Saatuse puudutus

?o Tuulik

  Täna ja homme tähistatakse Tallinnas esindusliku kollokviumiga maletaja Paul Kerese 90. sünniaastapäeva.

Share this...
Share on Facebook
Facebook

 

 

21. IX 1944 Matsalu lähedal Puises Reigo talu hoovis. Ülemises reas vasakult esimene on Tiit Kuusik, teine Friedebert Tuglas, paremalt esimene Paul Keres. Neile kõigile oli määratud jääda Eestisse ning koos sünnimaaga ja oma rahvaga üle elada kõik sõjajärgsed poliitilised, ideoloogilised, majanduslikud, moraalsed ja hingelised katsumused.

Foto J. REIGO PEREKONNAARHIIVIST

 

22. septembri õhtul 1944, kui venelased hommikutundidel pärast kolmeaastast äraolekut taas Tallinna tungisid, pidas Eesti Vabariigi valitsus Matsalu lähistel Puise rannas baptistide palvemaja köögis oma koosolekut. Valitsus oli moodustatud Eesti Rahvuskomitee initsiatiivil ja Eesti Rahvuskomitee liikmeist. Valitsust juhtis Otto Tief, siseminister ja peaministri asetäitja, kellele juba Rootsi lahkunud, tõbedega võitlev Jüri Uluots oli andnud volitused kõigis küsimustes toimida oma arusaamade järgi. Sel 22. septembri õhtul oli valitsus kõigest päevavanune, sest Riigi Teataja nr 1, trükituna ETK tubakavabriku trükiseadeldisel, oli sellest teada andnud eelmisel päeval. Mõnesajast eksemplarist Riigi Teatajast jõuab vabasse ilma vaid üks eksemplar – Helmut Maandi meremärgades riietes ligunenuna. Läänemaa rannas on Tallinna langemise järel sadu vabasse läände ihkavaid põgenikke. Ei jätku kõigile mugavat ööaset – magatakse heinasaadudes ja küünideski. Ka palvemaja põrandale on toodud õled, et hädalised tukastada võiksid. Kõige tillukesem tuba siin katuse all on loovutatud malesuurmeister Paul Kerese perekonnale, kelle abikaasa Maria rahustab-uinutab oma väikesi lapsi, et nende lalin ei häiriks valitsuse istungit baptistide palvemaja köögis. Proua Keres on sel kombel ühe ajaloolise sündmuse ja hetke ainus kõrvaline tunnistaja: ta kuuleb rahulikke, asjalikke ja selgeid hääli, vabu mõttearendusi, mis õige pea sunnitakse kas igavesti vaikima või külma kätte ja okastraadi taha. Eelmisel päeval on siin lähedal, Reigode talu õuel, septembripäikese länguvas soojuses tehtud pilt – ilmse mõttega kui mälestus viimasest päevast Eestimaal. Veel eile ei kahelnud keegi, et nad pääsevad üle mere Rootsi.

Ülemises reas vasakult esimene on Tiit Kuusik, teine Friedebert Tuglas, paremalt esimene Paul Keres. Neile kõigile on ometigi määratud jääda siia ning koos sünnimaaga ja oma rahvaga üle elada kõik sõjajärgsed poliitilised, ideoloogilised, majanduslikud, moraalsed ja hingelised katsumused. Paul Keres on sõja-aastatel käinud mängimas Saksamaal, Austrias, Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Soomes, Rootsis. Hispaanias, kui Saksa sõjamasin juba täiskäigul tegutses, küsis Keres Alehhinilt: “Kui ma naasen koju, kas venelased võtavad mul pea maha?”

“Võtavad,” vastas maailmameister.

Noore mehena meteoorselt maailma male tippu tõusnud Paul Keresel ei olnud mingit pistmist kahe Euroopat halvanud totalitaarse süsteemiga ega ka mingit süümet nende ekspansionistlike maailmanägemuste ees. Ta oli maletaja. Tema ambitsioonid piirdusid malelaua kuuekümne nelja ruuduga. Normaalse inimesena oli tal raske mõista absurdsust, et tema sõja-aastate sportlasetee oli kontrollitav ja hinnatav Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi järgi…

Kolmel korral oli ta 1944. aasta sügisel ülekuulamistel kurikuulsal Pagari tänaval. Kerese kui maletaja saatuse otsustas ilmsesti 1945. aastal Vjatšeslav Molotovile saadetud, kohustuslikult paatoslik ja truualamlik kiri, konkreetsete olude patiseisust tingitud n-ö viimane võimalus. Saatus jäi Kerese poole. Aga saatus on teda ometi puutunud ja märgistanud. Sirgeseljaline ja selgesõnaline Boriss Spasski on öelnud: “Keresel, nagu tema kodumaal Eestilgi, on traagiline saatus.” Ning korduvad arutlused, miks Keresest siiski ei saanud maailmameistrit, võtab resümeerivalt kokku maleajaloo hiljutine valitseja Garri Kasparov: “…ilmsesti jätsid oma jälje sõjakoledused ning sõjajärgne arreteerimisoht. Mängida kõige tema poolt üleelatu järel oli raske.”

1938. aastal võidetud AVRO turniirist alates kuulus Keres ometigi ligi 40 aastat maailma absoluutsesse maletippu. Ta oli Igavene Teine neli aastakümmet ja ilmselgesti Igavene Esimene oma võluvate isikuomadustega. Keres on kaunis legend maailma maleloos.

Homme, 7. jaanuaril saab mööda 90 aastat Paul Kerese sünnist. Oleme teinud kõik tarvilikud ettevalmistused, et sellega seonduvalt maha pidada kõige esinduslikum rahvusvaheline kollokvium – laiale ilmale kõige tuntuma eestlase tänuks ja mälestuseks. Tallinna saabub enamik tippmalemehi generatsioonist, kes on andnud näo XX sajandi maailmamalele: Svetozar Gligoric, Mark Taimanov, Juri Averbach, Lajos Portisch, Fridrik Olafsson, Jan Timman, Anatoli Karpov, Viktor Kortšnoi, Boriss Spasski, Wolfgang Unzicker, Borislav Ivkov… Me räägime jälle kord oma rahvuslikust iidolist, kes siin vanal ja haruldasel fotol hoiab süles kaitsetut last, ise veelgi kaitsetum XX sajandi totalitaarses maailmas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht