Tolmu toodud unistused Tulbist

Arvo Pesti

Ühelt poolt ehe dokumentaalsus ja teiselt poolt poogitud mänguline väljamõeldis.Mängufilm „Tulpan” (Saksamaa-KasahstanŠveitsVenemaa-Poola 2008, 100 min), režissöör Sergei Dvortsevoi, stsenaristid Sergei Dvortsevoi ja Gennadi Ostrovski, operaator Jolanta Dylewska. Osades Askhat Kutšintširekov, Tulepbergen Baiskalov, Samal Esljamova, Ondasün Besikbasov, Bereke Turganbajev jt. Esilinastus Eestis 17. IX kinos Sõprus.  Kasahstani kõrbenud stepp, poolnälginud lammaste kisa, karjakasvatajate naturalistlik igapäev ning keset kõike seda maandub ajateenistuse läbinud meremees oma ootuste ja lootustega ... Lühidalt on see pärjatud dokumentaalfilmide meistri Sergei Dvortsevoi esimese mängufilmi kokkuvõte. Filmiga „Leivapäev” (1998) hulga auhindu korjanud naturalisti stiil ei hooli eriti rangetest žanrimäärangutest.

Neiu Tulbi nime järgi pealkirja saanud linateos on vaat et rohkem dokumentaal- kui mängufilm. Peategelased on inimeste kõrval eelkõige igatsus, stepp, tuul, lambad, kaamelid … Neiu ise ennast meile ei näitagi. Selle asemel et suurte kõrvadega stepimeremehe kosjad vastu võtta, unistab ta tehnikumist pealinnas. Meremees, kes tahab saada karjakasvatajaks, on tõsiselt hädas – kosjakõlbulikke suures stepis ju pole. Isegi vähesed sõbramehed plaanivad vaid lahkuda. Suuri sündmusi karmis kõrbefilmis  ei ole. Et lamba vaevaline naturalistlik sünnitus (ning vaevas sünnitust vastu võttev meremees) ja stepi karm loodus igavaks vaadata ei läheks, kasutab režissöör äraproovitud nippe nagu äärmiselt sobilik filmimuusika ja veidi absurdlikku nalja, et saaks kasutada klauslit „komöödia”.

Hoolimata filmi mängulisest osast sageli läbi kumavatest traagelniitidest, kompenseerib poolakast operaatori Jolanta  Dylewska (kes ise samuti dokumentaalfilmimeister) lummavalt kaasakiskuv kaamerakasutus ja Emir Kusturica filmide laadne muusika vägisi mängufilmi punnitava rabeduse. „Tulpanis” kõlavad helid on üks oluline osa kogu tervikust. Filmi vaadates meenus korduvalt stiililiselt kaasa helisev kodukandimees Sulev Keedus. Õnneks ei ela ta Kasahstanis, vaid rikastab Eesti filmiajalugu. Viimaste aastakümnete käigus on vähemalt  vene kultuuriareaalis (kuhu kuulub ka Kasahstan) taas populaarsust kogunud omapärane sasipundar: ühelt poolt dokumentaalsus ja teiselt poolt mänguline väljamõeldis.

Tundub, et väge hakkas see koguma kirjanduses, kui ilmusid pooldokumentaalsed pseudomälestused, postmodernismi lapsed. Reaalsus ja see, mis oleks ju vägagi võinud tegelikult olla, kuid mida siiski ei juhtunud, kohtuvad ühes ja samas teoses. Sageli kasutatakse isegi  inimeste õigeid nimesid, kohtadest ja paikadest rääkimata. Sündis kerglane kirjanduslik mäng, mis ärritas eelkõige kirjandusloolasi ja ajaloolasi, kuid on endiselt populaarne. Tänaseks on selline suund kolinud ka filmindusse. Paremal juhul peaks üks teist täiendama: dokumentaalsus mängima ja mäng dokumenteerima. Looja mõistuse otsingutel pole ju piire. Ja lugeja-vaataja on kohtunik!