Tormijooks Fort Simm’ile

Meelis Oidsalu

Simmi demoniseerimist iga kättejuhtuva faktiga ei saa pidada tõsiseltvõetavaks uurimisnurgaks, vaid eelkõige eeldatavalt neimahimulise keskmise kinokülastaja ootuste rahuldamiseks.Dokumentaalfilm „Riigireetur” (TestfilmNBN , 2009, 90 min), režissöör Erle Veber, käsikiri Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge, operaatorid Tauno Sirel ja Margus Malm, heli Martin Vinkel ja Horret Kuus, kunstnik Ivi Piho, helilooja Timo Steiner, graafika Atko Januson, montaaž Margo Siimon ja Erle Veber, produtsent Ene-Maris Tali, esilinastus 5. XI Hobujaama tn 5.        Ülestunnistus Ühest aastatetagusest ajakirja Looming luuleaasta ülevaatest on meelde jäänud Märt V äljataga mõte kriitika läbipaistvuse kohta: kriitik peab enne teose arvustamist avalikustama oma maitse-eelistused, et lugejal oleks võimalik kriitika kallutatust vaagida. Sama kohustus peaks laienema ka arvustaja elulistele suhetele arvustatavaga. Mind ärritavad juhtumid, kui artiklit lugedes on ilmne, et hinnanguid mõjutab suuresti arvustatava hoiak autori või teema suhtes, aga seda välja öelda ei juleta või taheta. Sestap lubage üles tunnistada oma seotus Mihkel Kärmase ja Rasmus K agge filmiga „Riigireetur”. Panustasin vähese tehnilise nõuga filmi valmimisse ja esinen seal  mõne põgusa kommentaariga. Tavapärase arvustaja rolli täitmist raskendab ka asjaolu, et olen olnud riigireetur Herman S immi kolleeg kaitseministeeriumi julgeolekuosakonnas: neli aastat jõudsin olla tema asetäitja, 2006. aastal, kui ta ministeeriumi nõunikuks taandati, võtsin üle tema ametikoha osakonna juhina. Sellest hoolimata püüan „Riigireeturit” arvustades säilitada eelkõige filmikriitiku positsiooni. Kus teadmised seda võimaldavad,  kommenteerin ka Mihkel Kärmase ja Rasmus Kagge ajakirjanikutöö täpsust.1  

Kuidas intervjueerida valetajat?

Kaitseministeeriumi Sakala tänava hoone seda tiiba, kus Simm üle kümne aasta saladokumentidega toimetas, nimetati ametnike seas  naljatamisi Fort Simm’iks. Seda seetõttu, et vastavalt ministeeriumi julgeolekuosakonna volituste laienemisele pelgalt ministeeriumi saladuste hoidjast riigi julgeoleku volitatud esindajaks, kelle meelevalda langes suur osa Eesti ja välismaailma salastatud infovahetusest, laienesid ka osakonna ruumid, lisandusid uued ja tõhusamad turvasüsteemid ning karmistusid turvaprotseduurid. Simm rajab isiklikku julgeolekuasutust – tavatseti julgeolekuringkonnis  naljatada. Simmil oli komme turvameetmetega liialdada: seal, kus oleks piisanud ühest lukust, nõudis tema kolme paigaldamist. Töökabineti ust tavatses ta lähetustes viibimise ajaks pitseerida, isegi kabineti lae all asetseva ventilatsiooniava lasi ta kinni müürida, et vaenlane pealt ei kuulaks. Simmi peeti seetõttu veidrikuks, ministeeriumil on ju turvaalad, on ööpäevaringne valve, on moodsad valvesüsteemid, kuidas võiks küll üks Vene  spioon läbi kõigi nende tõkete tema kabineti ventilatsiooniavasse mikrofone paigaldama jõuda?

See, et Fort Simm’i paksud müürid polnud ehitatud riigi julgeoleku kaitseks, vaid selle õõnestaja varjamiseks, ei tulnud kellelegi pähe. Kärmas ja Kagge püüavadki filmis „Riigireetur” Fort Simm’i sisemusse tungida, et otsida sealt üles inimene nimega Herman Simm. Nad küsivad mis viib ühe inimese nii tõsise moraalse  kahestumiseni, ja on tegelikult paraja piruka otsas: kuidas portreteerida inimest, kelle tegevuse üksikasju katab ametlik ja selle tegelikke põhjusi isiklik saladuste loor? Autorid on taotlenud enamasti salastatud teema puhul piinlikult täpset tehniliste detailide tõetruudust. Vaid üksikutes kohtades pole suudetud seda saavutada. Nii näiteks pole Simmi kabinetil, mis väideti olevat originaalilähedane, vähimatki sarnasust eeskujuga (kui tõetruu telefon ja kuvari taustapilt välja arvata). Simm poleks lasknud elu sees end kaminaga kabinetti paigutada: ühte korstnasse mahub ju kümneid osavaid vastuluureametnikke! Väike eksimus tehakse ka siis, kui kujutatakse Simmi dokumentidest fotosid tegemas: filmis laseb Simmi kehastav näitleja fotosessiooni ajaks küll hoolikalt kardinad alla, aga jätab millegipärast kabineti ukse pärani valla!

Enamasti võib aga linale jõudnud materjali  vägagi autentseks pidada ja seda suuresti tänu kaitsepolitseiameti valmidusele avalikustada uurimisega seotud üksikasju. Eks olnudki filmi puhul tegu osalt ühiskondliku tellimuse, üldsuse infonälja kustutamise vajadusega ning seetõttu on ametkondade avatus uurimisdetailide paljastamisel mõistetav.       

Igaühel oma Simm

Kuigi filmi tehakse Herman Simmist, pole huvitavaim intervjueeritav mitte Simm ise. Tõepoolest, mis huvi on kuulata inimest, kelle vastuseid uskuda ei saa? Simmi loomuomane edevus, mida ta ka vangikostüümis ei pea paljuks demonstreerida, ei jäta ruumi siirusele. Arvan, et päris siiraid kaadreid filmitegijatel temast saada ei õnnestunudki. Huvitav on jälgida  teisi intervjueeritavaid, nende suhtumist Simmi kuritöösse ja selle väljendamise viise. Siiras ja paeluv on Simmi tädi ja kasuema Vaike S immi eneseväljenduslaad. Tema puhtisiklik suhe riigireeturiga, „tädimaalilik” vahetus ja otseütlemine mõjuvad kohati pretensioonika ametlikkusega tapva üldpildi keskel pinget maandava ja elustavana. Vaike jaoks on Herman lootusetult kadunud, aga ikkagi omaenda poeg.

„Kummaline jah, kuidas kõik nii halvasti  välja kukub. Mõtled küll, et kõik on hästi, aga lõpuks on kõik pahasti,” ohkab ta Hermani fotoalbumeid lapates. Samas on kasuema kõik riigireetmist kajastavad ajaleheartiklid hoolikalt kokku kogunud ja demonstreerib neid kergelt valuliku omanikutundega. Simmi kõrval on üheks filmi keskseks tegelaseks kapo asepeadirektor, kes ei pea paljuks võtete tarvis kabinetist väljuda ja võttegruppi ka näiteks Nõmme raudteejaama juhatada, et  äsja piraka hiire püüdnud kõutsi rahuloluga selgitada, kus, kellega ja milliseid konspiratsioonivõtteid kasutades Simm riiki reetis. Võimaluse ajakirjanike huvi isikliku mainekujunduse vankri ette rakendada on leidnud kunagine sõjaväeluure ülem, kes annab intervjuus vihjamisi mõista, et ka sõjaväeluure töötas kaitseministeeriumis pesitseva spiooni tabamise suunal ning et sel on seos 2007. aasta skandaalile (mille käigus riigiprokuratuur  tuvastas kaitseväeluure ebaseadusliku jälitustegevuse kaitseministeeriumi ametnike suhtes) järgnenud vallandamistega sõjaväeluures. Simmi suhete kohta kaitseväega 1990. aastate lõpus ei oska ma midagi öelda, aga igav tõsiasi on, et 2007. aastal avastatud sõjaväeluurajate ebaseaduslik jälitustegevus sääraseid „üllaid” eesmärke ei teeninud. Julgeolekuosakonnast skandaali puhkemise ajaks juba lahkunud Simmil polnud hiljutiste ümberkorraldustega  kaitseväeluures vähimatki seost.

Ilmselt võiks leida Eesti lähiajaloost mitme mängufilmi jagu sündmusi, mida Simmi riigireetmise valguses kellegi soovi kohaselt ümber tõlgendada. Teised intervjueeritavad jäävad filmis statistide rolli, kohati tundub neid isegi liiga palju, vabalt võinuks mõne kommentaari välja jätta, ilma et filmi informatiivne pool oleks kannatanud. Pean nentima, et ajakirjanduslikult on autorid Fort Simm’i peaväravad suutnud lahti  kangutada, Kärmas ja Kagge tulevad vaatajate ette muljetavaldava saagiga. Piirdutud ei ole pelgalt luuretehniliste detailidega, juppideks võetakse ka portreteeritava psüühika. Filmi esimese kümmekonna minuti jooksul antakse ülevaade Simmi eluloost, esitatakse hüpotees tema käitumise psühholoogiliste tagamaade kohta ja asutakse selle valguses juhtunut lahkama. Mis kõige selle juures häirib, on freudistlik ja kohati kergelt hüsteeriline  maneer, millega autorid materjali on esitanud. Tegemist oleks justkui seksuaalkurjategijast maniaki eluloo analüüsiga: kõike, mida saab vähegi esitada Simmi freudistliku „reetmishälbe” võimaliku sümptomina, käsitataksegi juba ette hukkamõistval toonil. Kohe alguses hakkab kahju väiksest pahaaimamatust 1250 elanikuga S uure-Jaani asulast, mis oleks justkui saatuse poolt ära märgitud reeturi ja juuda sünnipaigana. 18aastane Linda laseb end vanal  tõutäkul ära võrgutada ja tulemuseks on sohilaps Herman, asjaolu, mida korrutades saab üsna pea ka vaatajale selgeks, et ega ühest hüljatud sohilapsest miskit paremat saagi kui hobusevaras või riigireetur. Eluloodetaile esitatakse koos hinnanguga, autoritele on kätte sattunud pirakas haamer ja seetõttu nähakse igal pool naelu. Suures õhinas minnakse isegi niikaugele, et tuuakse välja Hermani ülikooliaegsed salmikud ja otsitakse sealt endeid  tulevase kuritöö kohta: „On kõnekas kokkusattumus, et 1985. aastal, kui algas Herman Simmi topeltelu KGBs, tegid tema ülikoolikaaslased rühma kokkutulekuks lauluvihiku, kus on kõneka pealkirjaga laul „Trellide taga”.” Ei kõla just tõsiseltvõetava ajakirjandusena. Liigselt dramatiseeritud tundub ka see, kui Simmi kaasasündinud kahepalgelisuse näitena tuuakse välja asjaolu, et Simm töötas ühtaegu miilitsas ja käis salaja leeris. 

