Säh, sulane, tee meile kähku üks kena seriaal!

Tarmo Teder

Lavastaja Ain Prosa (keskel) näitlejate Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljuärvega „Tuulepealse maa” võtetel. SCANPIX/MIHKEL MARIPUU Eesti on läbi sajandite olnud tuultele avatud maa nii otseses kui kaudses mõttes, aga igasuguste rist- ja tõmbetuulte küüsis oleme seni õnneks ellu jäänud. Mets on küll varju ja vastupanu võimaldanud, kuid ega üksi metsaeesti mentaliteet aidanud hinge sees hoida. On vastu tuisku ja tormi mindud nii sõja kui rahu ajal. Hoitud käes püssi, atra või aere, saadud näkku tinaubade tärinat ja turja rasket rahet. Ole sa tuule peal või all, läbi tõmmatakse sind nii või naa ja tuuliseks jääbki me väike Eestimaa. Ja tuul pole häiriv mitte üksnes füüsiliselt, soodustab ka psüühilist labiilsust. Norras on uuritud, et mereäärne rahvas on teistest kärsitum ja äkilisem, neil esineb rohkem peavalusid ja vaimuhaigusi. Nüüd on see kärsitus kui omamoodi üle kandunud valu ja haigus meil ka kunstiliselt liikuvasse pilti pugenud.

Eile õhtul „riigitelevisioonis”, ikka heal ajal pärast AK uudiseid, oli juba viiendat korda eetris telesarja „Tuulepealne maa” tunnine osa. Seriaal on üksjagu käredat kriitikat tekitanud (vt Erik Tohvri, „Jant Vabadussõjast”, Postimees 27. X, lk 13), millega võib ositi ja mõneti nõustuda. „Tuulepealses maas” on Vabadussõja tubateatriline kujutamine nüüd läbi, ees on keskmine neljajaoline plokk, mis peaks kujutama Eesti valikperekondade elu vana hea wabariigi loomise esimesel viisteistaastakul. „Tuulepealsele maale” võib ette heita punnitatud seatust, papist dekoori lakitust, stseenide venivust, hüplevust ja ebausutavust, ka näitlejate kohatist väheveenvust, aga sarja suurem häda pole niivõrd otse nähtavas, vaid pildi taha, selle tegemise oludesse ja pealevõetud kohustuse täitmise sundi jäänud kärsituses. Sellest pisut allpool.

Võrrelda võib kõike, ka „Tuulepealset maad” praegu samuti kõneainet pakkuva „Detsembrikuumusega”. Aga mingil juhul ei tohi unustada, et üks on selge teaterliku kallakuga telesari, teine täispikk kunstiline mängufilm. Üks läks maksma mõniteist miljonit krooni, teine poole rohkem. Üks kerib 12 tundi, teine saab hakkama pooleteisega. Samas ei saa toote esitleja loogikaga väita, et film oleks telesarjast 12 korda parem. Need on hoopis eri marki kunstilised tooted: üks justkui läbi linna kihutav esinduslimusiin, teine agulist sitisse logisev tramm. Mõlemad rahvale vajaliku masinavärgina riigi juubeliaasta eelarvest omajagu hunniku pappi saanud. Niisiis vabariigi valitsuse mahitatud audiovisuaalkunstilised tooted, mis peavad silmalise meelelahutuse kõrval patriotismi süstima ja lojaalsust konsolideerima.

Aga kõik see pilt ja kaadervärk kannatab nüüd kiirustamise kui kärsituse all ning ikka on kombeks otsida selle süüdlast. Asi on kollektiivses vastutuses ehk selle puudumises, süüdi on mentaliteet – mõtteviis ja suhtumine. Filmiinimesed tahtsid loomuomaselt tööd ja kunsti teha, riigivalitsejad oma programmi täita, vahest ka metseenlikku suuremeelsust ilmutada. Rahastajad surusid seninägematu lahkusega peale ja tegijad haarasid järelemõtlematu õhinaga pakkumisest kinni. „Detsembrikuumuse” tootmine oli kogu aeg vile auru peal graafikus, kuid häda kannul siiski täispika mängufilmi tegemise tsüklis; „Tuulepealsele maale” kui telemagnetit tõotavale AV-projektile visati 90miljonisest juubeli tähistamise kuhjast kah kümnendikuke, et sähke, poisid, tehke kähku üks kihvt ja rahvusmeelne seriaal meie kuldaja kuulsusrikastest ja seda kägistanud tuultest. Nagu oleks popsile, ei, mitte popsile, pigem justkui mõisamoonaka vankrile kaheksa vakka rukist peale visatud ja öeldud: „Näh, Raits, võta, vaata kusagilt juurde ja külva meile need 12 hektarit täis!”.

Mis vaestel mõisasulastel üle jäi, leiba on ju vaja ja valitseja tahtmine taevast antud. 12-osalist seriaali, mis peab kujutama mõne perekonna elu ja saatust 22 aasta jooksul, taustaks Eesti elu sõlmpunktid jms, oldi valmis vabatahtliku sunniga üles võtma poole aasta jooksul. No andke aga minna! Pole siis mingi ime, et oras nüüd hõre tõuseb. „Tuulepealse maa” ülepeakaela, higipull otsa ees, tegemise tramburai pole enam mitte ebanormaalne, vaid hullumeelne. Ka sarja lavastaja Ain Prosa on mitut puhku kurtnud, et normaalne olnuks 12 osa üles võtta vähemalt aasta jooksul. Kuid, nagu telepildis näha, õitsevad 1918. aasta talvel peetud Vabadussõja lahingu aegu hoopis suvised männid.

Asi on tegelikult naljast kaugel. Riigikogu kultuurikomisjonil ja juubeliaasta tähistamise tulevasel komisjonil on hädavajalik leida omale (tele)filmitootmise olusid ja olemust mõistvad ajud ehk vastav nõunik, kui riigi juubeli puhul jälle mingit AV-propat tellitakse. Näiteks kümne aasta pärast võiks teha „Tuulealuse maa” – nendest saja aasta jooksul Euroopa poole „tõmmatud” Eesti kuldajudest nii seal kui siin.

Kirjanik Tohvrile tahaks kosta, et Vabadussõda pole enam mingi püha lehm, mida võib ainult „õiget viisi”, autentselt, mitte vodevillina kujutada. Koolipoistest sõdurite jaoks oli vahel moos verest ja kitarr kahuripaugust tähtsam ja kui päris ehk polnudki, siis (tele)filmis ikka on ning tänapäeva noorsugu harivate ajaloodokumentide missiooni täitku tõsielufilm! Igalühel on nähtavale omad ootused,  „igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi …” Gailiti „Isade maa” ja Tammsaare „Tõde ja õigus” on eesti filmi jaoks tänini liiga vintsked tükid. Hea, et „Tuulepealne maa” nüüd lõpuks ometi linti on võetud, vaatame edasi.

Ja veel üks asi, nimelt viin. Neljandas osas võeti seda nii soomusrongis kui vene küla tantsulkal, sõja puhul ja vaherahu puhul, koju jõudes ja endises koolipingis koos õpetajaga, neiu sünnipäeval… Kui juba vana vabariigi alguse aal nii palju joodi, mida siis noored nüüd peaksid tegema? Rääkimata nõukogude viinaviisaastakutes karastatud teenelistest maksadest. Paistab, et käsikirja vuhtija pole tihti muust mõelnudki kui punnsuutäiest.