Salla vaated ehk Operaatori autoportree elunäinud mehena

Olev Remsu

Dokumentaalfilm “Vaade mäelt”. Režissöör, stsenarist ja operaator Edvard Oja. Kaasoperaatorid Andres Sööt ja Eve Ester. Lege Artis Film, 2006, 52 min. Esilinastus 22. XII 2006 Tallinna Kinomajas.  

Operaator Edvard Ojal on režissöörina olnud

probleeme filmiterviku komponeerimisega,

kuid oma eluvintsutusi esitab ta kaasahaaravalt.

 

Kõik, mis puudutab filmi autorit ja tema probleeme, on usaldusväärne, ent ülejäänu üpris triviaalne.

 

Edvard Oja filmitöid iseloomustab minu meelest kaks mõõdet: ta kaevab kohati üsna sügavale ja teiseks on tal tükk tegemist terviku valdamisega. Nii ka seekord. Budistliku pealkirjaga filmis “Vaade mäelt” on õige mitu liini, mis küll siin-seal lõikuvad, kuid õige kokkuliimumise nimel oleks tulnud edasi pingutada. On tugevasti teineteisest läbi põimunud autobiograafiline ning ema liin, mis on minu meelest filmi emotsionaalsemad ja tugevamad osad. Kuuleme autori südamepuistamisi, mille visuaalseks katteks on tema grimeerimata ilme, kõnnak ja väljanägemine, ausamalt ja siiramalt ei olegi võimalik. Õnneks ei raputata endale hoolega tuhka pähe, kõik on aga niigi selge: üks elu on läinud viina nahka, mida autor hingelt ärarääkijana ei salgagi. Ometi ei ole see küüniline avameelitsemine, Ojal on õnnestunud kõndida noateral. Ta on endast isegi eemaldunud, ta on olnud enda vastu objektiivne, mis tekitab sümpaatiat.

Autobiograafilisele liinile paneb puntki ema, kes arvab, et poegade elu untsumineku on põhjustanud tema ise sellega, et oli kunagi uhke oma poegade üle, kes olid üle küla poisid. Jumal karistas tema kõrkust ning tegi poegadest joodikud. Tule taevas appi! Siin olnuks küll vaja autori diktoriteksti, mis oleks mahendanud säärast põhjuseta karmi enesehinnangut, seda enam et mujal võtab Oja öeldut ja näidatavat kommenteerida küll ja küll.

Ent nii või teisiti on just see filmiosa priima, olgu pealegi, et tegemist on pisut enesekordamisega. Oja eelmiseski filmis “Kahekõne emaga” oli juttu ema ja tollal veel kolme poja suhetest ja ka selles filmis oli tehtud see osa lihtsalt priimalt.

Kindlasti ei ole “Vaade mäelt” karskusteos, alkoholi laastavat mõju ei esitata publitsistlikult, seda tehakse intiimselt ja seda mõjuvamalt. Film koosneb nagu ühest suurest, autoportreest ning mitmetest teistest portreedest, mida on nokitsetud kõikuva viimistlusastme ja kõikuva süvenemisega. Kui autoportree on tõesti usaldusväärne ja veenmisjõuline, mida võib öelda ka ema portree kohta, siis nii mõnigi teine (ekspiiskop Kuuno Pajula, soomlane Antti Isotalo, kooliõpetaja ja raamatukogujuhataja) jääb pealiskaudseks intervjuu abil lahendatud inimesetutvustuseks, otsekui oleks tehtud lõiguks päevauudistele.

Ohtralt on filmis surma- ja hääbumismeeleolu, mis on kooskõlas väljasureva küla esitamisega. Proua Oja pole filmis ainuke ema, kes on matnud oma poja. “Vaade mäelt” sisaldab mitu matust, näeme sedagi, kuidas end põhjast kergitanud ja viinatõvest lahti saanud vallagiid Ando Kuntro matab kirjanikku, loodusvaatlejat ja fantasööri Mati Kuntrot.

Edasi on filmis poeliin. Ühelt poolt on poepidaja Eda Aabo õllemüüja, ta teeb seda ka “vihiku peale”, see tähendab joodab küla topsivendi võlgu (külvab seega hävingut), teiselt poolt on ta külaelu eestvedaja, organiseerib naisteüritusi. Muidugi pole see kahepalgelisus, vaid oksüümorlus, ja mina oleksin siit leidnud filmi peateema, oleksin Salla küla ja tema inimesi näidanud sellest vastuoksuslikust vaatepunktist. Oja on proua Aabole pühendanud liiga vähe aega. Sellest on kahju, sest on näha, et naisel on hea eneseväljendusoskus, ilmekas miimika ja sõnavara. Kui intervjuud on dokumentaalfilmis alati paratamatult silmatorkavalt lavastatud osa, siis Ojal on korda läinud sulatada usutlused poemüüja-eestvedajaga kuidagi loomulikuks, Oja portreteerib siin nagu kaht inimest korraga: esiteks iseennast kui küsitlejat, teiseks intervjueeritavat.

Niipalju siis filmi emotsionaalselt domineerivast poolest. Teine pool filmist oleks otsekui tellimustöö Salla maanurga turistlikuks tutvustamiseks ning see ei kõla praeguses lahenduses sugugi kokku surmade, napsutamise ja küla väljasuremisega. Tõsi, veidi on see kommertsihõngulisus aidanud luua vallagiidi Ando Kuntro portreed, ent ometi vaatavad filmi selle külje pealt vastu pildid, mis ajalehes oleksid pandud rubriiki “Tasuline reklaamtekst”. Tulge siia, vaadake, kui kenasti me Emumäel malet mängime, jalgrattakrossi kihutame ja pakume öömaja päikesetõusudega! Muide, üks jubedus vallutab Eestimaad: need on amatööride vorbitud kändudest, kividest, juurikatest ja okstest tehtud skulptuurid, neid leidub ju igal matkarajal ja mõisapargis ning mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma neid märkan. Maitsetuse tipp! Oja on Emumäe vusserdisi esitanud positiivses võtmes. Rutiinsed on episoodid vastlapäevast, 1. septembrist koolis ja paljust muust. Asutatakse turismiobjekt Pandivere Paeriik, sõna saavad minister ja maavanem, kõik nagu “Aktuaalses kaameras”. Muide, kooli alguspäeval kingib vallaametnik koolile Edgar Savisaare telliskivi “Peaminister”.

Veidi uuemaid tuuli puhub soomlane Antti Anttero Isotalo, kes Maalehe kuulutuse järgi ostis endale Sallal hulka maad ning tegelikult kolhoosi taastas, töötutele inimestele töökohad lõi. Ent ka tema vastu ei teki mingeid tundeid, Oja esitab asja vaid neutraalse informatsioonina.

Külakonflikti lindi peale saamine on tunnustust vääriv tegu, sellel on koguni etnograafilist väärtust. Tegeleb etnograafia ju ka tänapäevaga. Siin aga tekib küsimus: kui kaugele võib minna lavastamisega, ehk, nagu seda peenemalt öeldakse, tegelikkuse rekonstrueerimisega?

Tehniliselt on film üsna kõikuv, suurepäraste kaadrite seas suisa praaki, heli on kohati päris paigast ära. Oja on teinud suure osa filmist üksinda, aga kogu võttegrupi eest üksi väljasolemine pole mingi meelakkumine.

Kokkuvõttes kõik, mis puudutab Oja ennast ja tema probleeme, on usaldusväärne, ent ülejäänu üpris triviaalne, sisultki rabe ja kõikuv.