Punarätiline kirg

VAAPO VAHER

Vladimir Majakovski dramaatiline kolmikabielu Lilja ning Ossip Brikiga on kultuuriloos üldtuntud. Vähe teatakse aga, et geenius Vovka seda kirglikku suhet ka filmikunstis on käsitlenud.

Hiljuti poetas re?issöör Ivan Dõhhovit?nõi kanal Kulturas väite, et Majakovski inimloomus avaneski kõige kirkamalt ta kinoloomes. Luules justkui vähem. See on jõuliselt paisutatud tees, ent peidab endas ka intensiivse tõeiva. Majakovski oli koletuslikult lõhenenud figuur. Ta kõneles kõmisevalt rahva nimel, ent tegelikult oli rahvast kaugel nagu Marss Maast. Oma loomes jälestas ta bravuurselt bur?uaa kulinaarset aplust ja jookide peenust, päris elus aga ihkas ka ise ?ikilt õgida ja valis kapriisselt ?ampanjamarke. Oli välispidiselt lärmakas, etteheitev, väljanaerev, kartes samal ajal haiglase hirmuga ise naerualuseks saada. Ühest küljest oli ta hüperseksuaalne väsimatu naisekargaja, teisalt aga unelev ja solvuv romantiline poisike.

Oma seesmisi hingekuristikke püüdiski ta avada filmifirmale Neptun kirjutatud stsenaariumis ?Preili ja huligaan?, mille 1918. aastal re?issöör Jevgeni Slavinski filmiks tegi. Aluseks võttis Majakovski Edmondo de Amicise jutustuse ?Tööliste õpetaja?, kandes olustiku ümber Venemaale. Majakovski mängis ise filmis peaosa, huligaani, kes armub õhtukooli õpetajannasse, sündmus lööb mehe bandiitlikus sisemuses helisema peidetud õrnusekellad, avaneb ta hingeline puhtus. Iseäranis muidugi sentimentaalses lõpustseenis, kus huligaan surmavalt haavatuna, õpetajanna pisarasolina saatel, rist rinnal, hääbub. Muide, sedasama teemat, intelligendist õpetajanna ja huligaanse töölisnooruki liigutavat lemmet on vene filmis hiljemgi pruugitud, näiteks Mironeri-Hutsijevi ülipopulaarses ?Kevad Ülejõe tänavas?.

Ka Jack Londoni ?Martin Edeni? filmikohandus ?Mitte raha jaoks sündinud?, millele taas kirjutas stsenaariumi Majakovski ja kus mängis ise ka peaosa, polnud sedavõrd ?kodanliku vale ja valskuse vastu protesteeriv teos? kui Majakovski endanäit, poosekas demonstratsioon kunstniku sõltumatusest mammonamaailmast. Ehkki Majakovski mõistis igapäevaelus raha hinnata, tõi Liljale väljamaalt meeleheaks luksusauto, mis tollal mõjus sama põrutavalt kui tänapäeval kingiks mees armukesele lennuki.

Isikukultus istus Majakovskis patoloogiliselt sees. Näiteks filmi ?Kuidas elate?? kangelaseks pidi stsenarist Majakovski soovi kohaselt saama poeet Vladimir Majakovski, kes hommikul oma kabinetis ajalehti loeb ja läbi leheartiklite sammub ta tuppa suur maailm oma määratute probleemidega, mis kõik väärivad poeedi tähelepanu ja vajavad ta tarka sekkumist. Kahju, et see käsikiri filmimiseni ei jõudnud.

Palju on kõneldud 1918. aastal vändatud tööst ?Filmist võlutud? kui Majakovski võitlusest kodanliku kino labasuste vastu. Tegelikult on aga säilinud Majakovski kiri Liljale, kus poeet kirjutab kallimale: ?Tahaks koos sinuga mängida filmis. Teeks õige sinu jaoks stsenaariumi??. Tegigi ? ja mängiski seal koos Liljaga ning ehkki filmist on tänaseks säilinud vaid fragment, võib ometi kinnitada, et ?Filmist võlutud? ei väljendanud sisuliselt muud kui Volodja ja Lilja ühisindlemist.

Majakovski ja Brikkide kolmikabielu kunstiline väljendus sai teoks filmis tähendusrikka pealkirjaga ?Kolmekesi? (1927), ehkki hilisemad nõukogulikud leksikonid pakuvad filmile pealkirjaga nimega hästi säilinud ja vaidluskohta pole. Film kõneleb sümboolselt kolmest jõmpsikast: energilisest pioneeriaktivistist, rikutud kodanlasevõsust ja huligaansest kodutust. Kõiki ühendab unelm pioneerilaagrist Musta mere rannikul. Pioneeriaktivistil õnnestub see legaalselt, teised peavad pioneeriks alles saama. Bur?uaast pärit poisike kisub end lahti kodanlikust ikkest ning, hüljanud norskamisse ja rasva uppuva perekondliku pesa, saabki tänutäheks punase riide kaela. Kodutu huligaan jätab anarhilise hulkumise ja sihitu protesti, temagi võetakse punarätlaste üllasse kampa. Kõik kolm ühinevad Musta mere äärses lasteparadiisis, Pioneerias, s. o. Armastuses, film lõpeb punarätlaste meeletu kiretantsuga.

Tegelaste identifitseerimine pole keerukas. Pioneeriaktivisti all mõeldakse Ossip Brikki, kes ka tegelikkuses punase võimuga kohemaid kompromissitult ühines, saades 1920. aasta 8. juunist ka ametlikult GPU töötajaks. Bur?uilikust saastast vähehaaval vabaneva poisikese maski taga on aimatav Lilja, kes tegelikkuses iial ei hüljanud edevaid kodanlikke igandeid. Filmis on silmatorkavalt rõhutatud bur?uaast võrsunud poisi naiselikke osiseid: pikad juuksed, tütarlapselik võluv naeratus, naiselik jonn jne. Huligaanlik kodutu Senja Sumatohha oli aga muidugi Majakovski ise. Vastuoludest kantud, aga õilis. Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Nagu pioneeriorganisatsioon. Nagu nende kolme ühisarmastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht