Tavalise ilu

Donald Tomberg

Tavaline ja igapäevane, mida ühises läheduses kogetakse, on Coppola filmis oluline,isegi midagi pelgupaiga moodi. Tavalise ilu Tavaline ja igapäevane, mida ühises läheduses kogetakse, on Coppola filmis oluline, isegi midagi pelgupaiga moodi.        Mängufilm „Kusagil” („Somewhere”, USA 2010, 97 min), režissöör ja stsenarist Sofia Coppola. Osades Stephen Dorff, Elle Fanning, Chris Pontius jt. Linastub Tallinna Cinamonis.  Sofia Coppola „Kusagil”, mis pälvis Kuldlõvi möödunud aasta Venezia filmifestivalil, loob seosed tema hinnatuima tööga „Tõlkes kaduma läinud” (Oscar stsenaariumi eest 2003.  aastal). Teema ja suuresti karakteridki on sarnased. Mõlemal juhul on peategelaseks filmistaar, kelle eksistentsi kipub vallutama tühjus, ja loo keskmes õrn suhe, mis tekib tühjusele vastukaaluna, mis võiks selle tühjuse täita. Jah, äratuntavat on palju ning vahel „Kusagil” lausa kordab „Tõlkes kaduma läinut”, ometi on need filmid ka üksjagu erinevad. Mõlema filmi puhul on alles Coppolale iseloomulik õrn käsitlusviis, „Tõlkes kaduma läinud” on aga palju kergem,  õhulisem ja eksistentsi tühjust leevendab seal läbivalt huumor. Ka filmis „Kusagil” ei puudu huumor, Coppola jätkab siin aga tuttavat teemat mõnigi kraad kangemalt.       

Aeg ja tühjus         

Filmitäht Johnny Marco elu täidavad naps, peod ja juhusuhted, mida mees korjab üles sama ükskõikselt kui seeneline, kel puravikuväljal korv juba ammugi täis. Johnny elab nr 59 Chateau Marmont’i hotellis Los Angeleses, tema harvad töökohustused on seotud viimase filmi reklaamimisega. Johnny abielu on karile jooksnud, kuid mehel on 11aastane tütar Cleo. Kui Cleo ema iseendaga arupidamiseks ühtäkki privaatset aega vajab, võtab Johnny tüdruku  mõneks päevaks enda juurde. Nii Johnnyl kui Cleol on oma maailm, kumbki ei muuda teise pärast radikaalselt oma elustiili ja tegemisi. Johnnyle jäävad ikka ta kõrvalehüpped, Cleo käib iluuisutamas ja valmistub laagrisse minekuks, kuid ühtlasi on neil nüüd ka ühine ja isiklik aeg, lähedus, mis Johnnyle tavapäratu. Koos olles ei tee Johnny ja Cleo mitte midagi erilist, nad lihtsalt viidavad toredalt aega. Cleo muidugi teab, et isa on staar, aga aktsepteerib seda  lihtsalt kui fakti. 

Johnny karakter liigub läbi filmi otsekui nullstiilis. Sündmused ja tegevus vahetuvad, Johnny aga lihtsalt kulgeb läbi nende, ilma huvi ja kireta. Seltskondlikud peod, galaõhtu, kõrvalehüpped, intervjuud, isegi solvangud libisevad tema elust läbi lineaarselt, jälgi jätmata, mingeid kihte need Johnnys ei ava. Glamuur sünnib Johnny ümber, vastavate asjaosaliste sebimisest, klišee järgneb klišeele. Mees aga on selle keskel nagu papist nukk, kes ühegi  mõttevälgatusega või isiksusliku hoiakuga lagedale ei tule. Elu on ilma sügavuseta. Sügavus hiilib vaikselt sisse koos tütre saabumisega. Johnny igapäevaste kohtumiste, eluepisoodide jäljetust märgib omaette ka üsna peen, tegevusega kasvav kujund. Filmi alguses kukub pralletav Johnny ja vigastab kätt, nii et käsi pannakse kipsi. Kui Johnny hommikul ärkab, on kohal tütar Cleo, kes kirjutab kipsile oma nime. Filmi arenedes täitub aga kips Johnny käel nimedega  järk-järgult. Lõpuks on kips kenasti huulejälgi ja nimesid täis soditud, kuid kõigil neil nimedel (konkreetsetel inimestel), pole Johnny elus mingit tähendust. Kui Johnny kipsi maha võtab, kaovad ka nimed (inimesed) sinna, kust nad tulid, unustusse. Kuidas jääb aga Cleoga? Filmis on episood, kus Johnny näost tehakse eriefektide stuudios valuvorm. Mees istub toolil, kogu pea ja silmnägu kaetakse ühtlase püdela valge lägaga (assotsiatsioonid kipsiga  käel) ja vormi saamiseks peab Johnny nüüd istuma, ootama 45 minutit. Algul on see stseen naljakas ja absurd toimib, siis aga sekkub aeg. Stseen kestab, asjamehed on lahkunud, Johnny ootab ja maad võtab hoopis eksistentsiaalne pool. Elastne läga vajub aegamisi siledaks ja kuuleme mehe aeglast hingamist. Ühesõnaga, väga naljakas enam ei ole, mida aeg edasi, seda enam võime hakata mõtlema, et seal, valge läga all, on tegelikult inimene. Ja isegi kui me ei  arva, et inimene antud olukorra tõttu kannatab, võime eeldada, et tal on tegelikult ebamugav. Tehniliselt võimendab aja kulgu sünkroonne, väga aeglane pealesõit amorfsele kookonile, nii et see on viimaks suures plaanis.       

 Kui aga Johnny mask viimaks valmis saab, istub mees sellega stuudios peegli ees. Nägu on nüüd raugastunud, ilmetu ja kole, otsekui oleks 45 minuti jooksul, valge läga all, tühjana möödunud terve inimese elu. Niisiis, ajalise kestuse ja selle rõhutamisega taandub selles stseenis koomiline plaan eksistentsiaalse ees ning lõpuks on tegemist juba selge üldistusega. (Kõrvalepõikena võiks märkida, et koomika pööramist eksistentsiaalseks,  kasutades vahendina vaid aega, on ka eesti filmis ette tulnud näiteks Veiko Õunpuu on teinud seda oma „Sügisballi” stseenis, kus juuksur Augusti Kaski oma köögilaual üleskeeratavat ahvi mängitab.) 

         

Kestus ja kommentaar         

Coppola rütm on aeglane ja areneb nagu Johnny karaktergi omamoodi nullstiilis, ent ta ei võimenda sündmustest vaeste stseenide kestust ka painavaks. „Kusagil” võib mõjuda ka seisundifilmi taotlusena, ometi tundub mulle, et kogu selle justkui triviaalse tegevuse pikaajaline kujutamine, ilma et midagi erilist juhtuks,  toimib filmis pigem kommentaarina. Stseenide ühtlane, venitatud kestus kannab sisemist kontrastiprintsiipi, üldistus kasvab kõrvalpilgust. Johnny ja Cleo tavalise tegevuse pikaajalise kujutamisega näeme kahte erinevat maailma ning sel tasandil on kontrastid muidugi teravad. Nii on Johnny näiteks omadega jõudnud sinnamaale, et järjekordse näitsikuga sängis kohtudes jääb mees keset hoogsalt alanud action’it lihtsalt magama, teisal valmistab  aga Cleo suure pühendumusega isale ja tema sõbrale hommikusööki (hool igapäevases), mis, nagu mehed kinnitavad, on tõesti suurepärane. Kontrastid ja erinevused pöörduvad filmis justnagu sissepoole, need on isiklikes maailmades, suhtumises, tegutsemise viisis, mitte selles, kuidas neid on kujutatud. Kuid Johnny ja Cleo erinevaid maailmu sisse juhatades teeb Coppola siiski väga selge ja peene huumoriga vahe sisse ka kujutamise  viisis. Et aega surnuks lüüa, meeldib Johnnyle oma hotellituppa kutsuda striptiisitaride paari, kel alati endal postid kenasti kokku pakituna kaasas. Tüdrukud teevad oma paaristantsu, pilt on aga staatiline ja vaatepunkt fikseeritud, nagu otsevaade ahtast aknast. Cindy ja Bamby turnivad postidel, tõusevad ja kaovad kaadrist, stseen kestab kaua ja on nõnda varjamatult koomiline. (Seda stseeni filmis, muide, ka korratakse.) Cleoga on aga lood vastupidi. Esimesel  kohtumisel viib Johnny tüdruku iluuisutamistrenni.         

Cleo liugleb jääl ja kaamera saadab teda. Iluuisutamisstseen kõlab mõtteliselt kokku striptiisitaride stseeniga, mõlemal juhul on rõhk ilul. Ühel juhul on ilu olemas ja nähtud otsekui kanapimeduses, teisel juhul avaneb ilu läbi liikumise vabaduse. Cleo tants on seejuures kohmakalt ilus nagu Anderseni muinasjutus, kus pardipojas juba aimdub luike, kuid see  ilu on ehtne.     

Niisiis: stseenide pika kestuse läbi fokuseeritakse  hoopis erinevad maailmad, ent need maailmad, nagu märgitud, puutuvad ka kokku. Võib öelda, et kui Cleo Johnny juurde saabub, hakkab vaataja saalis ootama ka ettemääratud intriigi (teame ju palju selliseid filme, kus laps toredate ja naljakate seikluste kaudu täiskasvanu ümber kasvatab), nüüd peaks nagu põnevaks minema. Aga mingit intriigi ei tule ja põnevaks läheb veel vähem. Nagu juba öeldud, Cleo ja Johnny lihtsalt veedavad koos  aega ja neil on tore. Isa ja tütre omavahelisedki stseenid kestavad kaua, sulistatakse basseinis, mängitakse videomängu jne, ent kõik lihtne ja tavaline omandab siira mõtte. Ilma et seda deklareeritaks, toob Cleo Johnny ellu sisu. Tulen tagasi erinevate maailmade juurde: kestus neis stseenides määratleb nüüd hoopis hinnalist. Tavaline ja igapäevane, mida ühises läheduses kogetakse, on Coppola filmis oluline, isegi midagi pelgupaiga moodi. Meenub Tšehhov,  kelle tegelaste jaoks samuti just tavalised, argised asjad, isegi kohustused pakuvad mingit lepitavat tuge unistuste ja tegelikkuse ettemääratud lõpuga põrkumises. Coppola filmis on need lihtsad igapäevased asjad väärtuslikud just seetõttu, et neis pole teesklust. Kõlab naiivselt? Jah, ilmselt küll. Kuid kommentaare jagub siiagi. Kui Johnny ja Cleo basseini ääres peesitavad, kuuleme heliribalt laulu, kus muu hulgas sellised read: „kõik mängivad  mänge / ja kui sina mitte, oled läinud hulluks”.       

Kusagil, aga kus?       

Filmi pealkiri on „Kusagil”, tegevus leiab aset aga ühemõtteliselt Los Angeleses. Millele see „kusagil” siis viitab? Asub see „kusagil” geograafilises või ideede ruumis? Kui juba Tšehhovit sai märgitud, siis võiks sellega ka jätkata. Kus asub „Kolmes ões” Moskva? Moskva asub  seal, kus Moskva asub. Aga miks õed siis sinna kuidagi mindud ei saa? Miks on Moskvasse minemine reaalselt võimatu?   

Ebamäärane kohale viitamine on filmis  kahtlemata tähtis. Aga kuna see koht on kusagil, siis võib ta olla sama hästi ükskõik kus. Üks võimalus interpreteerida, ongi niisama lihtne. See kusagil on kusagil, kus kõik on hästi. Kus see koht on, ei tea. Aga kusagil on. Ja selle „kusagil” poole Coppola film ilmselt pööratud ongi. Filmi lõpuosa liigub juba selgelt draama kursil. Kui Cleo tõi Johnny ellu sisu, siis sealt edasi on tühjuse tunnistamine juba traagiline. Finaal võib mõjuda naiivse, sentimentaalse ja  ülepingutatunagi, kuid annab võimaluse eelnevat ümber mõtestada. Eespool sai märgitud episoodi, milles valuvorm katab Johnny nägu. Filmi teises pooles on episood, kus Johnny Cleolt vabandust palub, et ta tüdruku elus piisavalt kohal pole olnud. Kuid Johnny vabandab teadlikult nii, et helikopteri müra matab ta hääle enda alla. Filmi lõpus läheb aga Johnny otsustavalt just nimelt kusagile. Kuhu, seda me ei tea.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht