Provintsistumisest ehk Kuhu kaovad julged mõtted?

Artur Talvik

President Ilves: „Me vajame ellurakendatavaid tegevuskavu, mitte vormi täiteks koostatavaid ja kohe ära unustet arengukavu. Me vajame ideid, leidlikke ja võib-olla ka ebastandardseid, ent kindlasti mitte loosungeid.” Erandlikult alustan siinset artiklit võimuesindaja ehk Eesti presidendi viimase aastapäevakõne tsiteerimisega. Tsitaadi mõte on selge ja täpne ning näitab, et viimasel ajal tehtud arengukavade mõttetust on mõistnud vähemalt üks võimuesindaja. Kas tema üleskutse ka Toompeale kostab või põrkab see müüriseinast tagasi, nagu sealt kipuvad viimasel ajal tagasi põrkama kõik julged ja huvitavad mõtted? Rääkides kultuuripoliitika arengusuundadest 2020. aastani, ei tahaks ma langeda mikrotasandile ja hakata lahkama, kas üks või teine ettepanek on hea või halb. Filmivaldkonna ettepanekud lahendavad kvantitatiivselt tööhõive probleemi. See on ka vajalik, aga sisuliselt leidlikku või põnevat seal pole. Selle jutu peale öeldakse mulle kohe, et mida sa, Talvik, virised, tule parem paku konstruktiivseid lahendusi. Pean kohe ütlema, et olin filmivaldkonna esimese arengukava eestvedaja. Kas see sai hea või halb, otsustagu teised, aga ilmselt oli 2007. aasta positiivses „filmiplahvatuses” oma osa ka sellel omaaegsel tegevuskaval. Nüüd tahan hoopis mõtiskleda, miks meie praegused tegevuskavad on ainult vormilised ja vajuvad kiiresti unustusehõlma ning miks ei ole seal mainimisväärselt leidlikke või ebastandardseid lahendusi.

Filmivaldkonna ettepanekud on tulnud praegusesse „Kultuur 2020” dokumenti filmi arengukavast, mille koostamist alustati umbes paar aastat tagasi ja mille koostamise jututubades osalesid paljud, sealhulgas ka mina. Arutelude käigus tehti mitmeid huvitavaid ettepanekuid, kuid lõppdokumenti need ei läinud. Ühest küljest lihvis neid eos vestlusi juhtinud ministeeriumi filminõunik, kes püüdis süstida ettepanekute tegijatesse n-ö mõistlikkust, mis tähendab, et „ärge seda või teist ettepanekut hakakegi tegema, sest see niikuinii ministeeriumis läbi ei lähe”. Seejärel lihvisid teravamaid nurki kokkupanijad ise ja lõplik versioon jäi pikalt ministeeriumisse seisma väidetavalt põhjusel, et struktuur on ebamõistlik. Pärast seismist tuli välja ümmargune dokument, mis nimetati ministeeriumis poolt arengusuundadeks, sest arengukava pidi liialt kohustama.

Sellest valdkondlikust dokumendist kantigi siis ümmargune jutt edasi poliitika arengusuundadesse. Ma kujutan ette, kuidas seda ümmargust teksti riigikogus veel üldsõnalisemaks tehakse.

Leidlikud ja ebastandardsed ideed

Peab kohe tunnistama, et ega nende ettepanekute hulgas ka mingeid eriliselt leidlikke või ebastandardseid ideid olnudki. Selle põhjuseks pean nn kultuurirahvasse 20 aasta jooksul teadlikult sisendatud alaväärsuskompleksi.

