Punased vaibad ja valged ekraanid

70. „Berlinale“, esimene uue kuraatori käe all, tõstis festivali sisulist taset. Lisati rohkelt julgeid kunstilisi filme, kärpekääre kasutati staaride ja punavaiba kallal.

MELE PESTI

Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“ 20. II 2019 – 1. III 2020.

Vanad olijad võtavad muljed pärast festivali lõppu kokku nii: uus, Locarno filmifestivali tiimist Berliini toodud kunstiline juht Carlo Chatrian tõi põhiprogrammi parema keskmise taseme ja lisas rohkelt julgeid kunstilisi filme, kärpekääre kasutati aga staaride ja punavaiba kallal.1

Saksa publik oskab sisu hinnata ja tervitas muutusi kinno tungiga: festivali seanssidele müüdi üle 330 000 pileti. Berlinale viimasel pühapäeval, mil rahvas näeb filme poole hinnaga, õnnestus minulgi seista enneolematus kinosabas: inimmadu vonkles metroojaamast poole kilomeetri jagu mööda glamuurselt kaunistatud kinotänavat kuni „Berlinale“ paleeni (tavaelus tuntud kui Potsdami väljaku teater).

Tõepoolest, staarid mõjuvad demokraatlikus Berliinis anakronistlikult, jäägu see Cannes’i teemaks. Teel pressi­keskusse Grand Hyatti hotellis näen silmanurgast fänne nööri taga kannatlikult sumisemas. „Keda ootame?“ küsin ühelt ärevil neiult. „Ma ei tea täpselt, aga võib-olla isegi Johnny Deppi!“ Ja limusiin pidurdabki, välja astub šikilt kulunud kaabuga Johnny ja paar vähem tuntud staari, kes lehvitavad, annavad autogramme ja haihtuvad Hyattisse. Aga enam me Deppist ei kuule, sest tema peaosaga „Minamata“2 on kunstiliselt keskpärane. Päris-Johnny osutub üllatavalt lühikeseks meheks.

Kui juba kohale tuldud, tahan ise järele proovida, kas punane vaip on ka pehme. Tavaajakirjanikke festivali lõpugalale ei kutsuta, aga Sirbi reportereid siiski. Uurin suuri silmi ühelt ametnikult, siis teiselt-kolmandalt, kuidas ma küll võidufilmi näeksin. Üksteise järel lappavad pressikeskuse töötajad, lõpuks juhtki, murelikul ilmel programmiraamatuid ja üllatuvad: lisaseanssi Kuldkaru laureaadile ei ole ette nähtud! Tseremoonia kantakse veebis üle, aga filmi – ei kusagil peale „Berlinale“ palee. „Eks ma pane teid siis gala ootejärjekorda.“

Vaip on pehme, prožektorikiired näos mitte nii väga. Galal tunnistan, mida kogenumad žurnalistid kinos naabertoolidel juba nädala jagu sosistanud olid: „Berlinale“ uued juhid panustavad sisule, aga vorm ja korraldus veel logisevad. Särava filmiilma aasta olulisim tseremoonia on lavastamata rahvaste ränne, kus arvukad žüriid ja auhinnasaajad liiguvad kaootiliselt lavale ja, karukuju käes, jälle ära, teejuhiks määratud proua abitult kõrval vehklemas.

Põhižürii seisab ja särab aga väärikalt. Esimees Jeremy Irons pidi juba festivali avapäeval rünnakuid tõrjuma. Alati teadlik ja viimse veretilgani põhiväärtusi kaitsev saksa publik nõudis meedias enne „Berlinale“ algust Ironsi taandamist, sest ta olevat meedias avalikult naeruvääristanud #MeToo liikumist, abordi ja geiabielu legaliseerimist. Irons haaras avapressikonverentsil mikrofoni ja andis küsimusi ootamata vastulöögi. Ta teatas, et võtab väga tõsiselt kõiki kolme teemat, aga soovib nüüd keskenduda žürii tööle. Nii ka läks.

Päev pärast Kuldkaru võitmist filmiga „Kurjust ei ole“, mõisteti režissöör Mohammad Rasoulofile Iraanis aastane vanglakaristus kolme filmi eest, mida peeti „süsteemivastaseks propagandaks“. Ta sai ka kaheaastase filmitegemise keelu.

Kaader filmist

Auhindade jagamisel selgus, et Ironsi juhitud žürii kriitikahirmust kompromisse ei tee, sest üks Hõbekaru läks võistlusprogrammi kõige poleemilisemale filmile „DAU. Nataša“.3 Karuke anti küll nutikalt hoopis sakslasele, 79aastasele kuulsale operaatorile Jürgen Jürgesile, kes on varem töötanud koos Rainer Werner Fassbinderi, Wim Wendersi ja teiste suurtega. Nii võib auhinda mõtteliselt tõlgendada hoopis elutööpreemiana.

Ometi langeb valgus ka „DAU-le“, mille festivalile lubamise vastu protestisid avaliku kirjaga kuus akrediteeritud Vene ajakirjanikku, kuna ekraanil on päris vägivald ja vägistamisstseen. DAU on kapitaalne kunstiprojekt, mille käigus ehitati Harkivisse hiigelinstituut, kus ligi neljasaja osatäitjaga simuleeriti kaks aastat jutti väga elulähedaselt Nõukogude Liidu tegelikkust.4 Jürgen Jürges filmis sadade tundide kaupa materjali ja sellest monteeriti mitu mängufilmi.

Võistlusprogrammi vägevaim film on aga Nõukogude tegelikkust mäletavale või muu repressiivse korraga kokku puutunule erakordselt paeluv „Kurjust ei ole“.5 Iraani režissöör Mohammad Rasoulof ei saanud Berliini tulla, sest tal on eelmise, samuti süsteemikriitilise filmi „Lerd“ (2017) Cannes’is näitamisest saati Iraanist väljasõidukeeld. Ühtlasi on tal ka filmitegemise keeld, mis muudab selle kahe ja poole tunnise teose teokssaamise eriti hämmastavaks. Rasoulof kavaldas režiimi üle: ta ehitas narratiivi üles nelja lühifilmina, mis ometi põimuvad ja moodustavad terviku. Lühifilmidega on keerulisem maailmas tähelepanu saada ja neid valvab valitsus vähem.

Kuldkaru anti Rasoulofi filmis näitlejana osalenud tütre kätte. Tiim sai võidusõnumi teatamiseks kodus passiva režissööriga telefoniühenduse alles tunnike pärast gala lõppu pressikonverentsi ajal maailma meedia juuresolekul. See oli õrn hetk. Ja siis tõusis üks Ameerika ajakirjanik ja küsis või pigem süüdistas: „Sellised režiimid püsivad ainult rahva toetuse abil. Mida teie film neile ütleb?“ Jah just, miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi.

Siis tõusis üks raadioajakirjanik: „Aga ühismeedias räägitakse, et võitsite poliitilistel põhjustel. Kuidas kommenteerite?“ Oeh! Äkki vaatad filmi ära, enne kui internetti ette lugema hakkad! „Berlinalel“ on tõepoolest poliitilise festivali kuulsus. Mõnikord valitakse filme programmi selle järgi, kas need vajutavad mõnele valupunktile ja vahel olevat ka võitjaid sel printsiibil valitud. Sedakorda siiski mitte, surmanuhtluse ja üksikisiku vastutuse kohta küsimusi esitav „Kurjust ei ole“ on suurepärane film.

Üks suurema esindatusega riike „Berlinalel“ oli Brasiilia 19 filmiga. Valjult räägiti olukorra nukrast absurdsusest: Brasiilia film on läbi aegade olnud tipus, ent nüüd on autoritaarne valitsus külmutanud rahastuse ja loomevabaduse.

„Meie film on esimestel koduseanssidel ülihea tagasiside saanud, ent ootame huviga, mis juhtub, kui meie vampiirist president sellest kuuleb,“ rääkis noortekomöödia „Alice, juunior“6 peategelast kehastanud Anne Celestino. Anne on transnaine, nagu ka tema Alice’i roll: populaarne juutuuber, kes peab isa töö tõttu kolima suurlinnast Recifest konservatiivsesse provintsi eelarvamustega võitlema. Ühismeedia esteetikast, särast ja südametest tulvil film suutis Anne/Alice’i päikeselise isiksuse ja nutika süžee abil panna publikule emotsionaalse paugu, millest toibuti kümneminutilise tormilise aplausi ajal vargsi pisaraid pühkides. Ilus, tugev, positiivne – sellised filmid tõesti muudavad maailma, isegi kui vampiirid neile jahti peavad.

Teine intrigeeriv Brasiilia film oli sootuks vaoshoitum väike dokkprojekt „Vil, Má“7 (ee „Perversne, halb“, aga ka viide peategelase Wilma nimele). Selle kangelane on 70ndates Wilma, kes istub kogu filmi vältel tugitoolis ja jutustab oma lugu. Aga millist lugu! Proua oli 1980ndatel Brasiilia illegaalse žanri sadomasokirjanduse tuntuim autor. Õigupoolest jutustab Wilma kaks lugu: esialgu tema elulugu dominatrix’ina, varakult orvuks jäänud piitsa hästi kasutava daamina, kelle kirjeldused ja paar fotot panevad õlgu võdistama. Ja siis, keset filmi väike paus – sama naine ja uus elu! Teine nimi, osa fakte samad, osa uued. Vaikselt selgineb, et domina roll pärineb fantaasiamaailmast, selle elas daam välja kirjanduses toetudes meeslugejate saadetud fännikirjadele.

Päris Wilma müüs maha maatüki, et saaks osta lennupileti Berliini ja filmistaarina publiku ette astuda. Ta on vapper lustlik vanadaam. „Fantaasiast pole mul kunagi puudu olnud, vaat mis ma seal filmis vanemate noorena hukkumisest rääkisin – tegelikult elas mu isa üle saja aasta vanaks,“ itsitas ta kesköise publiku ees rõõmsalt. Loo jutustamise viisid, reaalsuse, fantaasia ja dokfilmi piirid said ses väikese eelarvega teoses põnevalt läbi kombatud.

Pikemalt ei jõua seekord kirjutada Brasiilia võistlusfilmist „Kõik need surnud“,8 milles selgitatakse tänapäevani säilinud rassiliste hoiakute kujunemist orjandusjärgses 120 aasta taguses Brasiilias, ega ka Alfred Döblini romaani „Berliin. Alexanderplatz“ uusekraniseeringust Palestiina päritolu režissööri käe all9. Ega ka ühest mu üllatuslikust lemmikfilmist sel „Berlinalel“ – „Mogul Mowgli“10 räägib hiphopi keeles Pakistani diasporaa identiteedist. Jääb vaid loota, et levitajad korjavad pärlid üles ja saadavad need kinodesse üle ilma.

1 https://www.indiewire.com/2020/02/berlinale-2020-analysis-carlo-chatrian-1202214435/

2 „Minamata“, Andrew Levitas, 2020.

3 „ДАУ. Наташа“, Ilja Hržanovski, 2020.

4 Loe DAU projekti ja esialgu Berliini kavandatud, ent siis ikkagi Pariisis 2019. aasta alul toimunud DAU-teemaliste installatsioonide kohta: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/noukogude-teadus-ja-sekstravaganza/

5 „Sheytan vojud nadarad“, Mohammad Rasoulof, 2020.

6 „Alice Júnior“, Gil Baroni, 2019.

7 „Vil, Má“, Gustavo Vinagre, 2020.

8 „Todos os Mortos“, Marco Dutra, Caetano Gotardo, 2020.

9 „Berlin Alexanderplatz“, Burhan Qurbani, 2020.

10 „Mogul Mowgli“, Bassam Tariq, 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht