Tüdrukutorts, kes tahtis olla maailma naba

Mathura

Leiab aset intrigeeriv piilumine inimpsüühika varjatud soppidesse, reaktsioonide avamine väljaspool harjunud skeeme ja pinnapealseid vastuseid. Õeke Briony (Saoirse Ronan) ei püüa eriti salata, et on armunud majateenija poega Robbie’sse (James McAvoy). KAADER FILMIST

See, et kaks aastat tagasi „Uhkuse ja eelarvamuse” lavastanud Joe Wright tuleb järgmiseks välja meie kaasaegse briti kirjaniku Ian McEwani ekraniseeringuga, võib esmapilgul näida üllatav. Inimesele, kes McEwani loominguga tuttav, on selge, et see kehastab hoopis teistsugust aega, mõttelaadi ja maitseid kui klassik Jane Austeni kombeteadlikud ja mõnevõrra ülepaisutatult sentimentaalsed armastusromaanid. Ometigi on tõsi, et Austen ja McEwan on mõlemad teadlikult ja väga selgelt briti kirjanikud, kelle raamatutes kajastuvad üldinimlike teemade kõrval alati ka just Briti ühiskonnale ja selle ajaloole iseloomulikud küsimused. Lisaks sellele, nii üllatav, kui see ka ei tundu, algab romaan „Lepitus” just Jane Austeni tsitaadiga.

 

Hoolitsuseta jäänud laps ja tundeergas noorik

Linaloo alates satume sooja suvepäeva idüllilises mõisahäärberis 1935. aasta Inglismaal. Kokku on sattunud inimesed, kes üksteisest kaua eemal olnud, kelle vahel ometigi üksjagu emotsionaalseid sidemeid ja unustamata tundeid. Aadlipere kaks tütart, noor Cecilia Tallis (Keira Knightley) ja tema lapseohtu noorem õde Briony (Saoirse Ronan) on mõlemad omamoodi armunud majaabilise poega Robbie’sse (James McAvoy), ehkki kumbki seda päriselt välja näidata ei söanda. Niisamuti peidab Robbie’ süda kiindumust Ceciliasse ja vennalikke tundeid Briony vastu.

Kui viimane satub juhtumisi pealt nägema õe ja Robbie’ vahelist erootilise alatooniga seika, kus Cecilia poisi nähes alussärgi väel mõisaaia purskkaevu sukeldub, tõstab temas pead armukadedus ja kahtlused, mida ta ei saa ka oma sõbrannale rääkimata jätta. Kui samal päeval juhtub tema kätesse sattuma veel ka Robbie’ Ceciliale kirjutatud kirja vale-eksemplar, kus ta lihtsa vabanduse asemel tunnistab oma seksuaalseid fantaasiaid viimasega seoses, on tema maailm purunenud. Hoolitsuseta jäänud laps, kes muidu leidnud oma väärtusele tõendust näidendite kirjutamisest, adub ühtäkki hävingut.

„Ta tahab olla maailma naba,” selgitab Robbie’ osatäitja James McAvoy, „ja et ema ja isa pole talle piisavalt tundekosutust pakkunud, tunneb ta seda vajadust üha tugevamalt. Isal pole kunagi tema jaoks aega, tal on käsil salajane armuafäär. Vanem õde ja vanem vend on aastaid ülikooliõpingutega seoses ära olnud. Ühel päeval saabuvad nad kõik ühtäkki tagasi, lisaks veel külla tulnud onupojad, ning ta on kaotanud kogu tähelepanu. Ta ei ole enam maailma naba ja siis juhtub tema õe ja Robbie’ vahel veel midagi sellist, mis talle üldsegi ei meeldi. Ta ei saa end enam kuidagi kogeda toimuva keskmena ning ta otsustab oma koha endale tagasi võita.”

Asjaolu, et Cecilia ei reageeri Robbie’ unelmatele nooriku häbemest sugugi mitte ootuspärase ehmatuse ja põlastusega, vaid hoopiski omapoolse armuavaldusega, lisab mõistagi õli tulle. Kui kättemaksuks avaneb võimalus, ei jäta noor Briony seda kasutamata ning olgu teadlikult või ebateadlikult, otsustab ta rääkida valet, mis muudab nende kõigi elu jäädavalt. Ta laseb uskumatult heasüdamlikule Robbie’le, kes ükskord isegi ta elu päästis, määrata mitmeaastase vanglakaristuse

 

Ühiskondlik moraal ja kirjaniku kõikvõimsus

„Lepitus” tõstatab korraga terve probleemistiku. Ühest küljest on noor Briony ühiskondliku moraali ohver: sellise ühiskonna, mille moraali kohaselt on seksuaalsus pigem pahe kui voorus ja kus peetakse paremaks oma instinkte eirata. Mõistab ta ju oma armumist Robbie’sse ja seda kui oma otsuste motiivi tegelikult alles aastaid hiljem. Ta on samas ka heidik, oma vanemate poolt unustusse jäetud laps, kes McEwani romaani kohaselt jääb sellele otsima kompensatsiooni kogu oma elu. Ta jääb ühtviisi enesekeskseks, seotuks oma mõistuse ahelatega, üksikuks ja hüljatuks. Ning kui ta ilmub filmi finaalis kuulsaks saanud romaanikirjanikuna (mängib inglise kino grand old lady Vanessa Redgrave), kajastub ta silmist, et ta ei ole endiselt leidnud lepitust, et ta ei ole suutnud välja öelda tõde. Ta ei ole leidnud andestust ning on seetõttu teinud järelduse, et andestust ei ole. Ometigi näib, et Briony pole eales nõus ka võtma vastutust tehtu eest ja seisma silmitsi oma läbikukkumisega, oma väljakukkumisega maailma keskmest. Siinkohal on ehk tähelepanuväärne, et loo algupärane pealkiri „Atonement” kannab endas rohkem tähendusi kui eestikeelne „Lepitus” suudab edasi anda: atonement tähendab ühtlasi ka lunastust, sooritatud väärtegude kahetsemist ning püüdu neid kuidagi heastada.

Samas kerkib Briony tegelaskujuga esile küsimus kirjaniku kõikvõimsusest oma tegelaskujude loomisel ning seeläbi tema olemuslik sarnasus(püüe) Jumalaga. Filmis pole see, tõsi küll, sedavõrd rõhutatud kui raamatus, ent aimatav siiski. Meile püütakse lõpetuseks meelde tuletada, et see kõik oli siiski vaid üks lugu, kellegi välja mõeldud jutt. Kirjanduse ja kirjaniku küsimuse alla seadmine, raamatus toimuva kirjanduslikku ümbruskonda kujutamine, on mu meelest midagi, mida võib pidada briti nüüdiskirjandusele igati iseloomulikuks. (Meenutada võib näiteks mõnd David Lodge’i või A. S. Byatti teost.) Antud juhul näib McEwan mõnevõrra eneseirooniliselt küsivat, kas kirjanik loob oma teoseid jumalasarnasuse nimel. Kas ta on näide inimesest, kes püüab oma tegevusega alatasa kompenseerida mõnda oma vajakajäämist? Vastust McEwan ei paku, tegu on vaid pooleldi aimatava küsimusega,ent samas siiski intrigeeriva küsimusega. Just intrigeeriv piilumine inimpsüühika varjatud soppidesse, reaktsioonide avamine väljaspool harjunud skeeme ja pinnapealseid vastuseid, on midagi, mis on McEwanile (kes on muide filmi üks kaasprodutsent) romaanikirjanikuna ikka huvi ja rahuldust pakkunud.

Lisaks sellele teeb „Lepitus” ehtbritilikke viiteid ühiskonna hierarhilisusele, klasside ettemääratud ebavõrdsusele, sest vaevalt oleks kirjeldatav lugu saanud teha sellise pöörde juhul, kui kahtlustatav Robbie oleks samuti olnud aadlik või suurärimees, mitte lihtne majaabilise järeltulija. Ning mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas „Lepituses” sõja koledust paljastatakse: üksikisiku ja üksikasjade kaudu, võikalt, ent veenvalt.

 

Filmi vääriline tunnustamine

Olin nädalapäevad tagasi Zürichis „Lepitust” vaadates üllatunud, et ses linnas jõudis äsja kahe Kuldgloobusega pärjatud film linale väikeses nurgataguses art house’is. Filmi juhtrollid James McAvoy ja Keira Knightley esituses on sedapuhku tõepoolest võrratud ja kuigi tegu pole just filmiga, mis sööbiks mällu ja mida tingimata tahaks uuesti vaadata, leian, et „Lepitus” väärib tunnustust, mis talle osaks saanud: seitse Kuldgloobuse nominatsiooni (parim film, parim stsenaarium, parim lavastaja, parim meespeaosa, parim naispeaosa, parim naiskõrvalosa ja muusika), millest kaks (parim film ja parim muusika  Dario Marinelli) ta ka võitis. Eeldada võib, et „Lepitus” esitatakse ka mõnele Oscarile. Tegu on omalaadse teosega, milles põimuvad omavahel paljud teemad ja mõtted. Kas tulemus meeldib või mitte, võib olla maitse küsimus, ent ande puudumises „kokka” antud juhul vaevalt süüdistada saab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht