Satiiri surm

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Stalini surm“ (Suurbritannia 2017, 106 min), režissöör Armando Iannucci, stsenaristid Armando Iannucci, David Schneider ja Ian Martin, operaator Zac Nicholson, helilooja Christopher Willis, põhineb Fabien Nury ja Thierry Robini samanimelisel koomiksil. Osades Steve Buscemi, Simon Russell Beale, Jeffrey Tambor, Jason Isaacs, Olga Kurõlenko, Paddy Considine, Rupert Friend, Andrea Riseborough, Richard Brake, Michael Palin, Paul Whitehouse jt.

Kui Peter Cook avas 1961. aastal Londoni Sohos klubi nimega The Establishment Club, hõikas ta välja, et teda olla inspireerinud „need võrratud Berliini kabareed, millel oli nii oluline roll Hitleri võimuletuleku ja Teise maailmasõja puhkemise ärahoidmisel.“

Inglismaa on alati olnud satiiri kants. 1960ndate Briti satiiribuum, mille eestvedajaks oli mainitud Cook koos oma mõttekaaslastega, mõjus kõrvakiiluna ühiskonnale, kes koogutas klassivahedest kammitsetuna endast „paremate“ ees. Cook kujutas Suurbritannia toonast peaministrit Harold Macmillanit parodeerides teda hajameelse tolvanina ning see oli tollal võrreldav riigireetmisega.

Kuigi buum kestis vaid üürikest aega (nimetatakse aastaid 1960–1963), põlistas see satiiri koha Briti huumoris ja kultuuris, toimides võitlushüüuna valitsevate jõudude vastu, aga ka ventiilina laskmaks välja raevu. 1980. aastatel jõuti nn. Alternatiivse komöödia žanrini, mille viljelejate eesotsas oli trobikond põhiliselt töölisklassist ja vasakult tiivalt pärit koomikuid, kes tampisid Thatcheri poliitikat.

Tänapäeva Briti satiiri eesliinil on olnud ka Armando Iannucci. Glasgow’s Itaalia immigrantide perre just sobilikult satiiripuhangu lõpuaastal 1963 sündinud Iannucci on olnud põhiline loovjõud nii kaamera taga kui ees selliste saadete juures nagu „Päev täna“1 (uudiste pila, mis ennustas ette tänast ööpäevaringset uudistetulva), „Asjas sees“ ja „Asepresident“2 (esimeses tegutsetakse Briti ja teises Ameerika poliitikaväljal).

Iannucci teine täispikk mängufilm „Stalini surm“ võib tunduda talle harjumuspäraselt rajalt kõrvalekaldumisena. Kuna kogu ta senine looming on lähtunud tänapäevast – tema paljastav kriitika on suunatud praegu maailma valitsevate klounide pihta –, tundub olevat kummaline pöörata tähelepanu ühele ajaloolisele hetkele, küll tõesti väga olulisele. Fabien Nury ja Thierry Robini koomiksi kohandamisega kinolinale tundub ta otsekui leppivat sellega, et tänapäeva poliitikute karikeerimisest on saanud vaata et võimatu ülesanne. Kui vaba maailma juht säutsub uhkeldades, et tema tuumanupp on Põhja-Korea omaga võrreldes suurem, pole satiirile enam kohta. Oma loomingulises karjääris seni ehk mineviku kõige mustemale peatükile keskendudes näitab Iannucci, kui kergesti võib olevik meie kontrolli alt väljuda.

Filmi tooni määrab juba süngelt koomiline avastseen. Pärast Mozarti kontserdi kuulamist Moskva raadiost helistab Jossif Stalin isiklikult raadiojaama direktorile ning nõuab tollelt kontserdi lindistust. Mingit lindistust muidugi pole ja kogu ettekanne lavastatakse uuesti jantkomöödiana, kus dirigent kukub end kogemata oimetuks ja valitseb üleüldine massihüsteeria. Seda kõike tehakse muidugi nalja pärast, aga on selge, et meile näidatakse midagi muud. Briti satiiris on alati mängitud nii ühiskonna aupaklikkusega võimu ees kui ka hirmuga naeruvääristamise ees. Targem on mitte probleemi tekitada, sest „nii ei tehta“. „Stalini surmas“ ei peitu aga koomika hirmus muutuda naeruväärseks, vaid hirmus saada kuul pähe. Stalini isikukultust ja hirmu tema alalise kohaloleku ees üles ehitava filmi õhustik mõjub ühtviisi koomilise ja süngena.

Kolm päeva tagasi otsustas Venemaa kultuuriministeerium keelustada „Stalini surma“ näitamise Venemaa kinolevis, kuna see olevat eemaletõukav ja sisaldavat „ideoloogilise sõja elemente“. Pildil Lavrenti Beria (Simon Russell Beale), Maria Judina (Olga Kurõlenko) ja Nikita Hruštšov (Steve Buscemi).

Kaader filmist

Selleks hetkeks, kui Stalin on saanud ajurabanduse ja nõunike sisering sebib tema ümber, et olukord kuidagi kontrolli alla saada (ja täita võimuvaakum, kui suur juht lõpuks sureb), on karm reaalsus meile selge. NKVD ülem Lavrenti Beria (Simon Russell Beale), Nikita Hruštšov (Steve Buscemi) ja Vjatšeslav Molotov (Michael Palin) püüavad kõik teha seda, mis on nende arvates rahvale parim, aga ka konsolideerida omaenda võimu. Neis parema positsiooni pärast rüselemistes sünnivadki mõned filmi kõige koomilisemad hetked, osalt tänu Beale’i ja Buscemi osatäitmisele: nad annavad suurepäraselt edasi uue olukorra meeleheitlikkuse. Ääremärkusena olgu öeldud, et kõik on jäänud oma loomupärase aktsendi juurde (Beale’i Beria näiteks haugub oma käske tihke Põhja-Inglismaa aktsendiga). See ei mõju häirivalt, vaid annab tegevustikule iselaadse brechtliku atmosfääri, tuletades meelde, et ekraanil nähtav ei peagi olema ajaloo tõetruu matkimine.

Nagu Iannucci komöödia puhul tihti, on ka siin huumori põhikomponente keel. Nii „Asjas sees“, tema „Jah, härra ministri“3 uues versioonis kui ka selle mängufilmiversioonis „Telgitagused“4 on võetud keelega manipuleerimisest viimane, et luua võimukandjatega sobiv reaalsuse versioon. Valitseva viha ja meeleheite on ta andnud aga edasi väga loomingulise ropendamise vahendusel. Nii jätkab ta ka „Stalini surmas“, kus igaüks koosolekulaua taga üritab manipuleerida kõigi teistega ning mitte öelda seejuures midagigi sellist, mis võiks tunduda karvavõrdki parteiliinist kõrvalekaldumisena. Ühel hetkel vastab Malenkov (Jeffrey Tambor) Stalini poja soovile kõnelda oma isa matustel sõnadega „No problem“. Mõistnud, et on teinud vea, teeb ta kiirelt sammu tagasi ja kinnitab, et ütles tegelikult „No. Problem“. Selline meeleheitlik semantikaga mängimine on ühtaegu naeruväärne ja äärmiselt naljakas.

Keeleväänamist vaadata on küll täielik nauding, kuid film tuletab siiski vaatajale pidevalt meelde, mis on võimurite humoorika mahhineerimise hind. Iannucci eelmistes sarjades on avalikkuse roll minimaalne. Ühiskond koosneb seal näota inimestest, kellele peab lihtsalt ütlema, mida nad tahavad ja tegema peavad, ning enamasti on see mass lihtsalt ebamugavalt jalus nendel, kes tahavad riigijuhtimise tööga edasi minna. „Stalini surmas“ on aga inimesed manipuleerimiseks mõeldud etturid. Ühel hetkel laseb Hruštšov Moskvasse sisse leinajad lootuses, et nende arvukus põhjustab NKVD valvemeeskonnas paanika, mida annab tõlgendada NKVD võimu nõrgestamise eduka katsena. Plaan lähebki korda ja me näeme, et selline trikk läheb maksma tuhandeid inimelusid. Valitsetavad pole selles filmis enam lihtsalt üks hääleõiguslik mass, vaid elavad ja hingavad inimolendid, kelle elule on igal ülevalpool tehtud otsusel reaalsed, vahel hirmuäratavadki tagajärjed. Lisame siia valge ja veripunase värvipaleti ja ongi selge, miks on kohati nii raske „Stalini surmaga“ kaasa naerda, kuigi sündmused on justkui naljakad.

Toronto filmifestivalil ütles Iannucci: „Meil on selline kuldne nägemus, et nüüd, kui oleme demokraatiasse jõudnud, jääb see igavesti nii. Noh, tegelikult see nii ei ole. Piisab vaid väikesest eksitusest, raskuskeskme nihkumisest, ja tulemuseks on autoritaarsus ja autokraatia.“

Suures osas satiiris on peidus peaaegu et lohutus: tõsiasjast, et võime naerda ja võimu juures inimeste üle nalja teha, justkui juba piisaks. „Stalini surm“ aga näitab, et kaugeltki ei piisa. Tuleb võtta nad vastutusele ja nende peale vihastada, sest kui seda ei tehta, saab varsti naerda ainult ühe suitseva tuhahunniku üle.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Day Today“, Chris Morris, Armando Iannucci, 1994.

2 „The Thick of It“, Armando Iannucci, 2005–2012; „Veep“, Armando Iannucci, 2012–2019.

3 „Yes Minister“, Anthony Jay, Jonathan Lynn, 1980–1984.

4 „In the Loop“, Armando Iannucci, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht