Pärandi sisse minek

Thorsten Schütte: „Zappa repertuaar on sügav ja keeruline universum, mis võib sind saata terve elu.“

ANDREI LIIMETS

Frank Zappa filmi jõudsid oluliste teemadena musikaalsus, kompositsioon, tsensuur, sotsiaalne ja poliitiline kommentaar.

Frank Zappa filmi jõudsid oluliste teemadena musikaalsus, kompositsioon, tsensuur, sotsiaalne ja poliitiline kommentaar.

Pressifoto

Pimedate Ööde filmifestivali meeleolukamate linastuste seas oli sel aastal biograafiline muusikadokumentaal „Pista see küsimus … Frank Zappa tema enda sõnadega“.1 Festivali väisas ka filmi pärast kaheksa aastat arhiivides istunud sakslasest lavastaja Thorsten Schütte, kes ei palunud õnneks küsimusi kuhugi pista ja oli rõõmuga valmis rääkima, miks on Zappa oluline.

Mulle tundub, et noorem põlvkond pole Frank Zappa fenomeniga kuigivõrd kursis. Öelge kõigepealt, miks ta õigupoolest ikkagi oluline on?

Ta on XX sajandi üks mõjukamaid muusikuid ja heliloojaid. Kui nii öelda, kõlab see muidugi liiga akadeemiliselt, justkui räägiksime klassikalisest muusikast. Zappa ongi huvitav just seetõttu, et ta oli ühe jalaga popmuusikas, rokis ja džässis ning teisega nüüdismuusikas – ta on sillaks väga erinevate žanride vahel. Rikkalik polnud üksnes ta looming muusikuna, ta oli ka hirmnaljakas meelelahutaja ja teravmeelne mõtleja, XX sajandi kroonik. Tema muusikale ei saa kergesti ligi, ta looming on väga lai ja mitmekülgne. Kui aga Zappa repertuaari süveneda, avaneb väga sügav ja keeruline universum, mis võib sind saata terve elu.

On mõnevõrra üllatav, et sedavõrd põhjaliku dokumentaali on ühest mõjukamast Ameerika Ühendriikide muusikust valmis saanud sakslane. Kuidas see juhtus?

Eks Frank Zappast ole tehtud dokumentaale varemgi, aga seal on mindud natuke tuttavamat teed mööda. Räägivad tavalised kahtlusalused, Mick Jaggerid ja teised, et kes keda tunneb ja nõnda edasi. Mina valisin teistsuguse jutustamisviisi. Mul kulus selle filmi valmimiseks kaheksa aastat, millest kuus läks Frank Zappa leselt Gale’ilt nõusoleku saamiseks, sest vajasime õigusi muusika kasutamiseks. Ta oli läbirääkimisteks paras pähkel. Kaks aastat läks ainult jala ukse vahele saamiseks, sest ta on väga ettevaatlik, et inimesed ei kuritarvitaks või väärtõlgendaks tema abikaasa muusikalist pärandit. Õnneks suutsime teda oma idees veenda, aga isegi siis läks veel neli aastat läbirääkimisteks, et saada endale lõpliku montaaži üle otsustamise õigus (final cut) ja ma saaksin teha, mida soovin. Aga miks just mina, miks sakslane? Mul oli lihtsalt uudne idee, õnne ja kõvasti järjekindlust ning kannatust.

Kaheksa aastaga annab teha neli-viis suurejoonelist Hollywoodi kassahitti. Kas ei tulnud masendusega mõtet, et teeks oma eluga parem midagi muud?

Ei! Noh, masendus tuli muidugi peale, kuna isegi vähem kui aasta enne esilinastust polnud ma veel täiesti kindel, kas see film kunagi valmis saab. Ühel hetkel ütles rahastaja, et kuulge, kutid, kui te kohe asja valmis ei tee, võtame me oma toetuse tagasi, me ei saa igavesti teie taga oodata. Siis helistasin ja teatasin: „Gale, kas nüüd või ei iialgi.“ See aitas. Projekt oli kokku varisemas. Minul oli lihtne, sest mul oli mitu projekti korraga töös. Dokumentalistina peab lihtsalt olema mitu asja teha. Olin ka ametis filmikoolis, nii et sain endale kannatlikkust lubada. Aga kui lõplik luba tuli, olin lausa üllatunud: Nüüd veel? Ausalt? Pärast kaheksat aastat? See oli ilus hetk.

Viimasel ajal on palju räägitud dokumentaalfilmide renessansist. Linastunud on mitmed suure tunnustuse pälvinud dokumentaalid muusikutest, näiteks „Amy“ ja „Kurt Cobain: Montage of Heck“.2 Kas kirjeldatu kehtib ka Saksamaa kohta ja kas mõni selline film oli inspiratsiooniallikaks?

See käib lainetena. Võib-olla tunnevad produtsendid tõesti mingil hetkel, et oleks vaja rohkem tõsielulugusid, aga nii teles kui ka kinos jääb dokumentaalfilm mängufilmile ikkagi kõvasti alla. Saksamaal tehakse siiski palju häid dokumentaalfilme, kuna nii telekanalid kui filmifondid investeerivad neisse jätkuvalt palju. Mitte ainult saksa filmidesse, vaid ka rahvusvahelisse koostöösse. Isegi „Citizenfour“ ja „Väravavalvurid“3 on osaliselt Saksa rahadega tehtud. Mis puudutab teistelt õppimist, siis nimetan siin hoopis „Amy“ lavastaja Asif Kapadia „Sennat“,4 mis on täielikult üles ehitatud arhiivikaadritele, mida toetavad ka lähedaste meenutused. Vaatasin seda väga hoolikalt, aga tema on oma loo jutustanud muidugi pisut teiste vahenditega.

Teil oli kasutada palju haruldast arhiivimaterjali. Kui suur osa visioonist on lõpuks ekraanile jõudnud?

Dokki tehakse kolm korda. Kõigepealt paned kirja, mida teha tahad. Siis teed kindlaks, kuivõrd tegelikkus sellele vastab (sageli selgub hoopis midagi muud, kui olid ette kujutanud). Monteerima hakates näed, kui suur osa leitust kattub vaimusilmas ettekujutatuga, ja siis tuleb film kolmandat korda välja mõelda. Selle filmi puhul olid mul mõned asjad kohe mõttes. Näiteks see, et näitame kõike ainult Zappa enda sõnade ja tegude kaudu, püüame vaadata maailma tema pilguga. Mingil hetkel hakkasin kahtlema, kas me suudame filmi nii üles ehitada, kuna Zappa võis olla vägagi karm, ülbe ja üleolev. Kartsin, et äkki vaataja mõtleb pärast poolt tundi väsinult, et issand jumal, kui imelik tüüp. Pöördeline hetk oli see, kui näitasime esimest kolme ja poole tunnist varianti produtsentidele, kes polnud kaugeltki Zappa fännid. Jälgisin kivistunud ilmeid ja mõtlesin, et nad jäävad magama, aga kui seanss lõppes, ütlesid nad, et neil polnud hetkekski igav. Palju tööd oli veel ees, aga saime juurde enesekindlust, et Zappa suudab pelgalt oma isiksusega vaatajat köita.

Mulle tundub, et Zappa on niivõrd külgetõmbav, kuna oli nii mitmekülgne isiksus: elust suurem rokkstaar, laiema tunnustuseta jäänud, kuid teiste muusikute poolt jumaldatud helilooja, sõnavabadust jutlustav poliitiline mõtleja. Mis oli tema puhul kõige huvitavam?

Kui sadu ja sadu tunde intervjuusid ning televisiooni- ja raadiomaterjali läbi töötada, hakkavad ilmnema motiivid ja teemad, millest Zappa põhiliselt räägib. Filmi jõudis pigem kõik see, mis tundus olevat talle olnud südamelähedane mitme kümnendi jooksul: musikaalsus, kompositsioon, tsensuur, sotsiaalne ja poliitiline kommentaar. Väga suure osa vähem nähtaval aspekte jätsime välja. Üritasime näidata tema elus läbivaid jooni. See oli nagu väike detektiivitöö, punktide ühendamine. Zappa oli täielik uudistenarkomaan: ta luges ja töötas kõik läbi ning kommenteeris loetut. Oleks fantastiline, kui keegi temasugune pööraks ka täna Ameerika poliitika muusikas satiiriks. Ta oli oma aja baromeeter. Tänapäeval on roppustest saanud äri. Need hoiatavad kleepsud filmis on nagu reklaam: oo, seal on midagi ohtlikku, nii põnev!

Üks filmitegija ütles mulle kunagi, et vähemalt mingil tasandil lihtsalt peab oma peategelast armastama, kuigi sel juhul on oht kujutada teda liiga kriitikavabalt. Zappa tekitas eluajal väga vastakaid tundeid, mida filmis esindavad näiteks vihased lapsevanemad. Kuidas leidsite tasakaalu?

Kuna me oleme lasknud rääkida Zappal endal intervjuude kaudu, siis oli valik sellega juba tehtud. Teine külg on aga filmis täiesti olemas ajakirjanike näol, kes esitavad küsimusi. Filmi eesmärk oli tõesti lasta tal seletada maailma oma sõnadega, aga see pole mõeldud ajupesuna. Vaatajale tuleb ikka jätta ruumi öeldule oma hinnang anda.

Kuidas Zappa pere pärast raskeid läbirääkimisi lõpptulemuse vastu võttis?

Gale’iga oli alguses, nagu öeldud, väga raske, aga ta jäi filmiga väga rahule. Ta oli pisut murelik, et olime kasutanud nii palju muusikat, aga kui koos filmi vaatasime, olid kõik väga rahul ja õnnelikud. Pärast Gale’i surma on pere kahjuks tema päranduse pärast täielikult lõhki läinud, aga kõik olid vähemalt selles osas ühel meelel, et film tuli hea.

Kas on mõni moment või fakt, mis filmi ei jõudnud, aga mida tahaksite siinkohal lugejatega jagada?

Me andsime kogutud arhiivi üle Zappa perele ja selle põhjal pannakse juba kokku uut dokumentaali, kus kasutatakse rohkem koduvideosid ja privaatsemat kraami. On üks imeilus stseen, kui Zappa maandub Soomes. Üks ajakirjanik tuleb talle lennukile vastu ning hüüab: „Frank! Frank! Räägi meile „Plastic People’ist!“.“ Plaat anti välja aastal 1966, aga on juba aasta 1973 ning Zappa ammu väsinud sellest rääkimisest. See hetk ütleb palju ajakirjanduse ja muusiku suhte kohta.

1 „Eat that Question: Frank Zappa in His Own Words“, Thorsten Schütte, 2016.

2 „Amy“, Asif Kapadia, 2015; „Kurt Cobain: Montage of Heck“, Brett Morgen, 2015.

3 „Citizenfour“, Laura Poitras, 2014; „The Gatekeepers“, Dror Moren, 2012.

4 „Senna“, Asif Kapadia, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht