Rääkimata noorpõlvelugu

Võib arvata, et „Suvi 85“ on François Ozonile oluline noorpõlvelugu, mis on saanud jutustamisküpseks alles keskeas.

EVA KÜBAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Suvi 85“ („Été 85“, Prantsusmaa 2020, 100 min), režissöör-stsenarist François Ozon, operaator Hichame Alaouie, helilooja Jean-Benoît Dunckel, põhineb Aidan Chambersi romaanil „Tantsi mu haual“ („Dance on My Grave“). Osades Benjamin Voisin, Félix Lefebvre, Valeria Bruni Tedeschi, Melvil Poupaud, Philippine Velge jt.

Prantsuse filmitegija François Ozon oli 17aastane, kui luges briti kirjaniku Aidan Chambersi romaani „Tantsi mu haual“.1 Raamat oli omas ajas sensatsioon: seda 1982. aasta geiromaani keeldusid toona oma riiulile paigutamast ka mitmed raamatukogud.

Hilisteismelisele Ozonile imponeeris eeskätt see, et teos rääkis just meestevahelisest armastusest: „See ei olnud tegelikult küll raamatu peamine teema, aga mulle kui poisile, kes alles avastas oma seksuaalsust, oli see oluline“.2 Filmitegijaks saamisest unistas Prantsuse peavoolufilmi esimeseks queer-režissööriks nimetatud Ozon3 juba siis, nagu ka sellest, et just see raamat kunagi filmikeelde ümber panna. Teoks tegi ta selle aga 38 aastat hiljem pärast 19 täispika mängufilmi valmimist.

Cannes’i filmifestivalil esilinastuma pidanud film nägi pandeemia tõttu ekraanivalgust Prantsusmaal juulis ja rahvusvaheline esilinastus toimus San Sebastiani filmifestivalil, kus Ozoni „Kodus“4 oli 2012. aastal võitnud parima filmi Kuldse Merekarbi.

„Suvi 85“ on lihtne ja imalgi lugu kahe hilisteismelise noormehe esimesest armastusest rannakuurordis. Ehkki Chambersi romaani tegevus toimus Inglismaal, on Ozon selle toonud Prantsusmaale Normandia rannikule Treporti linna. Kirjanduslike ja igavikuliste huvide (näiteks paelub teda väga surma kontseptsioon) ning lennuka fantaasiaga Alexis (Félix Lefebvre) käib paadiga kummuli ning päästma saabub teda prints valgel lootsikul – nägus ekstravertne David (Benjamin Voisin), kellele on flirtimine (olenemata vastaspoole soost) sama loomulik kui hommikune dušš.

Säde kahe noormehe vahel tekib sekunditega. Edasi hoolitseb üsnagi klišeeliku karakteripaari domineeriv pool, ulja juuksetukaga päikesepoiss David juba selle eest, et kahtleval ja introvertsemal Alexisel liiga palju mõtlemisaega ei jääks. Juba on viimane Davidi kodus vannis, juba kihutavad nad tsiklil vastassuunavööndis ja juba jõuavad esimese seksini. Alexisel pole muud võimalust kui kohe ja ülepeakaela armuda.

Kogu kuus nädalat kestnud armuloo tasand on filmis esitatud kui klassikaline noortefilm 1980ndate visuaalses kastmes. Pestud värvid, eriti erksad ja puhtad kolla-punased toonid riietuses, millega kontrasteerub sinine meri. Kuna tegu on prantsuse filmiga, ei saa mõistagi läbi mõne tsitaadita, mis näitaks peategelaste erudeeritust. Siin deklameeritakse teineteisele Paul Verlaine’i luulet: „Meil tuleb, teate, kõik andeks anda“ („Il faut, voyez-vous, nous pardonner les choses“), mille ta kirjutas oma armsamale, Arthur Rimbaud’le. Poeem sellest, et tuleb andeks anda kahe noore poisi armastus, mis on oma täielikus eesmärgipäratuses ilus just selles hetkes.

Alexis (Félix Lefebvre) käib paadiga kummuli ning päästma saabub teda prints valgel lootsikul – nägus ekstravertne David (Benjamin Voisin), kellele on flirtimine (olenemata vastaspoole soost) sama loomulik kui hommikune dušš.

Kaader filmist

Ent filmi sünge proloog kinnipidamisasutuse koridorides on vaataja juba eelhäälestanud teadmisele, et hästi see lembelõõm ei lõpe. Proloog erineb nii värvitoonidelt kui ka psühholoogiliselt tonaalsuselt täielikult kogu ülejäänud filmi helgest ja suvisest kuurordimeeleolust. Peategelane Alexis lõhub neljanda seina ja hoiatab vaatajat, et tegemist on tõsiste teemadega, ning osutab, et kui krimilood ei meeldi, ei ole mõtet edasi vaadata. Sama võtet kasutab Ozon linateoses veel korra.

Pinget hoiab üleval küsimus, kuidas halvaendelise lõpplahenduseni jõutakse. Kogu film kulgeb paralleelselt kahes ajas: ekraanil on helge suveseiklus kuurortlinnakeses ning Alexise tagasivaatav minavormis jutustus, mille valmimisse on segatud ka tema kirjandusõpetaja härra Lefèvre (Melvil Poupaud). Viimane mõistab Alexise valu ning ühtlasi vihjab Ozon, kes on tuntud oma varjamatu ja ebatavalise seksuaalsuse kujutamise poolest ekraanil, et härra Lefèvre’gi võib olla gei.

Siiski ei avaldu Alexise seksuaalsed neuroosid suhetes härra Lefèvre’i, vaid hoopis naiskarakteritega. Esiteks Davidi üsna ebaadekvaatse ja traumaatilise taustaga ekstsentrikust emaga (hea roll Valeria Bruni Tedeschilt), kes juba esimesel kohtumisel Alexise lahti riietab, ning hiljem kõrvajäävalt puist prantsuse keelt purssiva briti lapsehoidja Kate’iga (Philippine Velge). Nood panevad peategelase ebamugavasse olukorda ja toovad temas kõige kujukamalt välja Ozoni meelisteema, teatava neurootilise seksuaalsuse, pideva iha millegi järele ja seda saatva ilmaolekutunde.

Karakterid on iseenda ja oma neurooside vangid, millele visuaalses keeles viitab ka filmitegija suletud keskkondade lembus. Ükski Ozoni kaader ei paista silma erilise avarusega. Ta ei armasta suuri üldplaane maastikest, ükski tema tegelane ei kao kunagi mööda looklevat teed kaugusse, linnaski näeme tänavaplaani asemel heal juhul poolikut fassaadi. Ka meri, Ozoni üks kasutatumaid motiive, ei kujuta endast mitte silmapiirini laiuvat avarust, vaid pigem kalda ääres mäslevat lainet.

Kuid Ozoni ei huvitagi niivõrd keskkond ja sotsiaalpoliitiline kontekst, vaid peennüansid ja vaevumärgatavad detailid inimeste suhetes. Tema peateema on intiimsus ja seksuaalsus, sellega seotud tabud ning ebamugavad ja kohmetud olukorrad. „Ozoni filmikeeles tähendab intiimsus visuaalset tunnet, kontseptsiooni, mis väljendub selles, kuidas kirg suhestub ruumiga, kui lähedal asetseb kaamera kehale ning milline on tema kaamera vaatepunkt,“ on kirjutanud filmiteadlane Tamara Tasevska.5 Ka filmis „Suvi 1985“ on ta kasutanud tihti suuri plaane, veidi vähem on siin näha Ozoni teist lemmikvõtet, kehaosade detailplaanis näitamist, pikki kaamerasõite mööda intiimseid piirkondi jne. Näitlejad ei pea otseselt midagi tegema: intiimsuse ja seksuaalse pinge tekitab nende vahele osav kaameratöö.

Tubased kaadrikompositsioonid on samuti väga kinnised, isegi klaustrofoobilised. Istutakse kas kitsas köögis, kellegi kabinetis või magamistoas. Oluline osa Alexise ja Davidi omavahelisest dialoogist toimub näiteks Davidi ema kalatarvetepoe La Marine tagaruumis.

Meri ja kuurorditeema ei ole samuti juhuslik: vesi sümboliseerib Ozoni sõnul seksuaalsust. Tema ühes tuntumas teoses „Bassein“6 peesitab keskeas kirjanik Sarah väliujula ääres, kui tema rannatoolile jääb ebamugavalt lähedale seisma ja teda ainiti vaatama täiuslike rindade ja blondide lokkidega alasti noor naine. Lühifilmis „Suvekleit“7 kohtub noormees rannas neiuga, kes on võrgutamiskunstis temast kindlasti üle.

Viimasega on filmil „Suvi 85“ üldse palju sarnasusi, alates ühest kindlast esemest: mõlemas filmis on kasutusel seesama helesinine punaste moonidega suvekleit. Mõlemas lööb naine kiilu kahe mehe vahele, tunnuslauluks on üks käiatud hitt, hädaolukorras tuleb laenata kellegi teise riided ja keegi seksib esimest korda.

Arvestades seda, et Ozon tahtis „Suve 85“ ekraniseerida juba enne seda, kui temast sai filmirežissöör, võib arvata, et ehk ongi see talle üks oluline noor­põlvelugu, mis on saanud jutustamisküpseks alles keskeas. Ozoni filmo­graafias mõjub „Suvi 85“ nagu „Free Range“8 Veiko Õunpuu loomingus: sõõm värsket, kohati naivistlikku õhku, mille seos autori ülejäänud loomingu mõtestatuse ja kihilisusega on nõrk.

Jääbki küsitavaks, mil määral on kogu filmi süžee väljamõeldis Alexise peas. Sellele viitab filmi alguses Lefèvre’i küsimus, kas noormees nimetab oma lühiproosat dokumentaalseks kirjutiseks või fiktsiooniks. Ka sotsiaaltöötaja võtab märkida: „Ära siis liiga palju välja mõtle.“ Alexis nimetab mitmel korral Davidi oma unistuste sõbraks (ami du rêve). Kui kõik ongi vaid rêve, prantsuse keeles ka „unenägu, väljamõeldis“, on tegu lihtsalt kurvalt lõppenud esimese armastuse looga, kus juhtunu romaaniks vormistamine aitab valust üle saada.

Kui lähtuda sellest, mida ekraanilt vahetult näha saab, liigitub linalugu klassikalise suurekssaamisloo kategooriasse, kus aravõitu järelejooksjast Alexisest saab lõpuks enesekindel ja otsustusvõimeline David, vähemalt sel määral, kui see on Alexise karakteri piires võimalik. Igal juhul tundub, et seda üritab Ozon filmi lõpukaadritega väita.

Sellise tõlgenduse korral on oluline ka mainitud Verlaine’i luuletus Rimbaud’le. Kahe prantsuse poeedi äärmiselt dünaamiline ja kirglik armulugu päädis sellega, et pärast üht riidu tulistas Verlaine 1873. aastal väikesest püstolist Rimbaud’d, saades selles eest kaks aastat vangla­karistust. Homoseksuaalsust käsitleti sealjuures raskendava asjaoluna. Rimbaud jäi toona küll ellu, kuid jõi end põhja ja lahkus siit ilmast 37aastaselt.

Filmis „Suvi 85“ viskab Alexis kirgliku riiu ajal Davidi suunas kivi. Sel momendil jõuab viimane kiirelt pea eest ära tõmmata, kuid seejärel läheb kõik vaid allamäge.

1 Aidan Chambers, Dance on My Grave. Bodley Head, 1982.

2 George Fenwick. François Ozon: Summer of 85 is the film I wanted to see when I was 17. – GO London 22. X 2020. https://www.standard.co.uk/go/london/film/francois-ozon-summer-of-85-interview-a4572537.html

3 Tamara Tasevska, Intimate spaces in François Ozon’s Swimming Pool. Magistritöö, Miami Ülikool, 2014, lk 548. https://etd.ohiolink.edu/!etd.send_file?accession=miami1408096845&disposition=inline

4 „Dans la maison“, François Ozon, 2012.

5 Tamara Tasevska, Intimate spaces …, lk 600.

6 „Swimming Pool“, François Ozon, 2003.

7 „Une robe d’ete“, François Ozon, 1996.

8 „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“, Veiko Õunpuu, 2013.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht