Tartu ja liikuvad pildid

Peeter Piiri

„Filmilinn Tartu. Pääsukesest „tARTuFFini””. Näitus Tartu Linnamuuseumis, 8. III – 15. IX, Kinokohvikus 22. III – 29. VI. Tartu Linnamuuseumis on 8. märtsist avatud näitus „Filmilinn Tartu. Pääsukesest „tARTuFFini””, mis on pühendatud eesti filmi 100. sünniaastapäevale. Kes ei tea, kus asub Tartu Linnamuuseum, siis neile viiteks, et muuseum on üle jõe Narva maanteel, natuke enne üliõpilaste tornelamuid, Statoili tankla vastas. Ärge jääge uskuma segadusseviivat silti uksel, sissepääs on ikka ja endiselt fassaadi poolt, tänavalt, siseõue tuleb lihtsalt parkida oma jalgratas või auto. Ja varuge natuke sularaha pileti ostmiseks, sest muuseumil pole veel masinat kaardimaksete tegemiseks. Näitus ise on vaid väike osa Tartu Linnamuuseumis pakutavast. „Filmilinn Tartu. Pääsukesest „tARTuFFini”” on mahutatud kahte väiksevõitu toakesse. Esimeses ruumis on antud fotomaterjali najal kiire ülevaade Tartus tegutsenud kinodest. Kui süveneda tekstidesse fotode kõrval, võib teada saada mõndagi huvitavat: näiteks seda, et Tartus tegutses enne Esimest maailmasõda vähemalt kaheksa kino, millest suurematesse mahtus pea tuhat istekohta. Saab uudistada klaasi tagant ka nõukogudeaegset filmiprojektorit. Valgusintensiivsuse mõõtmise masina osuti väratab, kui kätt selle kohal edasi-tagasi liigutada – tuleb välja, et töötab teine veel. Teise tuppa on ehitatud miniatuurne kinosaal. Selles on kümmekond istekohta ja te avastate, et film juba jookseb. Ligikaudu paarikümneminutine linateos tutvustab saja aasta lõikes Tartuga seonduvat filmielu. Võib mõnuleda vanadel puust kinotoolidel (ma ei ole siiani nende plüüsist imelike pehmete asjandustega harjunud), aga võib tutvuda ka põgusalt Tartust pärit esimeste eesti filmimeeste Johannes Pääsukese ja Theodor Lutsu tegemistega. Tartlasena on huvitav näha dokumentaalkaadreid linnast ja inimestest läbi aastakümnete. Tartu praeguse filmimehe, Jaan-Jürgen Klausi dokumentaalfilmis seletab luuletaja Marko Kompus, kuidas kunstnik-luuletaja peab tänapäeval ellujäämiseks eimillestki raha tegema. Filmi lõpetavad meeleolukad kaadrid „tARTuFFist”.

Teise toa seinaorva on paigutatud kaks arvutit, kust saab väikselt ekraanilt ja kõrvaklappidega vaadata vanade ringvaatefilmide valimikku. Võimalik, et tegemist on isikliku kiiksuga, aga minu jaoks on just see kõige huvitavam osa näitusest. Kõige ägedam on ikka see, kui näituse korraldaja ennast unustab ja poetab muuseumisaali põrandale hunniku huvitavat materjali, mille sees on nii põnev kolada. See on justkui jäämäe veealune osa, mida tavaliselt näitustel näha ei saa. Mäletan, et sain aastaid tagasi vägeva elamuse Tartu Kunstimajas Max Ernsti külalisnäitusel. Seal olid keset näitusesaali pealtnäha ilmetud kastid, mille sees avanes visandite, miniatuuride ja illustratsioonide imepärane maailm. Midagi sarnast on nüüd ka Linnamuuseum väiksemas ulatuses korraldanud. Tuhnida vanades dokumentaalfilmides on sama erutav kui sobrada vanades fotoalbumites. Ekraanilt vaatavad vastu inimesed ja maastikud teistest ajastutest, võib hoomata mineviku olevike võimalikkusi ja paratamatusi. Soovitan soojalt kõigile, kes armastavad vanu pilte ja filme süvenenult uurida.

Tartu Linnamuuseumi näitus pole suur. Jaan-Jürgen Klausi mainitakse möödaminnes, Peeter ja Jaan Toominga 1970. aastate tegevust paraku üldse mitte (mis aga on ju väga kaalukas peatükk Tartu filmielus). Ruum seab siin ajaloo sissetungile olevikku üsna kitsad piirid, näituse korraldajaid tuleb hoopis kiita, et nad on suutnud nii väikesel pinnal nii kokkuvõtva ja esindusliku asja korraldada. Liiatigi ei piirdu linnamuuseumi üritus pelgalt näitusega. Iga paari nädala tagant saab muuseumi kohvikus vaadata uuemaid dokumentaalfilme Tartust ja tartlastest, kusjuures rahvaga kohtuma tulevad ka filmide tegijad. 22. märtsil näitas oma filme Jaan-Jürgen Klaus. Järgmine selline üritus leiab aset juba 12. aprillil kell 17.

Niisiis on tegu igati toreda ettevõtmisega, mis sunnib ühtlasi sedastama ka tänapäeva Tartu filmielu. Sajandi algusega võrreldes on tegevkinode arv Tartus kahanenud kahele: Cinamoni kobarkinole Taskus ja Ekraanile, mis praegu kuulub kinoketile Forum Cinemas. Mõlemad kinod on keskendunud laiatarbefilmide näitamisele. Athena kino, Tartu vanim tegutsev kino, on taas oma regulaarsema tegevuse (erakorralised filmiüritused veel siiski toimuvad) selleks korraks lõpetanud. Tartus on aktiivne festivalielu nii PÖFFi kui „tARTuFFi” vormis, just äsja lõppes „Maailmafilmi” festival. Kurva sündmusega Athenas kaasneb siiski ka natuke rõõmsam uudis: Athena väärtfilmikino meeskond kolib ja jätkab oma tegevust Tartu Uue Teatri hoones Laial tänaval Tartu Elektriteatri nime all. Vaadata saab Euroopa väärtfilme, jätkub ka eesti filmikunsti tutvustav autoriõhtute sari. Järgmine filmiõhtu tuleb 5. aprillil ja kohale on kutsutud Peeter Simm näitama oma uut mängufilmi „Üksik saar”. Igal nädalal hakatakse näitama dokumentaalfilme. Elektriteatri avaõhtuks 31. märtsil on planeeritud näiteks rootsi dokumentaalfilm „PressPausePlay”.

Filmielu Tartus, eesti filmi sünnilinnas, pole surnud veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht