Tavatu sõjasõprus ja loodusrahva mässukatse

Aare Ermel

Sõjafilmid olid viimase ilmasõja kõige levinum filmižanr. Neil aastail toodeti Hollywoodis üle 1500 täispika kinofilmi, millest koguni 800 olid sõjafilmid (nende sekka arvati loomulikult ka propagandafilmid, sõjadraamad, sõjaseiklused ja militaarkomöödiad). Loomulikult osatakse huviväärseid sõjafilme teha ka mujal, näiteks Norras ja Taiwanil. Viis meest sõjas Norralane Petter Næss töötab juba 1996. aastast teatrilavastajana (Oslo Nye Teater). Märksa paremini teatakse 52aastase skandinaavlase filmiloomingut, mida on saatnud edu nii kodumaal kui ka võõrsil. Tänaseks on Næss teinud režissöörina üheksa täispikka filmi. PÖFFile jõudis juba tema debüütlavastus „Lõppjooma” (1999). Ning kes ei ole näinud või vähemalt kuulnud elujaatavast tragikomöödiast „Elling” (2000), mis jutustas kaks aastat vaimuhaiglas ravil olnud Ellingi naasmisest justkui tavapärasesse argiellu. Mehele anti tema endise palatikaaslasega kahepeale Oslos korter, kus neil tuli omapead toime tulla. Kuna Ellingile on üle restoranipõranda astumine aga sama mis üle Antarktika kõndida, on elu tema silmis tõeline kannatuste rada. Pärast „Ellingit” on PÖFFil või „tARTuFFil” demonstreeritud norraka filme „Lihtsalt Bea”, „Hüpped” ja „Naisest viidud”. Igati huviväärne on ka tänavu Norra ja Rootsi koostööna valminud sõjavastane draama „Valgesse” (rež Petter Næss), mis Venemaa kinolevis sai tõlkepealkirjaks „Lumevangla”. Filmivõtted tehti Opplandis, ühes vähestest Norra maakondadest, millel puudub merepiir.

Tõestijuhtunud sündmustel põhinev ekraanilugu algab 27. aprillil 1940. aastal Norras Grotli küla lähedal peeti väike õhulahing. Saksa pommitaja Heinkel-111 oli kaldunud kursist kõrvale ja tundmatus kohas ära eksinud. Brittide hävituslennuk oli parasjagu sooritamas tavapärast patrull-lendu seni veel okupeerimata territooriumi kohal. Kokkupõrkes kaotasid mõlemad lennukid juhitavuse, Saksa pommitaja tulistati alla. Lumega kaetud järvejääl pidid hädamaandumise tegema ka inglased, sest lennukikütus sai otsa. Katastroofist eluga pääsenud õhusangarid jõuavad tuisku trotsides mahajäetud jahionni (sõjapäevil olevat meestel selleks kulunud vähemalt neli tundi). Kuna sakslased on relvastatud, on kitsukeses ulualuses üksnes neil mingi sõnaõigus. Ent päevad mööduvad ja tasapisi hakkab esialgne vaenulikkus kaduma. Purgaa, jäälagendik ja sügav lumi ümberringi, pidev nälg ning lootusetus sunnivad viisiku koostööle. Tekib vastastikune sümpaatia, mis aitab lõppkokkuvõttes Norra talve üle elada ja raskest olukorrast välja rabeleda. „Valgesse” näitab, et riikidevahelistele konfliktidele vaatamata võivad inimesed omavahel siiski normaalsemalt läbi saada. Hütielu lõpeb üsna ootuspäraselt. Lõpuminuteil antakse ka vaatajaile teada, kuidas kulges sõpradeks saanud meeste edasine saatus. Ainsana on tänaseni elus Saksa pommitaja piloot leitnant Horst Schopis (filmis näitleja Florian Lukas), kes tähistab kuuldavasti lähitulevikus oma sajandat sünnipäeva.

Tegemist on sõjafilmiga (ilmasõja algusaastasse kanduva heatahtliku draamaga), sestap on üpris positiivne, et mingit suurt finantskulutust ei läinudki tarvis. Korralik lugu ei vaja ilmtingimata suurt rahasüsti ega efektse tulevärgiga finaali. Ka näitlejad on suhteliselt vähetuntud, mis omakorda rõhutab ootamatusse kriisisituatsiooni sattunud sõjameeste hetkeseisu: ollakse tavalised inimesed ebatavalises olukorras.

Eepikafilm Taiwanilt

Erinevalt Hongkongi filmidest on Taiwanis toodetud ekraaniteosed olnud märgatavalt tõsisemad ja otsingulisemad. Tänavusel PÖFFil esindab sealset filmikunsti saareriigi seni suurima eelarvega (23–25 miljonit USA dollarit) tehtud eepiline ajaloodraama „Vikerkaaresõdalased” (rež Wei Te-sheng). Vaatemängulisest ajaloofilmist on kaks versiooni: eeskätt Taiwani ja Hongkongi filmihuvilistele mõeldud kaheosaline suurfilm (kogupikkusega 276 minutit ehk 4,5 tundi) ning rahvusvahelise turu jaoks kohandatud kahe ja poole tunnine lühivariant.

Režisöör Wei Te-shengi sõnutsi olevat tal tekkinud filmiidee juba 1996. aastal, kui oli näinud telereportaaži Hualieni provintsist pealinna Taipeisse kogunenud rahulolematutest põlisasukatest, kes nõudsid valitsuselt tagasi neile seadusega kuuluvat maad. Kohalike väikerahvaste saatus ja tegelik olukord hakkas tulevast filmimeest tõsiselt huvitama. Esimese allikana sattus ta lugema koomiksiraamatut nn Wushe intsidendist. 1930. aasta oktoobris korraldas seediki hõimu pealik Mouna Rudo liidus teiste hõimudega ülestõusu jaapanlastest kolonisaatorite vastu. Kohalike koolilaste spordipäeval ründasid looduslastest pärismaalased Jaapani ohvitsere, seejärel politseijaoskonda ja omavalitsushooneid.

Mouna Rudo (filmis Lin Ching-Tai) teadis algusest peale, et väikese sõjasalgaga jäädakse ebavõrdses võitluses paratamatult kaotajaks. Ometi innustas mehi ennastohverdavalt tegutsema nende siiras usk paremasse tulevikku ning iidsetest aegadest edasi kandunud müüdid kaugetest esivanematest. Piinarikka initsiatsiooni edukalt läbi teinud noored mehed said õiguse kanda laubatätoveeringut. Neist said „tõelised mehed” ehk „tõelised seedikud”. Seediki võitlejate ja nende naiste hämmastav vaprus vapustas isegi sõjas kõigega harjunud jaapanlasi.

Ootamatu vastuhaku käigus tapeti 134 jaapanlast. Allasurutud rahvakillu mässukatse ja enesele paremate elutingimuste nõudmine ei saanudki jääda tagajärjeta. Taiwanile saadeti kiirkorras ülekaalukad sõjajõud, kes kasutasid karistusaktsioonides ka lennukeid ja mürgigaasipomme. Vasturünnakus hukkus vähemalt tuhatkond Seediki hõimu aborigeeni (ülestõusus osalenud 1200 mehest 644 tapeti ja 290 läks vabasurma). Juhtumi liigräpakas lahendamine sundis Jaapani ametivõime senist koloniaalpoliitikat ja pärismaalastesse suhtumist mõnevõrra leevendama.

Ehkki Wei Te-shengi stsenaarium valmis juba sajandivahetusel, kulus ambitsioonikale suurprojektile finantstoetuse leidmiseks kümme pikka aastat. „Vikerkaaresõdalaste” võtted kestsid kümme kuud, võttegruppi kuulus 400 inimest Jaapanist, Taiwanilt ja Hongkongist, massistseenides leiti rakendust 1500 statistile. Jätkuvalt oli probleemiks kehv ja pidevalt muutuv ilmastik ning krooniline rahanappus. Ometigi suudeti korda saata pealtnäha ilmvõimatu. Elukutseliste ja mitteprofessionaalsete näitlejate läbisaamine sujus suuremate tõrgeteta, omavaheline suhtlus käis jaapani ja seedik väikerahva segakeeles. Ekraaniteose lühem versioon linastus Venezias ja Toronto filmifestivalil ning Mandri-Hiinas. Saareriigi kinodes on „Vikerkaaresõdalasi” demonstreeritud kahes jaos (täispika seansina). Taiwanis tekitas eepikafilmis nähtu suurt furoori ja aitas kaasa kohalike hääbumisohus väikerahvaste eneseteadvuse tõusule.

Värvikas tegelane on ka kohalik politseiülem (filmis näitleja Masanobu Andō), kes suhtus algul kohalikesse sõbralikult ja püüab koguni nende keelt õppida. Pärast pereliikmete tapmist muutub tema suhtumine kardinaalselt ja jaapanlasest saab vastuhakule järgnenud veresauna organiseerija.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht