Paeluv kriminaalne lõbusõit

„Nugade peal“ on pentsiku atmosfääriga värvikirev film, mida ilmestavad lõikav dialoog, täpselt ajastatud vahe koomika ning toekad osatäitmised.

TUULI PÕHJAKAS

Mängufilm „Nugade peal“ („Knives Out“, USA 2019, 130 min), režissöör-stsenarist Rian Johnson, operaator Steve Yedlin, helilooja Nathan Johnson. Osades Daniel Craig, Ana De Armas, Jamie Lee Curtis, Chris Evans, Michael Shannon, Don Johnson, Toni Collette, LaKeith Stanfield, Christopher Plummer jt.

Mis saab, kui perekonnas üksteist ei usaldata, kuid ollakse ometi kõiges järelejätmatult üksteise poolt? Või, veelgi hullem, mis juhtub, kui säärasele segasele perekonnale lisada üks kummaline kuritöö ja pisut naiivne, kuid hakkamist täis eradetektiiv?

2020. aastal saab sada aastat esimese Agatha Christie krimiromaani „Saladuslik juhtum Stylesis“ („The Mysterious Affair at Styles“, 1920) ilmumisest, mis märgib kirjandusajaloos krimiromaanide kuldajastu algust. Sir Arthur Conan Doyle lõi küll Christiest üle kolmekümne aasta varem kuulsa Sherlock Holmesi (ise ta küll põlgas teda sügavalt surmani ja soovis, et poleks seda tegelast kunagi välja mõelnud),1 kuid Dame Agatha väärib kahtlemata maani kummardust, mütsikergitust ja roosiõit tarviliku tegevuse eest. Seda kõike on omamoodi hommage’iga talle pakkunud ka enne seda filmi „Tähesõjad. Viimane jedi“2 lavastanud Rian Johnson.

Christie meisterlikust jutustamisoskusest inspireerituna räägib Johnsoni linateos ekstsentrilisest perekonnast, mõrvamüsteeriumist ja sellest, kui kaugele on inimesed valmis minema, et hoida kümne küünega kinni asjadest, mida nad arvavad õigusjärgselt neile kuuluvat. Perekond Thrombey – vanim tütar Linda (Jamie Lee Curtis), noorem poeg Walt (Michael Shannon), minia Joni (Toni Colette), Linda poeg Ransom (Chris Evans) ja abikaasa Richard (Don Johnson) – on kogunenud tähistama oma isa, kuulsa krimikirjaniku Harlan Thrombey (Christopher Plummer) 85. sünnipäeva. Hommikul leitakse too oma kabinetist surnuna. Politsei paneb kirja, et tegu on enesetapuga.

Kõik tõendid viitavad vabasurmale, kuid ootamatult ilmub kohale salapärase tundmatu palgatud detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig), kes ei soovi mingil juhul välistada mõrva võimalust. Aegamisi hakkab ta politsei abiga osadeks võtma tolle saatusliku õhtu sündmusi ja perekonna saladusi, mida varjavad maja seinad ja kõik pereliikmed. Blancile on abiks Harlani ihupõetaja, lähedasim sõber ja usaldusisik Marta (Ana de Armas), kes paistab teadvat midagi, mida teised ei tea.

„Nugade peal“ on väga tugeva alguse ja pentsiku atmosfääriga värvikirev film, mida ilmestavad lõikav dialoog, täpselt ajastatud vahe koomika ning toekad osatäitmised A-kategooria koosseisult eesotsas Daniel Craigiga, kes tõepoolest särab.

Daniel Craigi Benoit Blanci inetu aktsent ja ekstravagantne kõnemaneer on naeruväärsed, aga tegelane sellegipoolest läbinisti sümpaatne.

Kaader filmist

Christie loominguga vähegi kursis vaatajale võib film näida tuttavlik. Detaile on kokku laenatud eri teostest, kõige selgemini esikromaanist „Saladuslik juhtum Stylesis“, nagu suur ja pisut pentsik maja, kummaline mõrv, (ogar) perekond ja asjalik, kummalise aktsendiga detektiiv. Loos on aga sellele vaatamata midagi iseäralikku ja nüüdset, mis ei mõju leierdatuna, ilmselt tingituna ka loojutustamise viisist.

Teravmeelne, lahe ja kohati ka erakordselt naljakas dialoog on kirjutatud lopsakalt ja värvikirevalt. Osa vestlustest visualiseeritakse sümboolselt ka pildikeeles, mis mõjub kosutava üllatusena. Targalt kirjutatud ja veelgi targemini ette kantud käsikirjas on tempokust ja mängulisust, mis haakub veatult visuaaliga. See on kui paleuslik sümbioos, kus pildi, heli ja keele kõik aspektid on eristamatult läbi põimunud nii, et üht ei oleks teiseta.

„Nugade peal“ on meelelahutuslik väga mitmel tasandil. Kriminaalse sündmustiku taga peitub paralleelliin, mis on täis pikitud kõrgema klassi jaburust, kusjuures sekka on imbunud täpselt õiges annuses iseenda üle irvitamist. Omal moel on kõik üheaegselt kokkusattumus ja paratamatus, mis vaevalt kellegi kontrollile allub. Muidugi mõista varitseb sellise edvistava linateose puhul oht, et näitlejatöö osutub üleliia teatraalseks ja ülemängituks, absurdseks või isegi paroodiliseks. Sel krimikomöödial õnnestub siiski jääda filigraanse täpsusega peent nööri mööda käima, kaotamata hetkekski tasakaalu ja langemata labasusse.

„Nugade peal“ sisaldab ka tervisliku annuse poliitilist huumorit, otseseid viiteid viimase kahe aasta sündmustele ja probleemidele Ameerikas, kui võimul on olnud Donald Trump. Lihvitud komejant pagulaskriisi, kapitalismi, natsipropaganda üleskerkimise ja kõige muu aktuaalse kulul paneb muhelema ilma ebamugavustundeta ja on ajastuse ja edastuse osas täistabamus.

Operaatoritöö meenutab mulle oma ulmelistes värvigammades kohati Joaquin Phoenixi Jokkeri3 ülikonda. Esteetiliselt kohati suisa silmipimestav, peensustes kadestamisväärne ja ohtlikult küllane, justkui oleks iga vidin valmis järgmisel hetkel lauaservast alla kukkuma. Juba esimestes kaadrites joonistatakse dekoratsioonidega selgelt välja, kui isemoodi on see lava, kus tegevus hakkab aset leidma. Harlan Thrombey maja on kaootiline, kuid ometigi läbimõeldult stiilne, peidetud nipsasjakeste alla ja taha, ning meenutab koloriidirikast tondilossi – peaaegu nagu Addamsite perekonna maja enne halliks töötlemist.4 Seda laadi keskkonnas saab tõesti õitseda vaid ebatavaline ja pentsik krimikirjanik ning tema veelgi imelikum perekond.

Staaridest koosnev trupp on teadlik ja läbimõeldud valik, mis põhineb real krimifilmi tüüpkarakteritel. Nende kõigi palgel on paralleelselt kaasaegse kapitalistliku vaimuga mingi arhailine ja üdini hajameelne ilme, mille üle on lihtne ajuvabalt ironiseerida. Samas kätkeb igaüks neist endas naiivset enesekesksust ja kitsarinnalisust, mida leiab selle 1% hulgast, kelle üle linateoses kohati väga käremeelselt naerdakse.

Näitlejatöö on siin kõrgemast klassist. Tegelaste ekraaniaega on püütud võrdselt jagada, aga paratamatult on üht või teist tegelast rohkem näha ja nii saab teda paremini tundma õppida. Daniel Craigi Benoit Blanci inetu aktsent ja ekstravagantne kõnemaneer on naeruväärsed, aga tegelane sellegipoolest läbinisti sümpaatne. Tema intelligentsuses, asjalikkuses ja alati viigitud ülikonnas on midagi ääretult šarmantset. Blanci vastandina teeb suurepärase rolli Ana de Armas, kes vastab Blanci äkilisele pealehakkamisele õrna ärevuse ja tarmukusega.

Jamie Lee Curtis ja Michael Shannon on oma egotsentrilisuses peaaegu hirmuäratavad, kehastades mõttelaadi, mille kohaselt peavad vaesed lihtsalt rohkem tööd tegema, et mitte vaesed olla. Jamie Lee Curtise Linda on Trumpi lause „Mu isa andis mulle väikese miljonidollarilise laenu“5 täpne visuaalne kujutis.

Filmile saab ette heita vaid kohatist ilmselget etteaimatavust. Detailid nämmutatakse viimseni korralikult läbi, kuid säärasest augutäitest oleks võinud ehk ka puudust tundma hakata, kuna just selle tõttu on komejant saanud nii sidusalt sujuv.

1 https://www.washingtonexaminer.com/weekly-standard/the-man-who-hated-sherlock-holmes

2 „Star Wars: The Last Jedi“

3 „Joker“ (2019). Lavastaja Todd Phillips.

4 https://www.huffpost.com/entry/addams-family-photos_n_4316085

5 https://www.youtube.com/watch?v=uXyii642UlM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht