Sinine mälestus

Pierre Deladonchamps: „Ühiskond, kus ei mõelda vähemuste ja vähemusteemade ning tabude üle, on stagneerunud.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tundub, et polegi paremat aega Eestis ühe korraliku geifilmiga väljatulekuks kui pärast valimisi. Christophe Honoré uus linateos „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“1 räägib geide elust 1990. aastate Prantsusmaal, kus kõige kohal laius aidsi vari. Sünges olustikus üritavad oma eluga edasi minna kaks meest, kes soovivad lausa vastupidiseid asju. Arthur (Vincent Fournier) on väikelinna noormees, keda tõmbab Pariisi. Teda kohtab oma ringreisil surmavalt haige kirjanik Jacques (Pierre Deladonchamps). Nad armuvad, aga neil tuleb valmis olla suurteks katsumusteks.

Üks peategelane Pierre Deladon­champs nõustus mulle avama nüüd ka Eesti kinodesse jõudnud peenetundelise filmi tagamaid.

Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ puhul on kõnekas, et selle tegevus toimub taas 1990ndatel, nagu nii mitmeski hiljutises prantsuse filmis. Gaspar Noé „Ekstaasis“, „Eedenis“ ja muidugi filmis „120 lööki minutis“2 on tegu lausa sama teemaga. Miks on see aeg praegu nii fookuses?

Selleks et mingi ajalooperiood inspireerima hakkaks, peab sellest möödas olema teatud aeg. Nähtus peab meist kaugenema, et saaksime maha rahuneda, selle üle järele mõelda ja lähimineviku ajalooks vormistada.

Christophe Honoré ütles ka, et tundis vajadust teha see film geiabielude teema tõttu – ja suure vastuseisu tõttu sellele.

Kas see on Prantsusmaal valupunkt?

On olnud küll, ja väga suurelt. 2013. aastal tuli 100 000 inimest tänavale samasooliste abielu eelnõu vastu protesteerima. Christophe Honoré sai kunstnikuna aru, et peab ka sellest rääkima. Ja mitte ainult kahe gei abielust, vaid sellest kõigest aidsi leviku kontekstis 1990ndatel: kümnendi alguses surid kõik ja keegi ei teinud midagi. Olukord oli väga hull.

Kas teil on ka mälestusi geiaktivistide rühmituse Act Upi tegevusest toona? Sellest liikumisest räägib näiteks Robin Campillo kõrgelt hinnatud „120 lööki minutis“.

Ma olin siis liiga noor, et suuremat mäletada, umbes 15, aga olen näinud selle kohta dokke.

Pierre Deladonchamps: „Selleks et mingi ajalooperiood inspireerima hakkaks, peab sellest möödas olema teatud aeg.“

" Kaader filmist „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“

Seda liikumist mainitakse põgusalt ka Honoré filmis – ja mitte kõige paremas valguses.

Oleneb, kustpoolt asja vaadata. Mu tegelane Jacques on Act Upi vastu küll, aga kui teised küsivad, miks ikkagi, ütleb ta, et põhjust polegi: ta lihtsalt ei soovi, et ta huviobjekt Arthur sinna läheb.

Kas „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ on nostalgiline film?

Ei, ma ei usu. Ma arvan, et see on austusavaldus geiautoritele, kes surid aidsi 1990ndate alguses ja keda Christophe on imetlenud. Ta oleks väga tahtnud nendega kohtuda. See on ka autobiograafiline lugu: kui ta noor oli, soovis ta saada kunstnikuks, minna Pariisi … Samast unistab filmis ka Arthuri tegelaskuju.

Huvitav, sest filmi vaadates näib Honoré alter ego’na pigem teie mängitud Jacques.

Tõesti? Võib-olla küll, sest algusest peale jälgitakse teda, ja kuni lõpuni. Ja tema on see, kes kohtub filmi jooksul paljude meestega, nii seksi kui ka armastuse pärast. Näeme ta parimat sõpra, ta lapsi, ta laste ema. Kõik keerleb Jacques’i ümber.

Mulle tundus see film nostalgilisena ka naiivsuse tõttu, kusjuures seda sorti naiivsus tundub hästi sobivat kirjeldama üheksakümnendaid.

Jah, naiivsuse osas on teil õigus küll. Ja see on üks neid asju, mis mind üheksakümnendate ja varaste nullindate juures paelub. Enam me seda sellisel kujul ei leia.

Seetõttu on see ka julge film, sest ei ole peljatud olla haavatav ja habras.

See maailm on süütu, kuna polnud tehnilisi vidinaid, ei mingeid mobiiltelefone. Me elasime oma elu toona teistmoodi.

Kas seda peegeldab ka filmi väga intrigeeriv koloriit? Poole filmi peal hakkasin märkama, et filmis on kõik kuni pisiasjadeni sinine.

Jaa, see on taktitundega tehtud. Christophe soovis anda 1990ndatele mingi värvi ja otsustas sinise kasuks: öine valgus, autod …

Te kannate ka praegu sinist.

Jaa, tõesti! See on mu lemmikvärv.

Teid seal filmis vaadates meenus mulle muidugi ka „Võõras järve ääres“,3 kus mängisite samuti üht geitegelast ja mis on ehk teie läbimurderoll. Tolle filmi režissöör Alain Giraudie on öelnud, et pani teie mängitud tegelasse Franki ka palju iseendast. Nüüd vahendate mingis mõttes ka Christophe Honoré tundeid ja mälestusi. Kuidas tundub olla nende autorite fantaasiate ja unistuste kehastaja?