Nõukogude ajal oli säärane orwellilik kaksisoim laialdaselt levinud nähtus. Muidugi on filmi loojad teinud suure töö esmase materjali koondamisel. Ka on ilmselt autorite käsutuses tohutus materjalihunnikus paljugi sellist, mis omandab tähenduse alles hiljem. Samas ei saa Simmi demoniseerimist iga kättejuhtuva faktiga pidada tõsiseltvõetavaks uurimisnurgaks, vaid eelkõige, eeldatavalt neimahimulise keskmise kinokülastaja  ootuste rahuldamiseks. Minu hinnangul oli Simm keskmisest ambitsioonikam, aga väga väike inimene, kellele saatus mängis kätte võimaluse keerata kokku väga suur jama ja kelle kuritegelik iseloom avalduski peamiselt selle võimaluse kasutamises, mitte sohilapse staatuses, leeriskäimises või laulikusalmides. Kui kirjeldatud maneerlikkus kõrvale jätta, võib filmi autoreid tunnustades nentida, et vaataja saab siiski mitmekülgse ülevaate ühe  riigireetmise tagamaadest. Samuti on esitatud eluloolised faktid huvitavad, kuigi mitte ilmtingimata nii kõnekad, kui autorid seda oleksid soovinud.     

Dokumentaal, põnevik või krimisaade? 

Olen siiani hinnanguid andes kasutanud sõna „ajakirjanduslik”, sest kui „Riigireeturi” puhul oleks žanriliselt tegu telesaate, mitte dokumentaalfilmiga, siis siin artikkel ilmselt lõppekski. Tunnistan, et nähtu žanrilise kuuluvuse küsimus oleks teisejärguline, kui pidada tegijate peamiseks eesmärgiks avalikkuse suure infonälja kustutamist. Ometi tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist on dokumentaalfilmiga, sest hullumeelse tempoga valminud  „Riigireeturi” puhul on ilmselgelt üritatud ajakirjanduslikke kvaliteete filmikeelde tõlkida. „Riigireeturi” vormilisteks nõrkusteks on žanriline ebakindlus ja kohmetu kompositsioon. Filmi raamistavad alguse ja lõpufraasid (kaadrid Simmi poolt 2007. aastal Suure-Jaani kirikule kingitud kroonlühtrist) on rõhutatult filmilikud, isegi mängufilmilikud ja sellisena karjuvas kontrastis ülejäänud materjali kohati telesaateliku esituslaadiga. Selgelt paistab  välja ajanappus: filmikeele tasandil pole jõutud materjali omaks mõelda ja läbi komponeerida. Kuidas muidu seletada sõna otseses mõttes skeemide kasutamist uuritava isiku hingekäikude kaardistamisel: võte, mis üsna alguses kasutatuna ja hiljem korduvana lammutab filmivaatamise-tunde pelgaks presentatsioonikuulamisekogemuseks. Samuti häirib tõik, et esitataval lool on küll väga selge telg – Hermani kujunemine reeturiks –, kuid  filmil puudub terviklik narratiiv, mis annaks veenva vastuse küsimusele, millise pealisülesande on autorid endale püstitanud, milleks üldse loo esitamine dokumentaalfilmi (ja mitte nt telesaate või mängufilmi) žanris.

Lühtrikaadrite taustal tõstatatud kuriteo ja karistuse, süü ja kahetsuse teema sisuliselt õnnestunud käsitlus küll raamib filmi, ent ei läbi seda, raam jääb ebaorgaaniliseks ja pilt ise liiga killustatuks põnevate luuretehniliste ja elulooliste finesside tulevärgi keskel. Resoluutsem toimetajakäsi oleks filmist ehk kolmandiku kärpinud ja „Pealtnägija” täiteks jätnud. Filmi autorid on neile kätte sattunud ajakirjandusliku väärtusega materjali vastu liiga aupaklikult olnud ja nii jääb tulemus koormatuks pelkade faktidega ning dokumentaalfilmi klassikaline väärtus – ise enda eest kõnelevad ehedad elulised karakterid – mõneti fookusest välja.  Samas võib ka peale alguse- ja lõpustseeni välja tuua hetki, kus küünitakse lausa mängufilmipärase dramaatilisuse või koomilisuseni, seda just lavastatud stseenides. Saatanliku süngusega palistatakse hetk, mil Simm on just saavutanud oma „võimutäiuse” tipu. Simmi kehastav näitleja (kelle näo profiil ja kehahoiak on muide hämmastavalt sarnane originaaliga!) seisab dokumendihoidla hämaruses, taustal Timo Steineri judinaid  tekitav õudusfilmimuusika ja Tanel Saare madal ähvardav hääl.

Seevastu Hermani harjumus naiskolleegidele kompvekke kinkida on lavastatud suisa koomilise otsekohesusega. Jah, Simmis oligi veidi üle tavapärasuse piiride valguvat meelust naiskolleegidega suhtlemisel, mistõttu on filmitegijate ohter tähelepanu naissuhetele igati õigustatud. Lõpuks hakkab häirima sisutühjade lavastatud katteplaanide liigne kordumine: Simmi  kehastanud näitleja kõnnib kaitseministeeriumis, kohver käes, või kuivatab rahulikult salvrätiga (vaataja kannatlikkust proovile pannes) tühjaks valatud mahlapaki sisemust, et sinna filmirull peita.   

„Jaak, kurat, jalad põhjas!”

Filmiliku kujundikeele alge on „Riigireeturi” sisse- ja väljajuhatuses (kiriku kroonlühter) olemas ja mulle tundub, et vägagi olemuslik, tabav alge. Kurjategija kingitud kroonlühter kirikus on kõnekas ja mõjus märk, millega kohe filmi alguses tuuakse sisse Simmi religioossuse, aga ka kuriteo ja karistuse, süü ja kahetsuse teema. Filmi lõpus sedastavad autorid teatud hämmastusega, et Simm ei  näigi end süüdi tundvat, ei pea vajalikuks kelleltki andeks paluda, sest ta olevat juba jumalalt kõik andeks saanud. Sisuliselt ongi see ehk „Riigireeturi” kui dokumentaalfilmi õnnestunuim, üllatavaim ja painama jääv küsimuseasetus: miks Herman ei kahetse? On ta kliiniliselt süüdimatu, kriminaalsete kalduvustega jätis või lihtsalt nõukogude miilits, inimene, kes on olnud lojaalne vaid nõukogude režiimile ja selle üle uhke (meie oma  tagurpidi-Mitrohhin)? Film annab mitu võimalikku vastusevarianti, ent rahustavat selgitust mitte. Ometi on selle küsimusega tabatud midagi väga olemuslikult simmilikku.

Herman Simm on religioosne inimene ja ta pole kartnud seda välja näidata. Simmi Lõuna-Korea päritolu kuldses maasturis seisis aukohal piibliraamat. Isegi kui Simm oli truu luterlane, kahtlustan, et tema süükäsitus sarnaneb pigem õigeuskliku kaanoniga. Luterluse ja vene õigeusu üks olulisimaid vahesid on teadupärast erinevus selles, kuidas süüst vabanetakse. Õigeusus ei ole puhastustuld, inimene on kas süüdi või süütu, hea või halb, ilma vaheastmete, puhastustule läbimise vajaduseta, piisab kui jumalalt vabandust, süüst vabastamist paluda ja ta vabastatakse. Kardan, et kannatused, mida Herman Simm nii paljude inimeste turvatunde lõhkumise  eest väärib, jäävad meil nägemata. Simmi indulgents ripub siiani Suure-Jaani kirikus ja teda tundes pean võimalikuks, et ta täiesti siiralt usubki, et on süüst vabanemiseks kõik vajaliku teinud, nii nagu ta uskus SVR i ohvitseri sülearvuti ekraanil näidatud teenelise riigireeturi ordeni olemasolu. Herman Simm näeb end pigem luurajate paradiisis kui reeturite põrgus ja see teadmine on masendav kõigi nende sadade inimeste jaoks  nii Eestis kui ka välisriikides, kes võib-olla tahtmatult alateadlikku süüd tunnevad seetõttu, et aitasid oma nõu ja jõuga enese teadmata Fort Simm’i kindlustada.

1 Kirjutatu kajastab vaid autori isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht