Teeme Hollywoodi taas suureks
Mängufilm „La La Land. California unistused“ („La La Land“, 2016, USA, 128 min), režissöör-stsenarist Damien Chazelle, operaator Linus Sandgren, helilooja Justin Hurwitz. Osades Ryan Gosling, Emma Stone, JK Simmons, John Legend jt.
Kui hea film on nagu rännuretk, siis see linateos algab igatahes autosõidu südamepööritusega. Ummikus Los Angelese maantee muundub ühtäkki värviküllaseks Hollywoodi kuulsusejanuste sõuprogrammiks, mitmekultuuriliseks võidukepsutamiseks trikirataste, tantsutüdrukute, räpparite, salsatantsijate ja muu sellisega. Sahhariinist läbi imbunud ja naeruväärselt üle vindi muusikanumber, technicolour-oksepurse. „Hei, vaadake meid, me oleme nii kaunid ja andekad, et meie päeva ei suuda rikkuda isegi liiklusummik. Meie unistustele see jalgu ei jää!“ Kõik see on üles võetud Cinemascope’is, 1950. aastate aegunud laiekraanformaadis. Lopsakad efektid ja meie kaasaegne tehnika tagavad selle, et pildimoonutust, mis oli Cinemascope’i kadumise põhjuseks, siin ei näe. Kuigi film leiab aset tänapäeval, ei ole siin huvitaval kombel märkigi ühestki mobiiltelefonist või muust tehnikavidinast, mis meie elus domineerivad. Tere tulemast vaatama veidi teistsugust moonutust, ühe läinud filmiperioodi, suurte muusikalide ajastu, väändpilti.
Vana maailma juured
Filmi õhustik nõretab nostalgiast aja järele, mil Hollywoodi filmides tegid suured näitlejad suuri žeste suurtes lugudes unustamatute laulude ja tantsunumbrite saatel. Nagu „West Side’i lugu“ või „Lauldes vihmas“.1
Suurimaks mõjutajaks tundub siiski olevat Prantsuse võrratu popooper „Cherbourgi vihmavarjud“,2 kus kasutatakse loo liigendamiseks peaaegu samasugust jaotamist kuudeks ja aastaaegadeks. Selle mõju on tunda kogu filmi vältel – „Cherbourgi vihmavarjude“ avastseeni värvilised vihmavarjud, vihm ja jalutavad inimesed loovad kontrasti „La La Landi“ staatilise liiklusummiku ja päikeselise ilmaga. Väga noor ja täiuslikult riides Catherine Deneuve suutis filmi tõsta uutesse kõrgustesse umbes samamoodi nagu Emma Stone. Režissöör Damien Chazelle’i ameerika-prantsuse päritolu on ilmselt osalt vastutav „La La Landi“ uudse stilistika ja paljukiidetud elegantsi eest. Chazelle’i armastus džässi vastu, mida võis kuulda ka tema eelmises filmis „Whiplash“,3 on mõjuvaks vastukaaluks algupärastele laulunumbritele, mis kipuvad filmi alguse poole sündmusi lämmatama. Esimeses pooles näitab „La La Land“ oma pehmet kõhualust ja see on tegelikult lõks, millesse astusid need kümmekond inimest, kes järgnevat aimamata seansilt varakult minema kõndisid. „La La Land“ liigub märksa süngemasse ja melanhoolsemasse mõtisklusse individualismi, meelelahutuse, ootuste, tingimuste ja raudse vastupidavuse üle. Chazelle näib teadvat, millest räägib, kui rullib pingutamata lahti loo edu saavutamisest kõige kiuste ja ohvriks tuuakse isegi tõelise armastuse võimalus. Nüüdseks on „La La Land“ saanud ämbritäie Kuldgloobuseid ja sama saatus võib seda oodata ka Oscarite jagamisel. Sellega kaasneb paratamatu õlale patsutamise, õnnitluste ja kiidukõnede valing nii kinokülastajatelt kui ka kriitikutelt, aga isegi tunnistades, et kahe peategelase etteaste on mõnikord märkimisväärne, näeme pealispinda kratsides, et nende tantsunumbrid ei saavuta kunagi kuldajastu staaride Ginger Rogersi ja Fred Astaire’i keda nad üritavad jäljendada, maagiat.
Kuldse Hollywoodi radadel
Filmi peategelastega tutvume liiklusummikus. Sebastian (Ryan Gosling), tulihingeline džässpianist, pusib autos refrääni kallal ja unistab oma klubi avamisest. Mia (Emma Stone) on kaugele pürgiv näitlejanna, kes õpib rooli taga pähe ridu ekraaniprooviks. Mia siirupisevõitu armas napakus põrkab vastu Sebastiani mõõdetud, aga pinges jahedust ning ebatõenäoline (aga žanriloogikast lähtudes vägagi tõenäoline) armastajapaar ja klassikalise romantilise komöödia šabloon mõjuvad juba siis äraleierdatuna. Süda vajub saapasäärde mõttest, et ees ootab kaks tundi romantilise komöödia soos kahlamist koos tüütavate laulude ja tantsunumbritega.
Siis näeme ridamisi Los Angelese märgilisi paiku. Hollywoodi vaatega Griffithi observatoorium, kus leidis aset multifilmitegelase Bojack Horsemani „hinge pime öö“. Seal läks filmiajalukku ka James Dean ja tema „Põhjuseta mässaja“.4 Just see 1950ndate noorte eneseleidmise film loobki fooni meie paarikese puhkevale armastusele. Kui „Põhjuseta mässaja“ räägib Ameerika noorte moraalsest allakäigust 1950. aastatel, võib „La La Landi“ tõlgendada tundliku ja oskusliku kriitikana tänapäeva nooruse kuulsusejanu, läbilöömise ja kellekski saamise soovi pihta. Sest „La La Landi“ sisemuses on peidus ka tujukam, süngem ja haaravam vaade leekides unistustele Hollywoodis.
Nathanael Westi romaanil põhinevas vähetuntud filmis „Rohutirtsu päev“5 armub algaja kirjanik ühte staarihakatisse ja püüdlustes teha temast staar avab Hollywood end tõeliselt inetust, silmakirjalikust ja brutaalsest küljest. Paljud võttepaigad, näiteks MGM stuudio paviljon, on samad. Ekraaniproovide peatumatu pöörduks ja staarikandidaatide sundtöökohad, kuni neid leiab suur kuulsus, on kõik tavamotiivid ja kohe ära tuntavad. Nathanael Westi elu katkestas varakult autoõnnetus, nagu ka James Deani oma, tema napp looming teeb sügava sisselõike Ameerika unelmasse, tuntuim raamat „Samuel Pitkini demonteerimine“6 räägib loo fašistliku presidendi võimuletulekust Ameerikas, lahates edukultust ja ülevoolava optimismi naiivsust.
Värvilisem elu
Maailmas on üha rohkem inimesi, rohkem meelelahutust, rohkem valikuid. Suhteid on raskem nii luua kui ka hoida. Kõik toimub justkui kiirendusega. „La La Landi“ sündmused leiavad aset ühe aasta vältel, aga ekraanil tundub see olevat väga pikk periood. Irooniliselt on just Sebastian algul see, kes armastust ei otsi. Mia ajab Sebastiani taga, eesmärgile jõudes aga hakkavad tema tunded kustuma ja hoopis Sebastianist saab meelt heitva ja lähedust kaotava Mia valu leevendaja. Karmi kuti rollile vastupidiselt ohverdab Sebastian enda ja oma kunstnikunägemuse, et Miat hoida ja toetada. Mia omakorda pühendab end täielikult oma unistuse jahtimisele, tagasilöögid põhjustavad kahtluste- ja depressioonilaine. Klassikalise kangelasena tõmbab Sebastian Mia vabalangemisest tagasi vaid selleks, et temast ilma jääda. Sellised lood pärinevad palju varasemast perioodist kui Hollywoodi kuldaeg. Kreeka mütoloogia aegses Euroopas, umbes 5000 aastat enne Kristust, oli kangelane kõige tugevam, sitkem ja kartmatum ühiskonna liige. Seda ta pidigi olema, sest pärast seitsmekuust pidevat väntsutamist eesmärgiga luua tugevad järeltulijad, ohverdati ta rituaalselt selleks, et tagada põldudel hea viljasaak. Inglise kirjaniku Robert Gravesi väitel ei olnud nii vanas Euroopas üldse jumalaid. Matriarhaadi ajal kummardati naist, kes hoolitses tule eest ja sünnitas lapsi. Kogukonna kuninganna valis endale armukese, kes hiljem ohverdati, tema verega piserdati vilja, puid ja karja, liha sõi ära aga kuninganna oma kaaskonnaga.
Kuigi Sebastiani „La La Landi“ lõpus ära ei sööda, on Mia oma hävitava kuulsusejanuga filmi lõpuks alla neelanud ta südame. Kolm viimast minutit on vahest selle filmi kõige liigutavamad ja kuigi mõnele võib olla vastumeelne Chazelle’i kasutatud tehniline võte, on selline fantaasiamontaaž mõjus, et näidata mööduvaid valikuid, hetki ja tundeid, mis võivad elukäiku muuta oma üürikesest kestusest hoolimata. Tekib ka küsimus, kas meie unistused on ikka kindlasti see, mida me tahame, millega oleme nõus leppima ja mille eest valmis võitlema.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „West Side Story“, Robert Wise, 1961; „Singin’ in the Rain“, Stanley Donen, Gene Kelly, 1952.
2 „Les parapluies de Cherbourg“, Jacques Demy, 1964.
3 „Whiplash“, Damien Chazelle, 2014.
4 „Rebel Without a Cause“, Nicholas Ray, 1956.
5 „The Day of the Locust“, John Schlesinger, 1975.
6 Nathanael West. A Cool Million: The Dismantling of Samuel Pitkin. Covici Friede, 1934.