Pealelend – Emilie Toomela Prantsuse Instituudi kommunikatsioonijuht ja vabakutseline filmikriitik

TRISTAN PRIIMÄGI

Mis mõte on PÖFFi tänavusel Prantsuse fookusel, kui prantsuse filmikunstil endal justkui fookust ei ole?

Prantsuse filmikunst on alates esimestest filmidest olnud otsiv. Kui esimesed komöödiad jõudsid Prantsusmaal kinodesse, leidsid kohalikud kultuurikriitikud kui ühest suust, et film on üks kerglane žanr ja sellele suurt tulevikku loota ei ole. Liikuvad pildid vaid ärritavad vaatajate meeli ja jutustavad tühjast-tähjast.

Paradoksaalsel kombel sai aga just tänu komöödiatele prantsuse filmist tõsiseltvõetav kultuurinähtus ja see kujunes prantsuse kino sisuliseks suunanäitajaks. Kahe maailmasõja vahel ja ka II maailmasõja järel meeldisid sõjast raputatud publikule komöödiad väga, eriti nende viis visata nalja klassivahe ja lõimumise üle. Prantsuse komöödiate kullavaramu üheks peategelaseks on usulisse, etnilisse või geograafilisse keskkonda sattunud „võõras“, kellega hakkavad juhtuma humoorikad seigad, mis lahkavad prantsuse ühiskonda nn keel-põses-naljade abil. Võrratu koomiku Louis de Funèsi mängitud tegelaskujud on loonud pinnase sotsiaalkriitilisele koomikale, PÖFFil näete teda filmides „Fantoom“ („Fantômas“, André Hunebelle, 1964) ja „Suur jalutuskäik“ („La Grande Vadrouille“, Gérard Oury, 1966) .

PÖFFi XX sünnipäevaks valiti Prantsusmaa festivali fookusriigiks ja sel aastal näete kinodes 46 prantsuse linateost ja koostööfilmi. Prantsuse filmide retrospektiivi loomine oleks ühe PÖFFi raames olnud ilmselt võimatu, seega osutuks valituks just komöödia. Eriprogrammis „Kummardus prantsuse komöödiale“ linastub kümme filmi, mis annavad põneva sissevaate prantsuse komöödia arengusse läbi mitme ajastu. Eriprogrammi raames linastub prantslaste lemmikuid, mida tuntakse mujal vähem, ja ka neid, mida prantslased ise enam näha ei tahagi. Tuntumaiks selliseks ongi kahtlemata „Suur jalutuskäik“, mis on juba 50 aastat prantsuse kino suurim hitt ja mis tuleb sarnaselt meie filmiga „Siin me oleme“ kohalikes telekanalites näitamisele igal kevadisel koolivaheajal. Prantslastele meeldib hea meelega naerda ka iseenda üle, näiteks Bondi-paroodias „OSS 117: Kadunud Rios“ („OSS 117: Rio ne répond plus“, Michel Hazanavicius, 2009), kasutades nii kontrastseid tegelaskujusid („Pikk blond mees, must king jalas“ / „Le grand blond avec une chaussure noire“, Yves Robert, 1972), ning sõnamänge ja kelmikaid dialooge („Härra gangster“ / „Les tontons flingueurs“, Georges Lautner, 1963).

Kui jälgin prantsuse kino fookust või selle puudumist isiklikust perspektiivist, siis see mind prantslaste juures kõige enam köidabki: nende oskus pidada kirglikke diskussioone ükskõik mille üle. Ükski teema ei ole tabu ja kellelgi ei ole kunagi ükskõik. Prantslaste meelest ei ole inimkonnas jubedamat nähtust kui ükskõiksus ümbritseva suhtes. Prantsuse ühiskond on väga teravapilguline ja vaba dialoogi soosiv ning arvamuste, teemade ja žanride paljusus on kujunenud nii prantsuse filmi kui ka prantsuspärase mõtlemise üheks kõige silmapaistvamaks tunnusjooneks.