Peaaegu füüsiline filmikogemus

Mathura

„Melanhoolia” paneb vaataja korduvalt endalt küsima, kas tegu pole mitte sisutu sonimisega kinolinal – või on see siiski geniaalse visionääri suurteos?        Mängufilm „Melanhoolia” („Melancholia”, Taani-Rootsi-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, 130 min), stsenarist ja režissöör Lars von Trier. Osades Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland, Charlotte Rampling, John Hurt, Stellan Skarsgård jt. Esilinastus Cannes’i filmifestivalil.  Lars von Trieri uus film pealkirjaga „Melanhoolia” paistab jätkavat taani autori eelmise filmiga „Antikristus” alanud taotlust muuta  vaataja kogemus von Trieri filmi vaatamisel möödapääsmatult isiklikuks, vaata et füüsiliseks. Teisisõnu teeb režissöör kõik võimaliku ja võimatu, et vaataja ei saaks lahkuda kinosaalist ükskõikselt õlgu kehitades. Isegi kui publik tunneb vaimustuse asemel tülgastust või raevu, näib see Trieri meelest olevat parem variant kui ebalev „ma ei tea”. Ja selle saavutuse eest võib teda kahtlemata tunnustada: „Melanhooliat” näinud inimene vaatab kinosaalist päevavalgusse tagasi astudes tõenäoliselt maailma peale vähe teisiti kui enne.    

   

Ühtpidi pole selles muidugi midagi väga imekspandavat, sest pärast kahte tundi alalõpmata hüpleva käsikaameraga üles võetud kaadreid läheb küllap nii mõnelgi inimesel süda pahaks – seda enam, et mida kaugemale film edeneb, seda jäisemaks muutub selles valgus ja üha kaamemateks ka tegelaskujude palged. Siiski tundub, et „Melanhoolia” möödapääsmatut raputust ei saa kirjutada ainuüksi hüpleva kaamera ja muude tehniliste võtete arvele, mis meenutavad paljuski Lars von Trieri algusaegade filme Dogma 95 päevadest. Nimelt suudab von Trier mingil salapärasel moel täita ka pealtnäha lihtsad kaadrid rõhuva ohutunde  ja intensiivsusega ning viib juba sihitult õõvastavana tundunud loo lõpuks siiski teatud sisemise (kui ka mitte narratiivse) katarsiseni.       

„Melanhoolia” versus „Ohverdus”         

Ohutunne läbib Lars von Trieri uut filmi peaaegu alguskaadritest peale. Pärast proloogi, Wagneri „Tristani ja Isolde” taustale seatud üliaeglaselt liikuvaid, pigem fotode või maalidena kui filmistseenidena mõjuvaid kummaliselt kauneid kaadreid näeme kitsal mägiteel manööverdamas pikka valget pulmalimusiini. Ning kui selle ülikalli üürisõiduki rooli istub nooruslik pruut Justine (Kirsten Dunst), kellele kõik toimuv tundub olevat lihtsalt nali, on  selge, et midagi head siit oodata ei ole. Järgnevad tülid pulmalauas, pruudi äraolev ja läbinisti süüdimatu depressiivsus ning tagatipuks kummaline punane täht taevas, mis, nagu peagi selgub, ähvardab Maaga põrkuda.       

Üks omadus, mis „Melanhoolia” nauditavaks teeb, on filmi mõtteväljade märkamatu ja sujuv progresseerumine: üks või teine kesksena tundunud teema võib järsult lõppeda ja anda teed filmi üldisemale sõnumile. Nii võib vaataja filmi teiseks pooleks sootuks unustada, et filmi esimeses pooles peeti pulmad (mis mõistagi lõppesid krahhiga) või et peategelane Justine oli naeru kihistav „täielik blondiin”. Kõik selles linateoses liigub kokkuvõttes vaid ühe selge ja  möödapääsmatu lõpu suunas, milleks antud juhul ongi sõna otseses mõttes lõpp. Võimalikke paralleele „Melanhoolia” ja muude teoste vahel saab tõmmata mitmes suunas, alustades Sigmund Freudi „Mõrvamisest, leinamisest ja melanhooliast”. Samas on tähelepanuväärne, et kui Lars von Trieri eelmine film „Antikristus” oli pühendatud Andrei Tarkovskile ja seda ennekõike arvukate visuaalsete laenude tõttu, siis näiteks Tarkovski tunnetusele  jõuab „Melanhoolia” palju lähemale. Ennekõike meenub Tarkovski viimaseks jäänud „Ohverdus”, mis on ju samuti lugu maailma lõpust. Tõsi, kui „Ohverduses” näeme peategelast püüdmas maailma lõppu ära hoida (ega saagi kokkuvõttes teada, kui reaalne see oht oli või millist kaalu mängis selle ärahoidmises peategelase eneseohverdus), siis „Melanhoolia” peategelane Justine hoopis tervitab apokalüpsist, olles veendunud, et „elu Maa peal on kurjus”,  mida „keegi taga igatsema ei jää” ja mille hävimisega inimene seega ei individuaalselt ega kollektiivselt tegelikult midagi ei kaota. Kui Tarkovski teoste läbiv teema oli vaimsuse puudumine tema kaasajal ja tema tegelased sattusid kriisi just selle vaimsuse (ajuti lootusetul) otsingul, siis von Trier inimese vaimsuse küsimust otseselt ei käsitle. Ent nii „Melanhoolias” kui ka „Ohverduses” näeme filmi peategelast (viimasel juhul Erlend Josephsoni mängitud Alexander) kummalises piirseisundis, kus ta justkui kõigi ootuste kiuste leiab endas mingi sisemise väe ja tasakaalu, ehkki teistele võib see kõik näida hullumeelsusena – et mitte öelda valgustumisena.         

Enfant terrible hakkab persona non grata’ks         

Viimane kirjeldus sobib küllalt hästi iseloomustama ka von Trieri enda isikut: on ju temaski nähtud kord geeniust, kord hullumeelset. Ka „Melanhoolia” paneb vaataja korduvalt endalt küsida, kas tegu pole mitte sisutu sonimisega kinolinal – või on see siiski geniaalse visionääri suurteos? Vastust sellele küsimusele kõnealune film, nagu ka von Trieri eelmised filmid,  ei annagi ja õigupoolest on mulle hakanud tunduma, et selline on ka režissööri taotlus: teda ennast rahuldaks ka hullumeelse positsioon suurepäraselt, kuna see erineb geeniuse omast üsna vähe.       

Võib-olla selsamal põhjusel on ta ka sel  aastal Cannes’is teenitud sisenemiskeelu järel (kuna oli ennast poolnaljatamisi „Hitleri mõistjaks” ja natsiks kuulutanud) esinenud küll vabandustega solvangute pärast , aga tundnud ka uhkust olla maineka festivali persona non grata. Nii või teisiti mängis tema teada-tuntud veidriku positsioon talle seekord kätte kehvad kaardid. Cannes’i direktorite nõukogu otsust saab mu meelest tõlgendada kolmel viisil. Esiteks võib arvata, et nad saavad aru, et von Trier  tegi nalja, ent tahavad kõigile alatiseks selgeks teha, et selliste asjadega nagu natsism, Hitler ja juudid Cannes’i festivalil, filmikultuuri eetilisel lipulaeval, nalja ei tehta. Teine võimalus on see, et nad arvavad, et tõenäoliselt tegi von Trier nalja, aga režissööri veidrused, mis mõne teise inimese puhul on nali, on tema puhul ennegi tõsimeelseks osutunud ning mõistagi ei taha Cannes’i festival olla mingilgi moel seotud tõsimeelse natsismiga. Või siis kolmandaks, et asi  on algusest peale igasugusest naljast kaugel. Igatahes on Lars von Trieri „eristaatus” Euroopa mainekaimal festivalil nüüdsest pöördumatu tõsiasi ning saab olema omamoodi huvitav näha, kas ja kuidas see mõjutab von Trieri loomingu edasist käekäiku ja sellele osaks saavat tähelepanu.   

„Melanhoolia” tugevus: näitlejad ja sümbolid   

Filmi juurde naastes peab nüüd aga rääkima ka näitlejatööst. Filmi kaks keskset karakterit, õed Justine ja Claire (Kirsten Dunst ja Charlotte Gainsbourg) on tugeva rollisooritusega täidetud, ehkki rohkem tõuseb esile just esimene (Dunst). Osalt on sellise mulje taga ehk teadmine, et pärast „Antikristust” on Gainsbourg’il ilmselt raske oma eneseületusega kedagi  enam üllatada, kindlasti aga ka seepärast, et Dunsti tegelaskuju muutused ja transformatsioonid on „Melanhoolias” palju ulatuslikumad. Seejuures on küllalt tähelepanuväärne, et vastuoludest hoolimata on nii „Antikristuse” kui „Melanhoolia” naispeaosaline teeninud Cannes’ist parima naisnäitleja tiitli. Ning on tõepoolest imetlusväärne, kuidas Dunst mõjub võrdselt veenvalt nii süüdimatu blondiini, depressioonihoogudes haigena kui ka teatud sisemise jõu leidnud „lunastatuna”. Näitlejannalt, keda enamik tunneb ilmselt kui Ämblikmehe tüdruksõpra, on see üsna ootamatu saavutus. Ka ülejäänud ansambel on tugev. Lars von Trier paistab iga filmiga suutvat kaasata üha rohkem mõjuvat staarikooslust: antud juhul kuuluvad siia näiteks John Hurt, Charlotte Rampling, Kiefer Sutherland, Stellan Skarsgård. Ent nende kaal filmi terviklikus mõjujõus ei ole Dunsti ja Gainsbourg’iga võrreldav juba ainuüksi  rollide väiksema mahu tõttu.       

  „Melanhoolia” on suurepärane jutustus, mis märgistab näilise kergusega mitmed olulised  momendid tänapäeva inimese isiklikes ja sotsiaalsetes valedes. „Ma arvasin, et meil on kokkulepe,” ütleb näiteks Sutherlandi mängitud John Justine’ile viimase pulmaõhtul. „Mis kokkulepe?” küsib Justine ja John vastab: „Kokkulepe, et sa oled õnnelik.” Neist stseenidest joonistub hästi välja, kuidas heaoluühiskonna sotsiaalne surve „olla õnnelik” on iseenesest midagi põhimõtteliselt rõhuvat ning päädib kohustusliku keep-smiling-teesklusega, millega  inimene ometigi vaid väldib vaatamist omaenda sisemuses haigutavasse tühimikku. Justine’i (ja paljuski kogu filmi) järeldus, et „kogu elu Maa peal on kurjus”, ei tule filmi finaalis seega erilise üllatusena. Kõige muu kõrval on Lars von Trier seejuures ka oskuslik sümbolitega mängija: kui „Antikristuses” sai Eedenist hirmuäratav maja alateadvuse metsa hämarates sügavustes, siis „Melanhoolias” kannab Melanhoolia nime Päikese  tagant ilmuv hukutav planeet, mis annab sedasi kujutatavale kataklüsmile ühtaegu nii otsese kui ülekantud tähenduse, aga toimib ka „näilise heaolu päikese” varjust ilmuva melanhoolse tegelikkuse võrdkujuna. 

„Melanhoolia” on seega hea film, võimalik et isegi parim Lars von Trieri loomingu hulgas.  Ainus, milles ma pole kindel, on aga see, kas kõnealusele filmile mõjujõu andmiseks oleks tingimata pidanud seda tegema niivõrd agressiivsete vahenditega. Klassikalisemal viisil, toetudes vähem tehnilistele võtetele, võiks vaataja kogemus sest loost olla märksa ehedam ja veenaks mind režissööri meisterlikkuses märksa rohkem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht