Telg või hing

Mihkel Mutt

Muiga, noormees, ja jutusta siis ise sama õhinal, kuidas keegi x sind kunagi kiitis Dokumentaalfilm ?SEST MA NAGU LINNUKENE?. Käsikiri ja re?ii Jüri Sillart; pilt Andres Kull, Peeter Ülevain, Mati Põldre, Jüri Sillart; heli Olger Bernadt ja OÜ Film Audio; montaa? Eero Karis, Andres Lepasar. Produtsent Jüri Sillart, OÜ Kairiin, 82 min, BetaSP. Esilinastus 18. III ja ETVs 23. III 2005.

Ma ei oska seda põhjendada, aga Kaljo Kiisk on minu teadvuses alati olnud vana tegija, raudvara. Filmi algul ta ütlebki, et tal pole noorusaega olnud. Elulugu on filmis palju vähem kui loomelugu. Esimese alalt kuuleme pisut lapsepõlvekodust ja pärast paar sõna perekonnast, samuti õpinguist ja esimestest tööotstest. Väga paljudest asjadest sel keerulisel ajal me ei kuule. Kaljo Kiisk ainult ütleb, et naise ja lapse pärast olen teinud elus üht, teist ja kolmandat. See on nii ebamäärane, et ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Julgen väita, et inimene, kes Kaljo Kiiska ei tunne, ei saa sellest filmist tema kohta terviklikku pilti: info on lihtsalt liiga punktiirne.

Sillarti teos kulgeb suhteliselt rahulikult, näidates kunstnikku, kes teotseb kunstnikuna, kes, nagu öeldakse, eriti ei põe. Rahulikult voolab retrospektiiv Kiisa filmidest, saateks lõbusaid kommentaare ning kaadri taga Kiisa juttu toetamas Sillarti enda tuttav mõmin. Filmi pingelisim hetk on kahtlemata ?Hullumeelsuse? kinnipanek. Paistab, et see oli sündmus, mis tõi Kiisas esile kogu selle dramatismi, mida loodus talle kaasa andnud. Need ?kanalid? läksid siis lahti. Kui film oli omal ajal keelatud, siis teeb muidugi meele mõruks, kui seda nüüd festivalidel küll heaks, ent ikkagi natuke museaalseks vastupanuteoseks peetakse. Ainult me ei saa nähtu põhjal öelda, kumba on Kiisas rohkem, kas pahameelt tema kunstilise eneseteostuse nullimise või sotsiaalse ebaõigluse ja totalitarismi kui säärase vastu. Mõnda teist tüüpi isikut oleks tema filmi keelamine mõjutanud võib-olla teisiti kui Kiiska, kelles see nähtavasti süvendas loomupärast peiarlust.

Mis puutub ?Hullumeelsusse?, siis kuigi sõber Mati Unt on kommenteerides diplomaatiliselt äraolev, pean mina seda tugevaks tööks, ehkki võib-olla mitte lausa Oscari-hõnguliseks. Muidugi asjad vananevad ja kolmekümne kaheksa aasta eest oleks see film laias maailma mõiganud hoopis-hoopis teisiti.

 

Elu on elu ja võim on võim

 

Filmist hakkame tasapisi aduma, kuidas elatud elu ongi elu, see ehtne ja ainumas. See on jabur truism, ometi tahaksin seda korrata. Kunstnik on tihti vaid kunstnik, eriti kui tegeleb ajaliku kunstiga nagu teater (Kiisa teatritööst on  siin kahjuks väga vähe juttu) ja natuke ka film. Võim on enamasti kunstniku jaoks võim, olgu ta millise märgiga tahes. Kui Andropov omal ajal kiitis ?Metskannikeste? lõppu, siis oli see tegijaile ikkagi kõva sõna ? seda on tagantjärele tunda. Maimik muigab selle peale, tahaks talle öelda, ära muiga, noormees, võib-olla ise kunagi jutustad sama õhinal, kuidas  keegi x sind kiitis.

See on tegelikult päris õudne. Me näeme, millistest närustest palukestest peab tunnustusnäljane kunstnik sageli toituma. Nälg on nii suur, et oled tänulik kiitusest kingissepanduse ja metskannikluse eest, kusjuures mitte kunsti koha pealt, mida vastavates filmides kahtlemata on, vaid just kroonu vaatevinklist.

Vaadates tagasi neljakümnele aastale Nõukogude Eesti kultuurielus, näeme, kuidas hulk tegijaid, peamiselt need, kes töötasid suhteliselt üksüheste tähendustega nagu kirjanikud, teatraalid ja kinomehed ? jäid ajaloo ootetoas  istuma kahe tooli vahele. Nad soovisid olla ja olidki suhteliselt ausad ses mõttes, et ei tahtnud võltsida ja püüdsid ?öelda? nii palju kui võimalik. Paratamatult said nad aga öelda üksnes pooltõde, mida mõistsid nende kaasaegsed. See oli julgustükk, mis võis tuua ja tõigi mõnele neist kaasa pahandusi: vaibalkäimisi, infarkte, ärakeelamist.  Kui need taiesed aga nüüd ette võtta, siis on need ikkagi pooltõed. Paradoksaalselt ei ole need isegi nii paeluvad kui tolle ajastu vängest stalinismist või bre?nevlusest kantud ??edöövrid?, mida võime totalitaarse kunsti stiilipuhaste näidetena omal kombel koguni nautida.

Aeg läheb kiirelt, raske öelda, kas kolmekümne aasta pärast keegi üldse mõistab, mis juhtus Andres Lapeteusega? Ja kui mõelda tagasi mingite 1980. esimese poole lavastuste ajal saalis puhkenud spontaansetele aplausidele, siis kostaks need nagu valgusaastate kauguselt.

 

Elu murrab siiski sisse

 

Sillarti Kiisa filmi plussiks on kahtlematult see, et arvamusi avaldab suur hulk inimesi, kes on olnud seotud eesti teatri, filminduse ja üldse kultuurieluga, aga kelle nimesid üks põlvkond pole kuulnud, teistel hakkavad aga meelest minema. Sest lisaks Ita Everile, Roman Baskinile, Tõnis Kasele, Ada Lundverile, Tõnu Kargule, Arvo Kukumäele, Mati Undile, Andres Maimikule, Tiina Lokile, Liina Kirdile on siin Olev Kitsas, Halja Klaar, Tatjana Putnik, Sirje Arbi, Terje Luik jt. (Kui palju on meil filme, mille peaosaliseks naisolevus, kellele see jäänudki ainsaks saavutuseks kinoilmas!)

Natuke palju oli mu meelest filmis juttu joomisest. Ja miks mitte sõnagi sellest, et ühest hetkest muutus Kiisk kuuldavasti väga tagasihoidlikuks parajuslaseks? Võtete aegu juhtunud lõbusate seikade kirjeldustest (Klenskaja,Virve jt) süveneb nukravõitu arusaamine, et filmi tegemine ise on alati huvitavam kui selle vaatamine, vähemasti eesti filmide puhul.

Lõpuks murrab Suur Elu sisse. Kiisk on riigikogus, poseerib erinevate fraktsioonidega. Tõsiselt võetavad ja pilapoliitikud avaldavad tema kohta oma kiitvaid arvamusi. Inimesed, kelle arus ja kunstimaitses ei pruugi kahelda, tunnistavad päris muretult, et kuigi Kiisk asjadesse (st poliitilistesse arutlustesse!) ei sekku, on ometi hea, kui ta juures on, sest see rahustab kirgi. Kaljo Kiisal on hea aura.

Ka kommentaatorid annavad üldhinnanguid. Ollakse ühel meelel, et ta on vanka-stanka, mille kohta läänes öeldakse tefloninimene, Eestis, et kukub alati käppadele.

Kiisk ütleb lõpus, et võtab tõde mänguna.

Portreefilmi puhul on alati oht, et kriitik ei hakka arvustama filmi, vaid selle objekti. Kui on huvitav peaosaline, siis tundub ka film ise huvitavam. Ja vastupidi.

?Sest ma nagu linnukene? ei ole nii intrigeeriv kui Sillarti mõni varasem portree nagu ?Gri?a? või ?Peeter?. Aga, mis parata, Kiisas on vähem dramatismi kui eelnenuis, traagikast rääkimata. Ja mainitud kaks omadust on ikka kunstiteose õnnestumise aluseks. Olen kuulnud Sillarti filmile ette heidetavat, et siin pole jõulisust, et pole näidatud, kuidas keegi on olnud täna nii, homme naa. Aga mida sa siin rohkem seletad? Eri aegadest pärid kaadrite montaa? näitab isegi kõik. Pärast parlamenti paneb Kiisk veel lilli Lenini jalge ette. Sapienti sat.

Korrakem, et selles elus oli üks dramaatiline suurhetk, ?Hullumeelsuse? keelamine ja sellele järgnenud masendus, aga neist on üle saadud samal kombel, nagu on üle saanud oma esimestest valusatest kokkupuudetest re?iimiga  nii mõnigi  tolle põlvkonna omal ajal nii andekas looja, näiteks kirjanik Enn Vetemaa.  

Kaljo Kiisk alias Johannes on eesti rahva üks lemmikuid, kes näeb kaheksakümneselt välja nagu ameerika mees. Raske on kokkuvõttes öelda, kus on telg ja hing. Kiisk ütleb, et ?Hullumeelsuses? suupilliga ringi käiv mees ?olen ma ise?. On see enesepila?

?Nii on lood ja laulud meie maal,? ütleb ta lõpuks. Jääb üle korrata kellegi sõnu: me kõik teame, kes me oleme, aga me keegi ei tea, kes me võinuksime olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht