Stiilipuhas sõjaeepika

Peeter Piiri

Takeshi Miike film „13 palgamõrtsukat” on sajaprotsendiline, käsitöönduslikult väga korralikult teostatud, äärmiselt stiilipuhas Kurosawa kultusfilmi uustrükk. F. K. Dick kirjeldab oma raamatus „Mees kõrges lossis” alternatiivolevikku, kus Suure sõjas on mestis sakslastega võitnud jaapanlased. Endise US A läänerannikul võimutseb paarkümmend aastat hiljem kollane rass, suurlinnades kerkivad noore ja eduka jaapani kõrgklassi jaoks moodsad elamurajoonid, valged on aga tõrjutud armetutesse slummidesse, mida aeg-ajalt sanitaarkaalutlustel lammutatakse.

Ajal, kui Aafrikas plahvatavad rassilise puhtuse nimel tuumapommid, natside kosmoseraketid lähenevad Kuule ja Jaapani kolonisaatorid Brasiilias vihmametsi maha põletavad, on Kesk-Lääne rikaste japside seas moodi läinud millegipärast igasuguste „muistse” Ameerika (s.t Ühendriigid enne Suurt sõda) muinasesemete kogumine. Iseäranis on moes relvad – just need, millega kappasid kunagi ringi kauboid ja millistega sõditi Kodusõjas. Kus on turg ja nõudlus, sinna sigineb peagi ka pakkumine ja nii hakkavad kohalikud valged pärismaalased lollidele pilukatele nõutud kraami pähe määrima. Et originaalrelvad lõpevad peagi otsa, areneb peagi välja terve võltsingutööstus: kõik asjasse segatud ametnikud on kinni makstud, salajane äri ulatub välja koguni äraostmatute ametnikeni kodusaartelt. Eksklusiivne huvi muiste Ameerika ajaloo vastu ulatub koguni nii kaugele, et trenditeadlikumad isandad käivad koos kinnistes klubides, kus harjutatakse vanadest relvadest laskmist ja õpitakse koguni pähe vanade vesternite tsitaate, mida vastase tulistamise eel cool’ilt öelda.

Tegemist on vaimuka kirjeldusega laialt levinud stereotüüpsest kujutlusest mingi teise ajastu ja kultuuri kohta. Nii et kui me naeru pugistades loeme rumalatest ja alpidest jaapani isandatest, siis kui palju me nendest ikka erineme. Lääne massikultuuri teadvusesse, iseäranis Ühendriikides, sisenes 1950.-60. aastatel üks kindel stereotüüpne kujutluspilt Jaapanist ja nimelt see, mille lõi Akira Kurosawa oma filmiga „Seitse samuraid”. Vist ei tasu mainidagi, et isegi kui selline Jaapan üldse oligi kunagi olemas (see on aga ülimalt kahtlane), siis nüüdseks on see igaveseks kadunud. Jaapan on juba ammu nii industrialiseerunud kui urbaniseerunud. Kujutluspilt samuraide,šogunite ja bushido Jaapanist elab aga paremini kui kunagi enne, selle najal teenivad priskelt nii Hollywoodi kui Jaapani enda filmitöösturid. Mis mind ikka aeg-ajalt huvitab, on see, kas tänapäeva jaapanlased võtavad „Seitset samuraid” ja selle kloone sama nostalgiliselt ja albilt kui lollid valged või on neil selliste filmide vaatamiseks mingid omad, meile täiesti mõistetamatud põhjused. Kas pärast Tarantino „Pulp fiction’i” kuulsat dialoogi ongi jaapanlased oma filmitööstuses käima pannud „samuraikonveieri”?

Takeshi Miike film „13 palgamõrtsukat” on sajaprotsendiline, käsitöönduslikult väga korralikult teostatud, äärmiselt stiilipuhas Kurosawa kultusfilmi uustrükk. Selle ooperlik eepika kannab lõpuni välja, valitsevad sõjapoeesia ja surmafilosoofia surmtõsised stantsid. Sisu on väga lihtne: XIX sajandil, paarkümmend aastat enne šogunaadi lõppu, otsustavad kaksteist riigile ja ühiskonnale pühendunud samuraid (pluss üks metsas hulkuv vägimees) hukata šoguni sadistliku poolvenna, kes oma metsikustega ohustab kehtiva võimu usaldusväärsust. Siin on natuke vastu tuldud Hollywoodi esteetikale ja loodud „põhipahale” mingi karakter – „Seitsmes samurais” jäid „pahad” teadupärast nimeta ja näota. Vesternitest on üle toodud ka „paha hea” tegelane – üllas samurai, kes on pühendunud oma julmale isandale. On ka väike ajaloolis-kultuuriline intriig. Filmi paha poiss loodab keerata kogu Jaapani sõja teele, mis sisuliselt tähendanuks Jaapani moderniseerumist 20 aastat varem. Põhipaha aga tapetakse ja Jaapan jääb ootama oma „tegelikku”, ajaloolist uuendamist Meiji ajastul.

Nii omandab filmi „hea lõpp” pahaendelisi dissonantse. Žanri parimate traditsioonide vaimus ei jäeta ellu ühtegi peategelast, välguvad katanad, pritsib veri ja mõned eriti üllad samuraid sooritavad harakiri. Filmi lõpus heidavad kaks ellujäänud kõrvaltegelast shakespeare’liku pilgu lahingväljale ja lähevad kumbki oma teed. Ja mis neil muud üle jääbki.

See on väga korralik film hästi konkreetsele publikule. Tehtud žanris, mille aluseks oli üks film. Võimalik, et filmilavastaja Miike fännid võivad pettuda – see pole see Miike, kelle esteetikat me kohtame näiteks filmis „Esinemisproov” („Ôdishon”, 1999). Jaapani sõjaeepika austajatele aga on see kindlasti arvestatav maiuspala.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht