Surmalaev „Wilhelm Gustloff”

Jüri Laulik

30. jaanuaril 1945 sõitis Gotenhafeni (tänase nimega Gdynia) sadamast välja sõjaeelse Saksamaa uhkeim laev „Wilhelm Gustloff”. Kunagisest uhkusest ei olnud enam midagi järel, laeva reisijad olid põhiliselt räbaldunud Saksa sõjapõgenikud Ida-Preisimaalt, hulk haavatuid ja umbkaudu ehk ka 1000–1500 sõjaväelast. Nõukogude armee oli rindest läbi murdnud, viimasel tunnil organiseeriti suur evakuatsioon ja tagantjärele pakutakse  välja, et äralõigatud Ida-Preisimaalt õnnestus kõigist kaotustest hoolimata 2 kuni 2,5 miljonit põgenikku ja sõdurit enne punavägede tulekut ikkagi ära toimetada. „Wilhelm Gustloff” oli suurim neist põgenikke vedavatest reisilaevadest.

Ka täpsed sakslased ei oska öelda, palju inimesi selle laevaga põhja läks. Tõenäoliseks peetakse, et 9000 ümber. Eluga pääses 1239. Kõik laevale pääsenud ju enam nimekirjas ei olnud  ja põgenikud olid valmis kõigeks, et pääseda punaarmee ning poolakate eest. Laev jäi silma ühele Nõukogude allveelaevale, mis lasi tema pihta kolm torpeedot. Sellest piisas, natuke rohkem kui tunniga vajus „Wilhelm Gustloff” põhja. Väljas oli miinus 20 kraadi, päästepaadid kinni külmunud, laevatekk jäätunud, saatelaevad suutsid päästa vaid vähesed. Esimese maailmasõja ajal Saksa allveelaeva poolt põhja lastud Lusitania hukkunute  arvuks pakutakse 1198, kuulsal Titanicul 1502, Estonial ohvreid 852. See oma aja uhkeim Saksa reisilaev valmis 1937. aastal ja pidi alguses saama nime „Adolf Hitler”.

Aga Hitleri jaoks tundus propagandistlikult kavalam anda laevale hoopis nimi „Wilhelm Gustloff”. Wilhelm oli üks tavaline noor Schwerinist pärit saksa mees, keda kroonilise kopsuvea tõttu Esimeses maailmasõjas armeekõlbulikuks  ei tunnistatud. Ta siirdus 1917. aastal hoopis Šveitsi Davosi ravile, ravi mõjus hästi, ta töötas edasi Šveitsis kindlustusametnikuna, kuid juba 1929. aastal astus Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Partei liikmeks. Tema naine Hedwig Gustloff olevat olnud 1920. aastate alguses tol ajal tundmatu Hitleri sekretär ja perekond tundis füürerit hästi. Gustloff tõusis natsipartei Šveitsi rakukese juhiks, levitas ka jõudumööda juudivastast natsipropagandat. Kuni 1936. aastal tuli tema ukse taha David Frankfurter, juudi rabi poeg ja üliõpilane, kes kutsuti lahkelt tuppa ning kes tulistas pärast väikest jutuajamist Gustloffi surnuks. Frankfurter andis ennast ise üles, istus üheksa rasket sõja-aastat Šveitsi vanglas, saadeti siis välja, kolis Palestiinasse ja töötas kuni pensionini Iisraeli kaitseministeeriumis.

Juudi netilehekülgedelt võib tema nime leida  tänaseni koos väikese eluloo ja märkusega: „Oma kangelasi tuleb tunda”. Hitlerile meeldis see lugu: tubli ideelise tsiviilisikust natsionaalsotsialisti koju neutraalses Šveitsis tuleb juudi noormees ja tapab ta külmavereliselt abikaasa silme all. Natside propagandamasin kasutas Gustloffi täiega. Nii sai uhke laev nime ja sünnilinnas Schwerinis püstitati langenud kangelasele ausammas. „Wilhelm Gustloff” sai olla esinduslik reisilaev lühikest aega, sest  1939. aasta 1. septembril algas sõda, laev ehitati alguses ümber laatsaretiks, siis paigutati vallutatud Poola sadamasse, kus sellest sai Saksa allveelaevnike õppekeskus. Sel saatuslikul sõidul merepõhja moodustasid suurema osa laeval olnud sõjaväelastest allveelaevnikest kadetid.

Kaheosalisel kolmetunnisel telefilmil „Gustloff” on see häda, et esimene osa on üks pikk ettevalmistamine ja süžeeliinide  lahtirääkimine. Teine osa on lähenev ja saabuv katastroof. Tegelased jagunevad kolme gruppi: head sakslased, kes täidavad oma kohust teisi päästes; vastikud natsilurjused, kes saksa rahva selle uppuva laeva peale on tarinud, ning lõpuks mass, õnnetud naised, lapsed, haavatud, kes pakases ja sõjaõuduses külmetavad, loodavad, rõõmustavad laevale pääsedes ja lõpuks hukkuvad ikkagi. Sakslased on julgemaks läinud ja uuel  aastatuhandel ette võtnud mõnedki teemad, millest aastakümneid pole juletud filmi teha. Juba 2007. aastal tuli ekraanile kaheosaline sari „Põgenemine” („Die Flucht”), kus näidatakse sakslaste põgenemist Ida-Preisimaalt. 13. veebruaril 1945. aastal pommitati Dresden maatasa. Sellestki on sakslased teinud hiljaaegu ühe seebise kaheosalise telefilmi „Dresden”, kus allatulistatud haavatud briti pommituslendur ja saksa haiglaõde kogu  selle jõleduse taustal armuvad.

Nagu needki neile on ka „Gustloff” ajaloolise seebi maiguga film, mis poliitiliselt korrektseks nühitud ja piisavalt ümmargune, et sisaldada näpuotsaga kõike, mida olete juba mõnes filmis või seriaalis näinud. Narrimatest seikadest võiks esile tuua näiteks ennast laevale munsterdanud kahtlase radisti, kes annab lõpuks Nõukogude allveelaevale „Gustloffist” märku, et allveelaev saaks auriku põhja lasta. Endine  kommunist tegutseb vihast natside vastu nagu tänapäeva enesetaputerrorist. Siis sünnitab üks noor naine veel päästepaadis lapse: miinus 20 kraadi ja tormine meri, aga laps on priske ja terve nagu ponks. Ühesõnaga, kitši on kõvasti ja kogu traagikast libisetakse piisavalt libedalt üle, et filmi vaatajalt mitte head und ära võtta. See film ei kuulu Saksamaa filmikunsti kullafondi, aga annab lootust, et ikka veel  häbenevad sakslased võtavad oma valusa mineviku julgemalt ette ega hakka kohe kompleksides rabistama. 2004. aastal valminud „Allakäik” („Der Untergang”) oli nii ohtlikult võimas ja Bruno Ganzi mängitud Adolf Hitler nii painav kuju, et ehmatas ära paljud Euroopa vaatajad ja ka Oscarite jagamisel Ameerika filmiakadeemia. Eesti telekanalid eriti Saksa või Vene dokumentaalkraami ei näita, aga tasub mainida,  et meilgi hästi tuntud ja palju tõlgitud ajaloolase ning populaarkirjaniku Guido Knoppi juhtimisel on telekanal ZDF vändanud „Wilhelm Gustloffi” saatusest ka kaheosalise dokumentaalfilmi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht