjaolu, et ükski võttekoht ei kordu.7 Ei mäletagi enam, kas Sokurovi „Vene laekas“8 – film on üles võetud ühe pooleteisttunnise kaadrina – kordub mõni võttekoht või mitte, ent Sokurov on filminud interjöörides. „1917“ leiab enamjaolt aset lageda taeva all ja ööpäeva vältel. Päeva ööks üleminek on ka ainus koht, kus filmis toimub silmanähtav lõige ja ajaline üleminek. Suur vastutus on kaamerameeskonnal ja produktsioonil, sest ilmastik peab eri kaadrites klappima. Mida pikem kaader, seda tõhusam peab olema lavastaja seatud misanstseen ja kaadrisisene koreograafia, rääkimata filmi stsenaariumi ja ka helidisaini dünaamikast. Ka tavaliste suurproduktsioonide puhul tuleb ette seda, et proovi tehakse võttepäeva hommikul platsil, olenevalt režissööri soovist, võimalustest jne. Mendesi prooviperiood koos eelproovide ja võtteplatsistseenide ülesehitusega kestis aga kokku neli kuud. Ühe kaadri esteetika piirab ka hilisemaid võimalusi montaažis. Kui leitakse, et ülesvõetud stseeni dünaamika ei toimi, ei saa seda lõikamise teel ka parandada, vaid peab otsima lahendusi helis, muusikas või järeltöötluses loodud visuaalsetes efektides. Annan Mendesile au ja teise aasta filmitudengina tõden, et suudan vaevu hoomata vaeva, mida režissöör, operaator, näitlejad ja võttemeeskond nägema on pidanud.

Kas see kõik on ka vaeva väärt, on juba arutluskoht. Ühelt poolt tagavad toodud asjaolud filmi meelelahutusliku külje, mis kahtlemata palju publikut kinosaalidesse toob, ja kajastus, mida filmi tehniline pool on saanud, teeb tavavaataja kindlasti teadlikumaks audiovisuaalse keele vormilistest võimalustest. Teisest küljest pean ütlema, et filmi sisuhõreduse taustal mõjub tehniline külg ülespumbatud müügiartiklina. Nõustun Andrei Liimetsa sooviga näha sõja puhul sisulisemat sissevaadet: „Mendes keskendub kahe vapra sõduri rännakule punktist A punkti B.“9 Kahjuks jääb punktide A ja B vahele dramaturgiliselt hõredaks pommitatud tühermaa. Napi sündmustiku ja loojutustuseks vajalike seikade vahele on jäetud palju õhku näitamaks üldist-olustikulist. Olustikku ja kunstnikutöö tõetruudust peab küll kiitma ja inimlikkusestki ei jää filmis puudu. Taganedes uuele rindele ei piirdunud sakslased mitte ainult nende purustustöödega, mis olid sõjalisest seisukohast vajalikud, vaid hävitasid viimase kui vareme, elamu ning saagisid järjepanu maha kõik viljapuud – „pidades sõda kogu rahva vastu, kogu selle vastu, mis Prantsuse oma“.1 Samamoodi tuuakse filmis välja Saksa sõjatehnika ja betoonseintega kaevikute paremus inglaste mutta või paasi kaevatud kraavide ees. Puudub aga Briti sõdurite isiklik side nähtuga. Nad on kaks võõrast meest võõral tühermaaks laastatud maal. Tooksin siinkohal vastukaaluks stseeni Elem Klimovi filmist „Tule ja vaata“,10 kus poisikesest valgevene partisan jõuab keset filmi tagasi oma kodukohta, kust filmi algul olime näinud teda õnnelikuna lahkumast. „1917“ varemete põrandal lebavad võõraste laste mänguasjad ei asenda laibakuhja, mis asub omaenda kodutalu küüni taga ja kus võib-olla (selle on Klimov oskuslikult jätnud vaataja fantaseerida) on ka peategelase väikesed õed ja ema. Sellele osutab ka märk, et ema on hetk tagasi kodus olnud, sest supp laual on veel soe. Teame küll, et rügemendis, mida Mendesi sõdurid päästma lähevad, teenib ühe peategelase vend. See annab loole kaalu juurde, ent mitte piisavalt kandmaks stsenaariumi dünaamilist tasakaalutust. Vajakajäämisi on püütud küll muusika ja muu sellisega päästa, aga see tekitab kohati emotsionaalse rõhu seal, kus seda vaja pole. Või siis ei mängita neid kohti nii selgelt välja, et vajalikku põhjust mõistaksime.

Mendesi tööde hulka kuulub kahtlemata mitu filmiklassika hulka kuuluvat teost. Kas ka „1917“ sinna paigutada, on omaette küsimus. Ükskõik kui suur üks majasein ka pole, rõhutab see alati sealt puuduvat akent.

1 Herbert Grabbi, Maailmasõda. Tallinn, New York, 1996.

2 „Dunkirk“, Christopher Nolan, 2017.

3 „Paths of Glory“, Stanley Kubrick, 1957.

4 Alexander Walker, Stanley Kubrick, Director: A Visual Analysis. W. W. Norton & Company, 2000.

5 „Rope“, Alfred Hitchcock, 1948.

6 „Birdman“, Alejandro G. Iñárritu, 2014.

7 „How „1917“ Was Filmed To Look Like One Shot“, Insider 9. I 2020. https://www.youtube.com/watch?v=kMBnvz-dEXw&t=46s

8 „Русский ковчег“, Aleksandr Sokurov, 2002.

9 Andrei Liimets, Kuldgloobusi pälvinud meisterlik sõjavaatemäng. Postimees 9. I 2020; https://leht.postimees.ee/6868822/kuldgloobusi-palvinud-meisterlik-sojavaatemang?fbclid=IwAR1fzvrW5O3c6x8Xaw_StrVeQK49qVHJU7KgJFETZN1VqH60UO_o4qHRLNA

10 „Иди и смотри“, Elem Klimov, 1985.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht