Paugub püstol, lendavad kilud

Olev Remsu

Remsu: Näitlejad mängivad lusti ja himuga, vabalt ja nakatavalt; vaataja pilku köidab arvatavasti pigem vorm kui sisu. Pildil: Ülle Lichtfeldt, Maria Avdjuško, Veikko Täär, Marika Korolev, Taavi Eelmaa. KAADER FILMIST

Kas “Kuldrannake” on burlesk? Tögamine? Jämehuumor? Pull? Jalaga tagumikku? Kindlasti mitte satiir, mis hindaks ühiskonda kodanikupositsioonilt.

 

Mängufilm “KULDRANNAKE”, Taska Film, 2006.

Režissöör Jüri Sillart, stsenarist Hans Luik, produtsendid Kristian Taska ja Hans H. Luik, operaator Mait Mäekivi, näitejuht Priit Pedajas. Osades Ülle Lichtfeldt, Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Marika Korolev, Hendrik Toompere jr, Sepo Seeman, Veikko Täär, Mait Malmsten ja Taavi Eelmaa. Esilinastus 9. III kinos Kosmos.

 

Üheltpoolt on tänapäevasus iseväärtus, on ju suur asi ja suur julgustükk püüda peegeldada kohta ja aega siin ja praegu. Iga vaataja ulatub selle tõepära isikliku kogemusega kontrollima ning võib öelda: sellele on pihta saadud, see on võlts. “Kuldrannakeses” on mindud veelgi kaugemale, on võrreldud lähiminevikku ja kaasaega: need paralleelid on meie ühiskonnal nüüd huulil, selline sotsiaalne tellimus rippus õhus.

Teiselt poolt on “Kuldrannake” üsna täpselt nn slapstick’i-võtmes, mida ei oskagi kohe tõlkida. Burlesk? Tögamine? Jämehuumor? Pull? Jalaga tagumikku? Kindlasti mitte satiir, mis hindaks ühiskonda kodanikupositsioonilt.

Eesraamis, proloogis, pannakse žanr paika, vaatajale antakse lubadus tinglikkuseklassi kohta: tegemist on mänguga, ärge otsige loogikat, ärge võtke asja tõsiselt, tellimus on täidetud kometina, tegemisruumi on jäetud neilegi, kes kunagi tahaksid asja lahendada ehk publitsistlikumalt ja tõetruumalt.

Manitsus põhjendab mõned üldisesse tinglikkusenivoosse vähe istuvad episoodid ja detailid: kiluvaling, püstol pühamehel (Veiko Täär), tukiga kõmmutamine, Barbi (Marika Korolev) tiivaripsutamised ja lesbitamine, ent samuti pommimees Viktori (Mait Malmsten) olemasolu üldse, tema usutavuses veenmiseks oleks kulunud igas muus žanris tükk tööd, ja ei tea, kas see olekski õnnestunud.

Slapstick eeldab domineerivas peaosas andekat koomikut või nende paari. Praeguses konstruktsioonis oleks tegelasena kõne alla tulnud kättemaksja Viktor, kes seisab kohanejatega  silmast silma, eriti saamamehe Feliksiga (Taavi Eelmaa), kes kunagi lõi temalt pruudi üle. Ent Viktori osa on ka kõige naeruväärsem, tema ei saagi olla pullitaja, muidu variseks kogu ülesehitus kokku. Pealegi ei sobikski publikul naerda invaliidi üle. Viktor ei ole ajaga kaasa tormanud, ent tema otsus kurjust karistada ja see vastik maailm õhku lasta ei ole sündinud eetilisest valikust, pigem haiglasest psüühikast. Viktor, kuigi loo käivitaja, ei prevaleeri, Sillart-Luik on protagonisti-anatagonisti asendanud ansamblimänguga, ükski tegelane ei tõusegi selles filmiloos eriliselt esile.

Draamatehnika soovitab luua karakterid äärmiselt vastandlikest tegelastest, siin on autorid iseennast piiranud: endise bändi liikmed on enam-vähem üheealised ja nende sotsiaalne staatuski on niivõrd-kuivõrd võrdne, nad esindavad ühesugust väärtusorientatsiooni, kui terroristihakatis maha arvata. Tõsi, elukutsed on erinevad, kuid sellel pole erilist tähtsust, need tunduvadki olevat kistud. Niisiis, seda enam on tulnud loota pildirea mõjususele ja näitlejate mängule, mis mõlemad on žanripärasest sõnumiloidusest hoolimata haaravad. Ja näitlejad mängivad lusti ja himuga, vabalt ja nakatavalt. Vaataja pilku köidab arvatavasti pigem vorm kui sisu, dilemma, kas pommimehe pauk tuleb või mitte, vajub tagaplaanile.

Kaks kunstiliiki võivad üsna täpselt tabada aja olemuse: need on arhitektuur ja poplaul. “Kuldrannakese” tänapäeva puudutavas osas, näeme villat, lossi ja lossiparki, mille kuulumine omanikele (Taavile ja Barbile) oleks siiski vajanud põhjendust, olgu või dialoogirepliigis. Kuidas selline oma tasku pisteti? Aga kui sihtauditooriumiks on keskmine televaataja, kes ei ole kunagi analüüsivõime ja kriitikameelega hiilanud, pole ka põhjendusel erilist vajadust: tema peab niikuinii kõiki jõukaid varasteks, mis ei pruugi olla eriti vale.

Lähiminevik on “Kuldrannakeses” avatud magusate šlaagritega ja see “tööriist” on küll õige, paremat lihtsalt ei ole olemas. Seda enam, et lähimineviku kohta ei tahetagi anda sotsiaal-poliitilist hinnangut. Tömbid nooled on sihitud oleviku suunas ja kunagise menubändi repertuaar lööks nagu kahte kärbest korraga: iseloomustab bändi ja nende liikmeid, aga meelitab publikutki film vaatama.

Film on vist sada protsenti rahvuslik, juba ingliskeelne pealkiri “Golden Beach” tundub kuidagi väga kauge ja võõrastav.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht