?Star Trek? kui subkultuuriline piibel ja kosmos kodus

  Uus aasta tähendab muu hulgas ka uusi esmaspäevi ja need omakorda uusi lende universumi sügavusse. Pean muidugi silmas esmaspäeva keskööl ETV kanalil avanevat universumi väravat nimega ?Star Trek?. Mulle väga meeldib see uus julge nägu, mida ETV Raagi juhtimise ajal teeb, ja erilist rõõmu valmistab just ?Star Treki? jõudmine eesti kosmosehuviliseni.

1960. aastatel valminud originaalsari osutus hiljem teadupärast nii populaarseks, et valmis veel terve hulk järgesid, mida eesti vaatajad seni just hästi ei tunne. Heal juhul on kellelgi olnud võimalus neid taevakanalite või muude vahendusel ajuti jälgida, kuid originaalsarja nägin vähemalt mina esmakordselt just ETVs.

On muidugi oluline, et alustati just originaalist. Kunagi jõutakse ehk ka järgedeni, kuid seni on meil unikaalne võimalus osa saada 60ndate kosmose-, progressi-, sviitri-, mini- ja värvitud papist dekoratsioonide hullusest. Umbes nagu Ed Woodi filmidegi puhul, näib tänapäeva vaatajale originaal-trekki käitav idee olevat nii võimas, et jääb alla üksnes seriaali teostusele, mille monumentaalne rämedus lämmatab juba eos. (Seda muidugi ainult tänapäeval, omal ajal oli ?Star Treki? tehnika ja visuaal kõva sõna.) Kuid ka kaasaegne vaataja kogeb ehedat filigraansust nende keeruliste ?kosmose müsteeriumide? sü?eelis-sisulistes plaanides, mida talle seeriast seeriasse läbinärimiseks pakutakse. Ja tohutud hunnikud pappi, millest nii kosmoselaev kui ka kogu kosmos valmis on ehitatud, ei kohuta ühtki tõsist astrofriiki. Lõppude lõpuks on see papp ju muinsus, filmikunsti kuulsusrikas minevik: Hollywood on ehitatud papile, mille känkrate ümber hiilis kunagi kapten Kirk.

Mis nimi on õigupoolest Kirk? Kirk on väga vana keldi päritolu sõna, mis tähendab kirikut. Kirikut kehastav kapten koos oma sviitritesse-minidesse topitud jüngritega kujutab endast kosmoses tuulavat misjonäride bandet, kelle ettekujutus ?õigest? usust ja maailmakorrast ? mis, tõsi küll, igas osas proovile pannakse filmi lõppedes alati vankumatult püsima jääb. ?Meil on õigus? ? nii kõlab ?Star Treki? moto ja moraal. Kirikul (Kirkil) on mõistagi terve inimkonna mandaat, mistõttu teisiti see ju olla ei saagi. Meie, inimesed, oleme sunnitud olema ilmeksimatud. Roheline mehike, skunks või robot ei tea ju midagi. Tulnukas Spock, kapteni parem käsi on usaldusväärne munk, kes ei tea ilmalikust elust tuhkagi jne.

Loomulikult on kiusatus vaadelda seda vastasseisu (kogu ülejäänud) kosmosega ka poliitilises võtmes. Rohelised mehikesed ja robotid elaksid sel juhul mõistagi kusagil Venemaal ? ja jälle tunduks kõik väga loogiline ja õige. Selliseid enesestmõistetavaid samastumisvõimalusi religioosse, liigilise ja poliitilise kuuluvuse alusel ?Star Trek? omaaegsele Lääne vaatajale pakkus.

Teine ja võib-olla huvitavamgi samastumisvõimaluste tasand avaneb end tehnoloogia objektina kogevale ?kaasaegsele inimesele?. Inimesele, kes Heideggeri ja olemise ?päristise loomuse? vaimus on ?seatud tehnika järele?, suudab ta seda endale siis teadvustada ja sedasi seletada või mitte. Tehnoloogia ohver on ta niikuinii. Lõppude lõpuks on tehnoloogia kui inimese seatus tootmise ja majanduslike suhete järele see, mis enamiku meist tööpäeva hommikuti voodist välja kupatab. ?Star Trek? võtab selle seatuse vastu avasüli ja juubeldades. Progressiusk, tehnikale, seatusele allumise rõõmusõnum on põhiline, mida Kirki kirik universumis levitab. See sõnum ei tunnista mingeid piire ? ei loodusseaduse, terve mõistuse ega bioloogilise liigi seatuid. ?Inimest? esindaval tehnoloogiakirikul on õigus neist kõigist üle astuda.

Eespool öeldu võib tunduda muidugi vaid seriaalist liialt kaugele triivinud meelevaldse filosoofilise tõlgendusena. See, millega vaataja rutiinselt kokku puutub, on ju ikkagi Kirk oma kahemõõtmelisi maalitud nukke meenutava (mida nende riietus veelgi rõhutab) meeskonnaga värviliste papprekvisiitide vahel. Võib-olla oleks õigem tagasi pöörduda sellesse seriaalireaalsusse ja rääkida tunnetest, mida see kutsub esile tänapäeva vaatajas. Tänapäeva, kvaliteetse reaalsuse simulatsiooniga harjunud vaataja jaoks on selline ürgne stuudioruum turvalisuse telepoeetiline märk. Selles saavad aset leida vaid kõige lapsikumad ja ohutumad mängud, kus keegi kunagi ?päriselt? viga ei saa, ning millest emotsionaalses plaanis võrsuvad ainult positiivsus, helgus ja optimism, mida kahekordistab ajastuspetsiifiline optimistlik suhtumine teaduslik-tehnilisse progressi ja kosmoseruumi vallutustesse, mida enamik tänapäeva inimesi (normaalselt) vist ei jaga.

Seega pakub ?Star Trek? lisaks kirjeldatud samastumisvõimalustele ka teretulnud võimaluse distantseeruda kaasaegsest, sageli rõhuvalt negatiivsest alluvussuhtest progressi ja tehnikaga. Niisiis võib ?Star Treki? vaatama asuda muigvel sui, oodates huviga, millise (telepoeetilise koodi mõttes) ?totra? mänguga meid seekord lõbustatakse. Ühest küljest tingib see ?Star Treki? muutumise telelavastuseks (mille rekvisiite stuudiokujundus rõhutatult meenutab), teisest küljest komöödiaks. Niisiis asub vaataja seda kogema kui tugevas telepoeetilises nihkes friiklikku meelelahutust. See on küll igati õigustatud seisukoht ja positsioon. ?Star Trek? on kõigi oma mainitud jm selgelt eristuvate (nagu meeskonna univorm jne) tunnuste tõttu pannud aluse tervele mütoloogiale, mille pärand on muljetavaldav. Ja seda mitte ainult järgede, vaid ka kõigi muude kultuuriliste tagajärjede poolest, alates ?Star Wars?ist? ja lõpetades organiseerunud fännidega. ?Star Treki? kultus on võrreldav Tolkieni peateosest ?Sõrmuste isand? lähtuvate fännisektide omaga. Seda parem, sest eesti vaatajal on nüüd võimalus osa saada mitte ainult ühest teleseriaalist, vaid tervest subkultuurilisest piiblist.