Taeva ja maa vahel

Jaak Lõhmus, Cannes, 18. mai

Teine kiri 64. Cannes’i filmifestivalilt        Tosinast festivalipäevast on kaheksas käimas, suur pilt on välja joonistumas, kuid kindlasti on ees üllatusi. Cannes’is pakutakse tihtilugu üllatusi viimastel võistluspäevadel, kui rääkida üksnes konkursist. See on juba vana laul, et sageli valib žürii siin oma lemmikud lõpuetenduste korvist. Robert De Niro kohtunike ninamehena annab võitjatest teada pühapäeva, 22. mai õhtul.         

Üle mitme aasta ollakse tänavuse suure peoga rahul. Filmiturg olevat juba enne lõppu kõigi aegade parim kauplemispaik, paar aastat vaakus see 2007. aastaga võrreldes miinuses  või napilt kunagisel vanal joonel. Niisiis näib filmiäris tekkivat värsket hoogu ja küllap sellest on varsti natuke rohkem tuge ka filmile kui kunstile – ka kinematograafias vist ikka kehtib see vana rahvatarkus sõnnikust, mis laseb kasvada kaunitel õitel. Peamine mass, millega siinselgi turul kaubeldakse, on ju madin, ulme, õudus, lasteanimatsioon, veri, pisarad ja seks. Oma naba uurivate filmieestlaste kaubatelgis pakutav on sellest kõigest, mis keeb ja kobrutab,  vaevumärgatav murdosakesekene, ja see on iseenesest juba kena ja suur asi küll.   

Teeserval ja telgjoonel     

Selle kirja kirjutajal pole olnud mahti kiigata peaprogrammist kaugemale (olgu korratud, seegi on tublisti üle saja filmi, kui konkursile ja „Vaatenurgale” juurde arvata filmikoolide  programm, lühifilmid ja „Cannes’i klassika”). Mis toimub „Kriitikute nädala” või „Režissööride nädala” programmis, selle kinnipüüdmiseks ühele inimesele muu kõrvalt aega ei anta. (Tuhandete turuseansside pärast ei hakka ohkamagi). Hea on kuulda, et teistes programmides on samuti ekraanil suurepäraseid filmitöid, ja veel kuulukse, et üks tubli kodumaisest filmiüliõpilasest ajakirjanik vaatleb tänavu just Cannes’i kõrvalprogramme. Elame-loeme.  Võistluskava on kulgenud ootuspäraselt, kunagised võidumehed latti alla ei lase ja ega alla 40aastane lavastaja Cannes’is viimasel ajal eriti letti pääsegi (erandeid on siiski ette juhtunud). Märgatava ühisjoonena paremates teostes võiks tänavu esile tuua, et pöördutakse tagasi lihtsamate, võiks ütelda, vanamoodsate väljendusvahendite juurde.   

Aki Kaurismäki on teinud oma viimaste aastate humoorikama ja juturikkama filmi „Le Havre” häbenematult 1950. aastate võtmes. Ja  see „aegluup” otsekui hüpnotiseerib vaatajat.   

Küsimine inimese järele     

Michael Hazanavicius oma „Artistiga” naaseb suisa tummfilmiaega. Lars von Trier on tema enda leiutatud Dogma-vilgutamisest ja kaameravänderdamisest kogenud meistrina alles jätnud ainult niipaljukese, kui on tingimata vaja jutustuse sisu ja pinge laadimiseks. Tema äsja nähtud „Melancholia” (see on filmi lõpus vastu  Maad põrkava planeedi nimi) on väga sirgjooneline (kuid mitte lihtsakoeline) film. Nii von Trieri kui ka Terrence Malickit tema kaua-tehtud-kaunikeses „Elu puus” huvitavad taas „tähistaevas meie pea kohal ja moraaliseadused meie sees”, nii vist tsiteeriti 40 aasta eest Immanuel Kanti Andrei Tarkovski „Solarises”. Jah, nii Malick kui ka von Trier on inimliku eksistentsi sisu järele küsides tänavu tõesti tarkovskilikult intensiivsed. Ja kui see pole küllaltki  nurjatul ja kihutaval ajastul „vanamoodne”, mis see siis veel on? Mõlemad mehed, eri poolel ookeani, kasutavad oma eeposlikes perekonnafilmides üllatavalt riimuvaid kunstilisi võtteid. Nagu oleks midagi õhus, nagu lendaksid ideed õhus.   

Jean-Pierre ja Luc Dardenne on andnud „Jalgrattaga poisis” endale puhkust ja teinud veel lihtsama filmi, kui olid nende eelmised mahajäetute ja väljatõugatute lood. Paari täpse  pintslijoonega on maalitud vaevalt 12aastase poisi hakkamasaamise saaga – poisi, kelle isa „viskab eksisteerima”, öeldes, et ei taha poega enam näha. Kuidas niisugust olukorda lihtsate vahenditega kujutada?   

Küsimus inimlikust olemisest on põhiline ju ka Nanni Moretti nauditavas kirikukomöödias „Habemus Papam”. Kui Jumal on sind ära valinud, kas on sul siis õigus olla inimene ja/või kui miski inimlik pole sulle võõras, kas siis on sul üldse lootust saada äravalituks. Igavene küsimus.  Moretti film jutustab Paavstist, kes inimlikult murdudes loobub talle usaldatud Toolist. Moretti ei kõnni Fellini kuulsusrikastel radadel ega näita enda Roomas Vatikani meeliköitva karnevalina või glamuurse moe-etendusena. „Lend Kuule” ja muu kinoulme Festivali tegelik avafilm, enne veel kui hakati vaatama Woody Alleni „Südaööd Pariisis”, oli hoopiski üllatus 1902. aastast. Georges Méliès’i „Lend Kuule”, mille igaveseks kadunuks  arvatud värviline koopia leiti 1993. aastal Hispaaniast. 1923. aastal oli unustusest kibestunud filmivõlur kõik oma filmid ja filmide algmaterjalid põletanud. Nüüd on Méliès’i hand made värvifilm taas maailma rahvastele vaadata, nii nagu enne Esimest suurt sõda. See on üks ütlemata lõbus teaduslik-fantastiline revüü, veerand tundi meelelahutustööstuse ajaloost, aga kui kõnekas praegugi. Peaaegu 20 aastat kestnud „Kuulennu” taastamistööst räägime teises kohas ja teine kord. Fakt iseenesest lubab vaikselt unistada, et järsku leitakse kunagi ka Johannes Pääsukese käsitsi värvitud „Karujaht Pärnumaal”, millest 1920. aastatel ajalehtedes kirjutati, aga 1990. aastatel hakati „asjatundlikult” arvama, et värvilist „Karujahti” pole kunagi olemas olnudki. Elame-näeme. Ulmelisi uudiseid tuleb Cannes’ist veelgi. Kes ei teaks, et natsisakslaste leiutatud 3D-(ehk stereo-)film vallutab taas maailma. Dokumentaalsete  stereofilmide buum on alanud, prantslased lähevad peagi oma 3D-kaameratega püüdma orkaanide hingeelu ja Kaug-Ida Venemaa karude rännakuid. Õudusfilminduse number ühel Dario Argentol on valmimas „Dracula”, õudsem kui kunagi nähtud, KanadaInglise tootjad valmistavad ette eluloolist mängufilmi „3D-Dalí” (või peaks kirjutama „DDDAlí”?), mis toob 2012. aastal ekraanile elavamatena kui kunagi varem taas samad tüübid,  keda kohtasime äsja Woody Alleni „Pariisi südaöös”: Picasso, Buñuel ja teised tublid kunstifiguurid, ja muidugi Freud, Hitchcock, Disney, kes veel, ilma nendeta oleks Dalí eluportree vist vaesem, mis sest et „stereos”. Niisiis, maailma filmitulevik pole Eesti kinematograafia 100. aasta lähenedes üldsegi mitte tume, eks ju? Cannes’ist tuleb häid uudiseid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht