Selgituseks rahvusringhäälingu filmitootmise asjus

Marje Jurtšenko, ETV2 peatoimetaja

1. märtsi Sirp tegi tänuväärset tööd kultuuriministeeriumi arengukava avamiseks. Samas on kahjuks tekkinud olukord, kus Jaak Lõhmuse kommentaaris on kritiseeritud ERRi ilma reaalseid numbreid ja fakte kontrollimata. Saan aru, et kriitika ajendiks on edasiliikumine, filmivaldkonna arenguvõimaluste laiem pilk, kuid praegu koondub kogu kriitika ERRi tegevuse ümber ning lugejatele jääb mulje, nagu oleks ERR loobunud Eesti filmitootmise toetamisest ega peagi seda valdkonda oluliseks. See ei ole nii, pean vajalikuks täiendada omalt poolt Jaak Lõhmuse kommentaari ja annan lühikese ülevaade ERRi panusest filmide tootmisesse. Repliigis on toodud välja, nagu poleks ETV/ERR pärast 2002. aasta „Nimed marmortahvlil” tootmist filmidesse panustanud. Samaväärselt nimetatud filmi toetusega oleme olnud kaasfinantseerijad ka järgmistele filmidele: „Leiutajateküla Lotte” (2006), „Detsembrikuumus” (2008) ja „Lotte ja Kuukivi saladus” (2011). Filmide valiku puhul on olnud tingimuseks, et need kestaksid ajas ja oleksid käsitletavad rahvusfilmidena, millel on ka jätkuv vaatajapotentsiaal. Selliseid projekte ei sünni igal aastal, seetõttu oleme panustanud neisse sobivate filmiprojektide olemasolul ja teeme seda ka edaspidi. Muude filmiprojektide puhul oleme omandanud pikaaegsed litsentsiõigused (kuni 15 aastat), lisaks oleme pakkunud koostöövõimalust oma tootmisressurssidega („Kormoranid”, „Seenelkäik”). Ka valitud dokfilmide puhul oleme olnud koostööpartnerid oma arhiivi, tootmisvahendite ja tavalisest suurema rahasummaga, ligi 90% Eestis toodetud dokumentaalfilmidest jõuab ERRi telekanalitesse. Lisaks finantseerime koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood”. Võin väita, et oleme peamine uue Eesti filmitoodangu vahendaja ETV ja ETV2 ekraanidel. Samuti on hoogsalt käsil vanemate filmide taaselustamine. 2002. aastaga võrreldes pole ERRi rahaline panus filmitootmisesse langenud, pigem tõusnud, siitpoolt läheb igal aastal suurusjärgus 130 000 – 150 000 eurot pelgalt rahvusliku filmikultuuri toetamiseks. Tõesti, oleme eelarvevõimaluste vähenedes loobunud ise telefilmide tootmisest, samuti süstemaatilisest mäludokkide tootmise toetamisest. Siiski oleme lisaks filmivaldkonna toetamisele suutnud koostöös filmitegijatega hoida teledraama kunstilist kvaliteeti ja tootnud draamasarju, mis on loonud ühiskonnas kõlapinda („Klass”, „Riigimehed”, „Alpimaja”, „Hakkab jälle pihta”, „Tuulepealne maa”). ERRil pole plaanis filmi toetamist mingil moel lõpetada.

Kommentaari autor Jaak Lõhmus on võrrelnud ERRi YLEga, aga sellisel juhul oleks tulnud tausta laiendada ja kirjutada ka sellest, milliselt pinnalt on kerkinud meie rahvusringhääling ja millised on olnud erinevused meie ja Lääne-Euroopa avalik-õiguslike telejaamade arengus. Samuti oleks olnud asjakohane viide sellele, kui palju on viimastel aastatel vähenenud nii YLE kui ka teiste toekate Lääne-Euroopa telejaamade rahaline panus kohalikku filmitootmisesse.

Kahju, et on tekkinud olukord, kus partnerite toetamise asemel hakatakse neid tühjalt kohalt ründama. Meil on ikka väga palju õppida.

Heasoovlikult Marje Jurtšenko, ETV2 peatoimetaja