Ruudi läheb Tokyosse

Olev Remsu

“Ruudiga” on suudetud osavalt noateral käia, poiss on täpselt nõnda pai ja nõnda koer nagu vaja.  

Paul Oskar Soe kaader filmist

 

Mängufilm “RUUDI”. Allfilm, MRP Matila Rõhr Productions, Schmidtz Katze Filmkollektiv, 2006. Režissöör Katrin Laur, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, stsenaristid Aare Toikka ja Aarne Mägi, operaator Rein Kotov, helioperaator Ivo Felt, kunstnik Toomas Hõrak.

Osades Paul Oskar Soe, Katariina Lauk, Aarne Mägi, Guido Kangur jpt.

Esilinastus 23. II Tallinna kobarkinos.

 

Katrin Laur on mulle meelde jäänud oma VGIKi diplomitööga 1980. aasta paiku. Pealkirja olen küll unustanud ega leia seda ka autori Allfilmi koduleheküljel rippuvast CVst. Ilmaaegu tagasihoidlikkus! Mäletan oma vaimustust, sedagi, et elamuse said vist kõik, pärast kommenteeris “kogu” Tallinnfilm, et on sündinud uue põlvkonna Leida Laius.

Kahjuks on asjad läinud sedamoodi, et “Ruudi” on Lauri esimene režissöörina tehtud mängufilm pärast toda unustamatut diplomitööd. Vahepeal tuli temalt dokumentaalfilme ja isikupärane luulekogu, mis aga kadus meie luuleuputusse.

Juhtusin “Terevisioonist” nägema, kuidas kaks kanget daami, selle filmi tegijad, tutvustasid oma just valminud tööd, vibutasid igaks juhuks juba ette rusikat kriitika suunas, kuulutasid, et neile ei lähe põrmugi korda, kuidas siinne (teatavasti ilkumise poolest tuntud) kriitika nende filmi vastu võtab, aga vaat, “Ruudi” on endale tõmmanud autoriteetset rahvusvahelist tähelepanu, kutsuti Tōkyō lastefilmide festivalile.

No mis sa ütled!

Hirmul on suured silmad. Sel silmakirjalikul viisil köetakse üles õhustikku. Muide, režissööri kartus on küll päris naljakas, kuna tema kohta polnud tõsised kriitikud veel sõnagi kirjutanud, sest pole olnudki kahjuks põhjust kirjutada, nagu juba tõdetud. 

Ega oskagi selle peale muud soovitada kui edendada reklaamirahast klaköörfilmiajakirjandust, mis ongi meil juba tekkinud/tekitatud. Teistmoodi kriitik püüab siiski mõjutamisest hoolimata olla kõigutamatu, juhinduda ainult oma maitsest, mis sest, et see tekitab üksnes paksu verd. Muide, oma maitsehinnangut polegi nõnda lihtne fikseerida ja igasugune veesogamine teeb asja keerulisemaks. Vahel tekib endalgi kahtlus, kas ma ikka suhtun nii? Või suhtun hoopis teisiti? Aga olgu, aitab sissejuhatusest!

 

Lask alateadvuse kümnesse

 

Filmikunstis on üks raudne reegel ja see kõlab: laps ekraanil on alati positiivne. Ma tean vaid mõnda üksikut erandit sellest produtsentide kehtestatud (või ka ise sündinud) eeskirjast. Asi on selles, et vaatajat juhib ema- või isaarmastus, kui tahate, siis (teadvustamata) ema- või isainstinkt. Lapsvaataja vahest soovikski vaadata ulakust üle lubatud piiri, ent rahakott on ikka tema ema või isa käes.

“Ruudi” nimiosalist (mängib tubli poiss Paul Oskar Soe) on vaataja südame võitmise vallas lask kümnesse – iga naisvaataja võtaks selle jõmpsika (alateadvuses) endale pojaks ning siin sees on peen ja kaasatõmbav draamaintriig, kuna Ruudi vajab just isa. Tekitatud huvi peaks vaataja kaasa haarama, nõnda on loodud pinnas osaduseks, ette valmistatud samastumine.

Tegevus lähtub Ruudist, kes otsib endale isa, vastutegevus põhineb osalt Ruudil, kui ta võõrastab Uus-Meremaalt tulnud isakandidaati Ennu, ja osalt antagonistidest antiigiärikatel, osalt Sassi elukaaslasel Liivil. Tegevus on ilusti põhjendatud, usutamatu papakonkurss on jutustatud veenvalt usutavaks, mis ongi draama sisu – teha enneolematu lugu tõepäraseks. Vahel on vastutegevus pisut hõre ja mitmes katkes ega aktiviseeri piisavalt tegevust: Ruudi lepib Ennuga (Aarne Mägi) kui isakandidaadiga liiga kähku, Liivi (Ülle Kaljuste) vastupanu papakonkursile on ülearu lihtne, kuid just sedaviisi õhkub filmist veel lüürilisust. Antiigiärikad on omal kohal.

Kahe vaatamisega ei leidnud ma episoodi, mis poleks loo kui tervikuga sidestatud põhjuse-tagajärje ketti (kui küsitav proloog välja arvata). See tõestab üsna kõrget professionaalsust. Ühelt poolt peab stsenaristil olema kujutlusvõimet, et iga tarvilikku episoodi välja mõelda, teiselt poolt kriitilist meelt, et tabada mõne lüli puudumist.

Lugu on jaotatav ka Aristotelese-Hegeli alguse-keskpaiga-lõpu triaadi. Algus lõpeb ja keskpaik algab minu arvates viikingimüntide leidmisega; selleks ajaks on intriig sõlmitud, tegelased eksponeeritud, nende karakteri otsad lahti. Mündileid on punkt, kust ei ole tagasiteed.

 

Tasakaal ja mõõdutunne

 

Minu arvates on Lauri filmi tehes juhtinud mõõdutunne ning see ongi alati õnnestumiste alus. Just naispolitseiniku (Katariina Lauk) näol oleks olnud oht ülekarikeerida, ent tüpaaž on loodud kriipsupealt, kusjuures haarava lakoonilisusega. Oleks ju võinud panna Sassi (Guido Kangur) publiku lõbustamiseks eesti keelt kangema aktsendiga rääkima, kuid sellega on täpselt piiri peetud. Ruudigagi on suudetud osavalt noateral käia, mulle tundub, et ta on täpselt nõnda pai ja nõnda koer nagu vaja. Papakonkursile konkureerib kolm absoluutselt vastandlikku tegelast ja kolm on just paras hulk. Ka papakonkurss ise toimub ja lõpeb mõõdukuse vaimus. Ülepingutatud pole ka Ruudi fantaasialennuga, seegi jääb elutruuduse raami. Ehk ainult antiigiärimehed Leif (Dan Põldroos) ja Gunnar (Jan Uuspõld) on pisut liialdatud, ent just siin avaldub satiiri kaudu filmi kodanikusõnum, vähemalt osa sellest. Tänase päeva ahnust paljastavast liinist tekitatakse ehk veidi lihtsa- ja lapsemeelselt kohustuslik Taaveti ja Koljati heitlus, kusjuures Taavetiks on pisipoisid pluss Enn ja Koljatiks antagonistidest antiigiärikad.

Kulminatsiooni ajal olgu kohal kõik (kes veel elus). Alguses puudub kaklusest Ormi majas politseinik Karmen, järelikult on kulminatsioon kaheosaline, peaks tajuma draamavaistuga vaataja. Ja ongi. Ma mõistan, et mõõdukusest juhindumine on Ennu alul kaotama pannud, ning siinkohal tuleb aktsepteerida autori valikut. Ehkki oleks mõeldav ka seiklusfilmilikum lahendus: headuse kandja Enn saab kohe kurjusest jagu. Laur on valinud karakterfilmi tee ning lasknud antagonistidel alguses võidurõõmu maitsta. Tahaks teada, kas see on vähendanud nende lapsvaatajate hulka, kes Ennu isaks oleksid tahtnud, ja nende naisvaatajate hulka, kes ta oma lapsele kasuisaks võtaksid? Esimest ehk küll, teist vahest mitte.

Ehk on see tõesti minu norimine, ent kahe antiigiärika omavahel tülliminek oleks vajanud argumenteeritumat põhjendust kui kaardivutlari vetteviskamine, milleks samuti ei ole põhjust. Hea, et fantaasialiin ja “päris” liin just kulminatsiooni teises osas kokku saavad, kui kohtub Ruudi vee all viiking Ormiga. Minu  meelest on selle järel oldud ikkagi kuidagi ülearu mõõdukas. Loomulikult peab Ruudi päästma Enn, kes sedaviisi saab Karmeni, kuid miks on välditud stseeni, kus Enn uppumisohust päästetud lämbuva Ruudi oma kätel merest välja kannab ning Karmeni juures poisi elustab. Banaalne, tuhat korda leierdatud? Filmi puhul ei ole banaalsus nõnda valjult keelatud nagu luules.

Kõnekalt räägivad teised plaanid, valmistavad ette episoodi lõppstseeni (näiteks siis, kui antiigiärimees Leif kuulutust Sassi külapoodi üles riputab) või mõtestavad lahti episoodi.

 

Draamatehnika tipp

 

Lastefilmid on tavaliselt sõnumita, ent Laur on osanud üsna sundimatul moel öelda oma arvamuse rahaühiskonna ja omakasupüüdlike tegelinskite kohta, kes meil nüüd avalikult igal pool ringi sebivad.

Lastefilmis ei peagi olema tšehhovlikult nüansseeritud karaktereid, lastefilmide tegelased on stereotüübid. Neist on eriti ilmekas külafilosoof Jaak (Aleksander Eelmaa), kes on ka võrdlemisi üksühene tegelikkuse peegeldus – igast külast võid leida ullikese, kes sellist juttu ajab.

Ma tahan veel kiita natuurivalikut ja kunstnikutööd. Ruumiga ekraanil tekib minul, eestlasel, kes ma mõned võttepaigad ära tunnen (mis aga pole absoluutselt oluline), osadus ning mingi tunne ütleb, see peaks/võiks tekkida kaugemalgi vaatajal. Ehk Tō­kyōski?

Ma ei saanud aru lubadusest proloogis (kaksikud sõidavad võrriga üle Ruudi viikingilaeva lelu). Minu meelest on see suuresti tühja antud, kuna sellest midagi ei hargne. Üks maitsevääratus lõikas kõrva, seegi üksnes audiaalne, kui Aleks muusikat kuulab. Muidu on film stiilselt tervik.

Võib-olla on see draamatehniliselt parim filmilugu meie kino ajaloos?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht