Rein Raamat kunstnikest

Andri Ksenofontov

Film Jaan Varesest on täis inimesi, lihast ja luust, kipsist ja pronksist. Siima Škopi kodu on täis raamatuid, pilte ja puhtust nagu muinasjutumaailm.       Dokumentaalfilm „Kahe peaga Jaanus”, 25 min, Raamat-Film, 2009, Rein Raamatu käsikiri, lavastus ja montaaž, operaatorid Arvo Vilu ja Rein Raamat, produtsendid Helvi Raamat ja Rein Raamat. Esilinastus 10. IX Tallinna Kinomajas. Dokumentaalfilm „Siima Škopi muinasjutuline maailm”, 27 min, Raamat-Film, 2009, Juta Kivimäe käsikiri, Rein Raamatu lavastus ja montaaž, operaatorid Arvo Vilu ja Rein Raamat, produtsendid Helvi Raamat ja Rein Raamat. Esilinastus 21. IX Kumu auditooriumis.         Nüüd on Rein Raamatul valmis 30 dokumentaalfilmi eesti kultuuritegelastest lisaks Tallinfilmi 14-le ning Stuudio B-s tehtud 25-le joonisfilmile. Nüüd septembris esilinastusid „Kahe peaga Jaanus” Jaan Varesest ja „Siima Škopi muinasjutuline maailm” tuntud lasteraamatute illustraatorist. Rein Raamatut teatakse kui Eesti animatsiooniklassikut. Pärast keskkooli tahtiski ta filmi õppima minna, ent sellist haridust Eestis  ei antud ning vene keele kesine oskus oli takistuseks Moskva instituuti astumisel. Rein Raamat lõpetas hoopis Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalija-portretistina 1957. aastal ning sai tollele ajale kohase tugeva akadeemilise ettevalmistuse. Kohe tehti talle ettepanek hakata tööle mängufilmide kunstnik-lavastajana. See on paljuski tema teene, miks filmi „Viimne reliikvia” kaadrikeskkond nii tugevalt mällu sööbib.

Kes mäletab, kuidas algas Agnes  von Mönnikhuseni ja Hans von Risbieteri pulmadeks ettevalmistamise stseen? Operaator filmis värava otsast suure toiduliua kandmist piduliste aeda. See on minu nõukogudeaegne suurim gurmaanne elamus. Rein Raamat neid roogasid ei kokanud, filmitegemine on meeskonnatöö. Nagu seekord sattus filmi kõige maalilisema episoodi algusesse tõelise küpsetusmeistri töö, nii on Rein Raamatul alati olnud õnnelik käsi andekate inimeste rakendamisel  oma filmides.   

Eesti joonisfilmi rajaja

1971. aastal asutas Rein Raamat Tallinfilmi juures joonisfilmistuudio, mille kohta võib lugeda  lähemalt Andreas Trosseki artiklist „Eesti popanimatsioon 1973–1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis” (Kunstiteaduslike Uurimusi, 2009, nr 1-2). 1970. aastatel käis Eestis terve hulk kunstnikke-multiplikaatoreid: John Halas Ungarist ja Bob Godfrey Inglismaalt, Zagrebi koolkonna esindajad. Stuudioga hoidsid sidet vene multifilmiavangardistid Fjodor Hitruk ja Juri Norštein. Nad käsitlesid Nõukogude Liidus multifilmi kui täieõiguslikku kunstižanrit  vastukaaluks üldisele suhtumisele, mille kohaselt peeti animafilmi lastekasvatamise abinõuks ja publiku lõbustamise vahendiks. Rein Raamat võttis suuna, millest ta siiani kinni peab. Tema suund on seda haruldasem, et oma haridusliku ettevalmistusega ning teerajaja rolliga oleks ta võinud keskenduda autorifilmide tegemisele ja oma stiilikoolkonna loomisele. Selle asemel hakkas ta hoopis kuulsate või paljulubavate kunstnike tööd kasutama. 

Nüüd peetakse „Põrgut” pigem Eduard Wiiralti ja „Suurt Tõllu” pigem Jüri Arraku kui Rein Raamatu filmiks. Viimase puhul on ilmselt tegemist inimesega, kes peab kunstilist tulemust tähtsamaks kui oma isiklikku kuulsust, kes on alati valmis kõrvale astuma, et oma koha rambivalguses leiaksid kõik, kes seda väärivad.

Rein Raamatut kui kunstnikku iseloomustab aukartus oma kutse ja kutsekaaslaste ees. Dokumentalistina peab ta oma ülesandeks jäädvustada neid inimesi, kes loovad, mitte ei lammuta. Kes veel oleks õigem inimene filmi tegema Jaan Varesest, kes ohverdas oma kunstnikukarjääri Eesti kunstiharidusele? Ka siin nagu teisteski töödes on Rein Raamat teinud end vaatajale nähtamatuks, jättes filmi jäägitult kangelase päralt. Sellest ei jää filmidesse tühja kohta, sest montaaž on ladus.       

Kahe ajuga Vares

Jaan Vares pihib „Kahe peaga Jaanuses”, et kõrgkooli rektori koht kuulus nõukogude ajal nomenklatuursete ametite hulka. Võimud sõelusid kandidaate hoolikalt ning kompartei ladvik jälgis rektori tegevust tähelepanelikult. Paljudes olukordades, eriti üleliidulise suhtluse tasandil, oli Jaan Vares ka Eesti Kunstnike  Liidu saadikuks. See ei olnud ainult sirbi ja vasara ühiskond, riigijuhtimise poolest oli see haamri ja alasi ühiskond. Ma aimasin juba kunstiinstituudi üliõpilasena poliitilist survet, mille all Jaan Vares töötama pidi – kui murelikult ta 1. mai demonstratsiooni kogunemisel lobjakasajus oma üliõpilasi loendas. Kuidas nende vabameelsust ja ülemeelikusi keskkomitees õigustada, kui sa üksi kogu kooli esindades tribüünil istuvate kõrgete ninade eest läbi  marsid? Millist rolli mängisid toonases kultuurielus loomeliidud ja nende parteiorganisatsioonid, selles osas avasid mu silmad lõplikult hiljem filmilavastaja Mihhail Rommi mälestused.

Kuna valitsev ideoloogia tunnistas kunsti ainult kui propagandarelva, siis sekkusid parteituusad alatasa loovisikute töösse. Ikka nagu haamer ja alasi. Ainus, millesse kunstisuunamise tarm takerdus, olid loomeliitude parteiorganisatsioonid, millest ei olnud võimalik  mööda minna partei enda reegleid rikkumata. Loomeliitude parteiorganisatsioonid võisid vastu vaielda, nendega tuli dialoogi pidada. Neil oli võimalik toimida katusorganisatsioonidena selle sõna otseses mõttes, kui pakkusid reakunstnikele varju poliitiliste tormide eest. Selline piksevarras oli kunstiinstituudile ka Jaan Vares. Selline tong, mis alatasa pihta sai ilma kellegi kõrvu kostmata. Ainult harva kärgatas ta allapoole ning siis said väävlivingu  tunda ka need, keda ta üldjuhul kaitsta suutis. Väheseid ateljeetunde tuli vahel kulutada mõne linnapea portree modelleerimiseks, et oma instituuti heas kirjas hoida. Viisaka, isegi rabeda olemisega rektor pani tulle kõik rauad, et võimudiplomaatias peale jääda. Sellest kõigest saab Rein Raamatu filmis aimu, ent eelkõige on see ikkagi portreedokumentaal. Avakaadrites on tänapäevane Tartu maantee, mille majas nr 1 ehk kunstiakadeemias  leiab aset Jaan Varese autobiograafia „Kahe peaga Jaanus” esitlus. Dokumentaalfilmides tasub alati jälgida, millist sõnumit kannab taust. Jaan Varese filmi kaadrid on täis inimesi, lihast ja luust, kipsist ja pronksist. Kokku on selle nimeks ühiskond. Ei tea, mis tal ühiskonna jaoks veel varuks võib olla peale faktirohke mälestusteraamatu (2008) ning kindral Aleksander Tõnissoni monumendi Jõhvi keskväljakul (2005)? Ehk peaks Vares uuesti endisesse  ametisse tagasi minema, piksevardaks Eesti kunstielu kohale kogunenud poliitiliste ambitsioonide maandamiseks?     

Kultuuri varjus salaaiad

Milline kliima ühiskonnas ka ei valitseks, igas kultuuris on varjul salaaed. Üheks selliseks  salaaiaks Nõukogude Liidus oli lastekirjandus. Seal võisid oma annet näidata kirjanikud Kornei Tšukovski ja Samuil Maršak, seal oli lubatud sotsialistlikust realismist kõrvale kalduv fantaasia ning illustratsioonidega võisid leiba teenida kunstnikud. Sinna kuulub ka „Siima Škopi muinasjutuline maailm”. Enne Kumusse esietendusele minekut põikasin läbi Maasike Maasiku ja Tiina Piisangu piltvaipade näituselt Kastellaani majas.

Esimene töö saalis oli Tiina  Piisangu aed, millesse avanes barokne sepisvärav. Vaibal säravad värvid ja kujutise ruumisügavus olid pärit justkui Viive Tolli töödelt. Suurepärane sissejuhatus Siima Škopi filmile, mõtlesin. Film algab Vabaduse väljaku all avatud salaaiaga kontreskarbi ja tenaili paekivimüüride vahel. Need laoti üles samal ajal, kui Hans Christian Anderseni, vendade Grimmide ja Wilhelm Hauffi tindipottidest sündisid PöialLiisi, Lumivalgeke ja Väike Mukk. Müürid on  salapärased varemed, arheoloogia-aasta 2008 tunnistajad, millele avaneb vaade Siima Škopi koduaknast. Siima Škopi pintsli all said need muinasjututegelased nähtavaks paljudele armastatud kujul. Rein Raamatu portreefilmi käsikirja autor on küll Juta Kivimäe, ent nagu dokumentaalfilmide puhul ikka, elavad tegelased oma elu. Siima Škop on suurepärane jutuvestja nagu tema tegelaste autorid. Vana kooli haritud daamina ei serveeri ta pipratera talutavalt,  vaid nauditavalt, ning kerge „mhmh” annab hääle ridadevahelisele kõnele. Filmi 27 minutit on pühendatud Siima Škopi eluloole ja loomingule: nooruspõlv Eesti juudi kogukonnas, sõja-aastad Kesk-Aasia tagalas, kust on pärit teadmised idamaise „Väikse Muki” illustreerimiseks. Lugu abikaasast, luuletajast Andres Vanapast, väärib eraldi filmi. Ka praegu hoolitsevad pere ja sõbrad Siima Škopi eest, mistõttu kaadrid tema kodust, täis raamatuid,  pilte ja puhtust, on samavõrra puhta muinasjutumaailma looja puhul ootuspärased. Siin on tunda Rein Raamatu kunstnik-lavastaja kätt, sest ka kaadrid Imbi Linnuga sügisvärvides siidirätiga sügisvärvides maali taustal kollases päikesevalguses moodustavad maalilise terviku. Ning neile kontrastiks istub hämara Wiiralti kohviku terastorudest mustal toolil hallis kampsunis Ants Juske, keda Siima Škopi nõiad hirmutasid niivõrd, et ta väikese poisina need  leheküljed vahele jättis. Ühe kaugema laua taga istub vaikselt Kalju Suur, alaline kunde. Mind need tõmmude silmade ja teravate kulmuhaakidega kurjad naised lummasid. Igat last tuleb Siima Škopi piltidega hüpnotiseerida, et temast kasvaks korralik kunstiinimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht