Sensitiivsus ei välista hullust ja hullus ei eelda sensitiivsust
Volli. Nõid.2007.kaader saatest Kas sa läheksid arsti juurde, kellele tulnukad on kalliskivid ajudesse istutanud? Just sellisel moel on õnnistatud sensitiivist ravijat Paide Annat, üht TV3 kanali käesoleval sügisel eetrisse paisatud telesarja “Eestimaa nõiad” osalist. Kristlaste Interneti-foorumis kirjutati, et nõidu näitava sarja puhul on tegu täieliku vaimse saastaga ning haigused on Kuradist ehk patu palk. (Oh, õudust! Surm ja mõne meelest kogu elu on patu palk.) Kindlasti on sensitiivide hulgas õhumüüjaid ja vaimseid tolgendeid, aga miks peaks eeldama, et neid ei ole kristlaste ja arstide seas. Katoliku kirikut raputas aasta tagasi räige pedofiilia skandaal. Suhteliselt hiljuti nuheldi andmekaitseseaduse varjus dr Mardnat “sensitiivsete” isikuandmete avaldamise eest, kui ta osutas arstidele, kelle ravimeetodiks on välismaalastega aetav ülitulus retseptiäri psühhofarmakonidega.
Poliitiliste või äriringkondade esindajad peituvad sõnapaari “sensitiivne teema” varju, kui nad ei soovi probleemi avalikku arutelu või läbipaistvust. Kuigi, mis sensitiivsusest saab rääkida näiteks Reformierakonna või ettevõtja Kruuda eduloo puhul. Sensitiivsus eeldab kõrgenenud vaimset tundlikkust, aplusest rikkumatut meelelaadi ning selliste omaduste kultiveerimisega Eesti Euroopa viie rikkama riigi sekka ei satu.
Folkloristid teavad rääkida, et varakeskaegses Euroopas olid Eesti- ja Kuramaa tarkade oskused vägagi kõrgelt koteeritud ja eesti nõiad tegijad. Tundub, et XXI sajandi Eesti ei jää teadmameeste, ravitsejate, posijate ja silmamoondajate rohkuselt XI sajandile alla, eriti kui arvestada toonast ja tänast rahvaarvu.
Kuidas saadakse tänapäeval nõiaks? Paide Anna sai nõiakutsumuse, kui ta kohtus tulnukatega, kes ta kaasa viisid, teda kivimitega rikastasid ja ravima käskisid hakata. Kivi Karlale esitati nõue ravida inimesi šokeeriva kogemuse korras, kodulävel tundmatu häälega (mees nii-öelda kivistati paigale).
Telesarja “Eesti nõiad” igas osas tutvustab oma elukäiku ja ravitsejateed mõni isikupärane persoon. Rääkija on pandud (või on ta ise valinud?) istuma mugavasse tugitooli. Tervendaja selgitusi katkestab aeg-ajalt kaadritagune (veidi hauataguse varjundiga) Juhan Ulfsaki hääl ja saadab Marianne Kõrveri kaamera. Samas ei jagata hinnanguid, ei ironiseerita ega targutata. Nõid istub ja lobiseb mõõdetud toonil sundimatult nagu Karl Martin Sinijärv (kes ju ka omaette keelemaag) kultuurisaates “OP!”, pajatades oma lapsepõlvest, esimestest ülemeelelistest kogemustest ja ravivõimete tekkimisest. Ära ei põlata ka reklaami. Saan teada, et Kopli Volli vabastab needusest ja energiseerib vett, mida on võimalik pudeliga osta. Kuna tegemist pole otsesaatega, siis on montaažis kindlasti appi võetud käärid ja liim, aga jääb selgusetuks, kas olukorda kontrollib nõid või saate autor. Mõned Volli pajatatud seigad tundusid siiski liiga jaburad, et neid tõe pähe võtta. Probleem vanaprouaga, kes magas, padi jalgevahel, et surnud hinged teda ei ahistaks, kuulub pigem psühhiaatria valdkonda. (Analoogne näide on olemas raamatus “Dünaamiline psühhiaatria”.) Sensitiivsus ei välista hullust ja hullus ei eelda sensitiivsust.
Eesti nõidu pildiliselt ilmestavad lemmikmotiivid on: silm, pilved, udused vaimolendid, tuli, käed, mõnel juhul ka haiglahoone. Leebet ja positivistlikult õudusfilmilikku meeleolu toonitab ka taustmuusika. Sageli toimivad sõnaline ja pildiline osa sünkroonselt: kui räägitakse surnute hingedest, näidatakse surnuaeda; kui tulnukatest, siis häguseid inimsiluette; kui reisist Venemaale, siis tarekesi. Omaette episoodid on filmitud raviprotseduuridest nõia töötoas ja vesteldud ka ravialustega, kes räägivad, mis põhjusel nad alternatiivse ravimeetodi valisid.
Tunnistan, et antud saatesari väga ei veetle, kuigi teema on huvipakkuv. Senine parim kohtumine leidis aset Kivi Karlaga ning andis lootust, et asi areneb köitvuse ja tõepärasuse suunal. Seda ei juhtunud. Neljas saade, kus sujuvalt ühendati mungad, blondid, filosoofia, kuri needus ja kiirgusväljad, ületas minu taluvuse piiri. Ärivaistu annab jumal ka lollidele ja ainult rumal ei kasuta seda ära.
Rahvaravitsejad on eestlaste hulgas alati au sees olnud. Pean väga lugu arstidest ja teadlastest, kes metsa- ja külatarkadega koostööd teevad ja häbenemata nendelt õpivad. Alternatiiv- ja rahvameditsiin on eriti populaarne taastusravis ja krooniliste haigete abistamisel. 2003. aastal käis Tallinnas maailmas tuntud arst, Venemaa esimese hospiitsi rajaja professor Andrei Gnezdilov. Professor rääkis eelkõige hinge ravivast teraapiast, kus ta kasutab kirikukellade heli, muinasjutte ja varjuteatrit, et aidata lootusetuid haigeid.
Siit ka minu etteheide saatele, ärge olge liialt õhtulehelikud. Palun kasutage mõnes kohas rohkem kääre ning vähem liimi kergeusklikele.