Toon ühe näite. Hiljuti avaldati riigikontrolli eriaruanne kultuuri rahastamise kohta. Midagi erakordset selles ei olnud. Märkimisväärne on küll see, et ametnikud ei mõista kultuurivaldkonna ebastandardsust ega seda, et ebastandardseid otsuseid tehakse tänapäeval ainult n-ö poliitilise seljataguse korral. Kahjuks ei too poliitikud erakordsete otsustega raha juurde, vaid sunnivad olemasolevat ülekohtuselt ümber jagama. Selle asemel et asuda kultuuriinimesi auditi ülekohtu eest kaitsma, hakkas kultuuriminister neid hoopis alandama. Nii teatas minister Lang valitsuse pressikonverentsil, et temal oli seda auditit vastik lugeda, viidates sellega kultuurirahva nn oskamatusele rahaasju ajada. Praeguses Eestis on ka koolilapsele selge, et isegi üks kantsler ei julge teha sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid otsuseid ilma poliitilise seljatoeta (loe: ministri teadmata), rääkimata väiksematest ametnikest. Selline poliitiline kultuuriinimeste ullikesteks tegemise protsess on kestnud juba aastaid. Samuti on loodud pilt kultuuritegijatest kui ahnetest ja ammendamatu isuga maksumaksja raha raiskajatest. Eriti solvavad on sellised väited filmitegijate suunas, kelle filmide eelarves ei ulatu riiklik toetus tihti isegi 50 protsendini, kes toodavad ennastsalgavalt reklaame, et oma firma sees eesti filme subsideerida või kes ka kõige keerulisematel aegadel on toonud Eestisse välisraha kohaliku filmi tegemiseks. Nii pikaajaline alavääristamine mõjub tahes-tahtmata, pidurdab julget mõtlemist ja kasvatab enesetsensuuri.

Arengukavade koostamine kui asendustegevus

Lootusetuse tunde tekitab nende kavade lõputu vorpimine ja see, et sellest ei sõltu mitte millegi. Nii meenub, et olen isegi veetnud tunde mingisugustel ümarlauaaruteludel küll ühel ja teisel teemal (viimastel aastatel on olnud moes jahvatada loomemajandusest), aga sisuliselt pole mitte midagi muutunud. Kultuuripoliitika on endiselt küüniline tagatubades lapiteki ühele või teisele poole tirimine (ehk kes ministrit paremini tunneb, on võitja) või siis lõputu ehitamine (ehk kuidas me muul viisil saame tänulikud olla partei lahkete toetajate vastu).

Sisulisteks muutusteks on vaja julgust! Julged peavad olema tegijad-loojad ja veel rohkem poliitikud ja ametnikud. Tegijatel peab olema julgust suurelt mõelda ja suurte mõtete nimel riskida, ametnikel julgust suuri ideid poliitikuteni viia ja poliitikutel julgust suurte ideede ellujõudmise nimel vaadata päevapoliitikast kõrgemale.

Filmivaldkonna teemad on jõudnud kahel korral isegi koalitsioonilepingusse, aga – kas midagi on muutunud? Ei ole, tiksume edasi. Kas sihitu tiksumine ei ole mitte suurem raharaiskamine kui valdkondade võimendisse lükkamine. See viimane võib maksta rohkem, aga võib ka kasu tuua rohkem, kogu riigile. Ikka ja jälle toon näiteid Põhjamaadelt ja jäängi tooma, hoolimata sellest, et nad on meist rikkamad. Ma toon näiteid nende mõttemaailmast. Nii näiteks tõsteti kõige hullema masuaegse kärpimise ajal Soome riigieelarves jõuliselt kultuuri osa, et teostada pikaajalisi plaane. Nemadki peavad oma väikest rahvusriiki kultuuri pärast, ent nad ei tee seda ainult sõnades, vaid tõestavad ka tegudega. Meil läks kärpenuga esimesena kultuuri kallale ja nüüdse väikese tõusu ajal jätkub kultuurieelarve osatähtsuse vähenemine riigieelarves. Ka see näitab poliitilist üleolevat suhtumist kultuuri.

Nii oleme me taas kaks aastat käinud koosolekutel, arutlenud ja vaielnud ja mõttetalguid pidanud. Kaks aastat on kulunud selle ministri neljast aastast. Järgmisel kahel arutletakse seda juba eos ümmargust dokumenti riigikogus ja ongi jälle neli aastat võimul oldud ilma midagi tegemata. Küll uus minister midagi uut välja mõtleb ja hakkab sellega lõbusalt meie aega veetma. Seda provintslikku olukorda olen võrrelnud lennuki stardirajale veeretamisega: stardiraja alguses antakse paar törtsu gaasi ja siis lohistatakse lennuk rajalt jälle ära. Meie, tegijad, oleme valmis lennuks ja võimalik, et isegi lennuks kaugele ja kõrgele, aga selleks on stardiotsust vaja ja ka lennusuunas peaks kokku leppima. Selleks aga puudub julgus.