Ma ei tea … Mul on vedanud, et nad on usaldanud mulle nii tähtsa ülesande ja lubanud interpreteerida mingit osa oma elust. Ma tean ka seda, et ma olen teistsugune kui nemad. Ma olen neis filmides nende moodi, aga mitte nemad ise. Nemad näevad minus midagi iseendast ja ma inspireerin neid rolli looma – parim asi, mis ühe näitlejaga juhtuda võib.

Kas see teeb teie töö raskemaks või lihtsamaks?

Rohkem survet, rohkem vastutust. Tahan olla tasemel ja mitte lavastajat alt vedada.

Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ on välja tulnud väga huvitaval ajal. Maailmas on palju juttu inimõigustest, aga geiõigused on kuidagi fookusest kadunud. Vähemalt filmikunstis tundub geide esindatusega olevat lood üsna hästi: „Kuuvalgus“ võitis Oscari, „Adele’i elu“4 Cannes’is Kuldse Palmioksa.

Jah, „Kutsu mind oma nimega“5 oli samuti Oscarite võistluses kõne all … Teisest küljest on olnud just nüüd palju geide represseerimist, kas või Ida-Euroopas. On mindud üsna vägivaldseks. See, et filmides paistavad asjad korras olevat, ei pruugi vastata olukorrale päris elus, eriti mõnes vähem arenenud riigis. Isegi Brasiilia uus president Jair Bolsonaro ütles midagi sellist, et geid tuleks … ma ei tahagi neid sõnu korrata. Olen veendunud, et seesuguste meeleolude vastu tuleb võidelda ka kunsti abil.

Siis võiks ju küsida, kui palju on filmikunstil üldse reaalsusega pistmist? Kas neil on üldse midagi ühist?

On ikka, vahel lihtsalt kulub palju tööd ja energiat, et hoida käigus seda progressiivset eluviisi, millest me unistame. Seega on oluline jätkata selliste filmide tegemist, kusjuures mitte ainult geidest, see pole asja iva, vaid vähemustest ja vähemusteemadest ning tabudest. Ühiskond, kus nende teemade üle ei mõelda, on stagneerunud. Kunsti missioon on jätkata diskussiooni neil teemadel, millest ühiskond tihtipeale rääkida ei taha.

Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ tundub filmina, mis nihutab geide kujutamist stereotüüpidest eemale. Tavaliselt kujutatakse geiteemat väga piiratult: lugu on melodramaatiline, üleseksualiseeritud …

Selle taga on lavastaja nutikus. Ta ei tahtnud teha klišeelugu, vaid läheneda asjale sügavamalt. Jah, film räägib sellest, mis tähendab olla gei, aga see pole filmi ainus teema. Tegelased elavad läbi olukordi, mida võib kogeda igaüks: olla haige, olla armunud parandamatult haigena, olla isa, lapsevanem, jagada kellegagi maailma temaga koos olemata. Paljud asjad ses filmis võivad inimesi kõnetada. Christophe pole seda sorti inimene, kes tahab kujutada homoseksuaale ohvritena. Selle üle ei pea ka uhke olema. Ta tahab näidata sündmusi nii, nagu tema neid homoseksuaalse kunstnikuna koges.

Te olete filmides mänginud juba omajagu. Kas selle teose võtteperiood oli mingil moel teistsugune?

Ausalt öelda võib koostöö Christophe Honoréga olla mu senise näitlejakarjääri kõige märkimisväärsem kogemus.

Kas ta mõistab näitlejaid paremini kui teised?

Vähe sellest, ta hoolitseb näitleja eest. Me oleme talle nagu väärisesemed ja tema kaitse all: ärge laske näitlejatel oodata, küsige, mida nad tahavad või vajavad … Mina pole sellise kohtlemisega harjunud.

Millega teie siis harjunud olete?

Ma olen väga iseseisev: mulle ei meeldi, kui mind ümmardatakse. Eelistan alati olla koheldud nagu tavaline inimene, nagu iga teine. Muidu võib sellise privilegeeritud kohtlemisega ära harjuda ja hakata käituma väga lapsikult. Seda ma ei soovi ja seisan sellele vastu isegi siis, kui see on kohati väga keeruline: vahel on ju väga mugav lasta enda eest kõik ette ja taha ära teha. Mulle on vastuvõetamatu, et mulle tullakse koju järele, et mind võttele viia. Ma tulen ise kohale oma mootorrattaga. See on filmivõttel mu iseseisvuse aluseks. Ma tulen, teen töö ära ja lahkun ise.

Kuidas „Naudi, armasta ja jookse kiiresti“ on seni vastu võetud?

Väga hästi. Esilinastus Cannes’i võistlusprogrammis eelmisel aastal oli väga emotsionaalne: inimesed võtsid filmi vastu püstijalu aplodeerides – tõeline unistuse täitumine. Tunded lõid üle pea kokku.

1 „Plaire, aimer et courir vite“, Christophe Honoré, 2018.

2 „Climax“, Gaspar Noé, 2018; „Eden“, Mia Hansen-Løve, 2014; „120 battements par minute“, Robin Campillo, 2017.

3 „L’inconnu du lac“, Alain Guiraudie, 2013.

4 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016; „La vie d’Adele“, Abdellatif Kechiche, 2013.

5 „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht