Ootusärevas paigalseisus

Jaak Lõhmus

Jutuajamine Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuhi Marge Liiske ja peaeksperdi Karlo Fungiga.        Mõnedki allpool tulevad küsimused Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuhile Marge Liiskele ja peaeksperdile Karlo Fungile on aegamisi kujunenud vestlustes eesti filmitegijate ja -ajakirjanikega, ka otsesest filmitegemisest eemal seisjatega, kes aga siiski mõningase sümpaatiaga jälgivad Eesti kinematograafia liigahtusi. Niisiis võiks jutus leida vastuseid mingile üldisemale huvile.  Palusin Balti Filmi- ja Meediakooli esimese filmikursuse lõpetajatel kirjutada oma suhtest eesti kinematograafiaga. Rohkem kui kahekümnes kirjandis torkas selgelt silma  kaks teemat: tudengid mõtlevad palavikuliselt alternatiivse filmitegemise, odava filmi tegemise võimalustest ja teiseks paistab neile muret valmistavat, mis neist saab siis, kui kool läbi, kas Eesti filmindus võtab nad vastu. Mida te tulevastele filmitegijatele omalt poolt ütlete?

 

Karlo Funk (K. F.): Kes ei lähe kooli selle mõttega, et temast saab tingimata kohe režissöör, neil võib tegelikult minna päris hästi, sest filme tehakse ikkagi rohkem kui mõne aasta eest. On võimalik pääseda platsile väga erinevates ametites, teha oma nägu produtsentidele tuttavaks ja väikese harjutamise järel võib-olla jõuda ka oma filmini. Nende ees, kes tahavad kohe oma filmi teha, seisab aga endistviisi see küsimus, kuidas leida hea stsenaarium. Lugusid võib olla palju, aga väga selgelt ja veenvalt häid lugusid on ikka sama vähe nagu alati.

Marge Liiske (M. L.): Ma ei näe väga suureks  pessimismiks põhjust. Andekatest inimestest on alati puudus. Muidugi on praegu probleeme, kahjuks eriti pikkade mängufilmide rahastamisega, aga see aeg tuleb üle elada.     

Olete oma ametis Eesti Filmi Sihtasutuse juhatuse liikmetena tükk aega tagasi n-ö üle ekvaatori astunud, rohkem kui kolm aastat on tegutsetud. Võiks teha vahekokkuvõtte.

M. L.: Fakt, et raha filmitootmisse juurde ei tule, on meid täiesti objektiivselt tagasi paisanud, mis sest, et õigus on ka neil, kes ütlevad, et ainult raha ei tee filmi. Mina pooldan ikka seda vana head püramiidipõhimõtet, et kvaliteet tugineb kvantiteedile, peab tehtama palju filme, et tõuseks tippe, kahe-kolme filmiga  aastas me ei arene. Tegelikult on miinimum viis mängufilmi aastas. Praegu oleme jõudmas olukorda, kus me ei suuda enam rahastada neljagi mängufilmi aastas. Ma ei taha olla pessimist, aga olukord on väga-väga tõsine. Kui vaadata tagasi kolmele aastale, siis kindlasti oli väga tähtis eelarvetõus 2007. aastal. Oluline on 2008. aastal kehtima hakanud Euroopa Komisjoni uuendatud viieaastane riigiabiluba, mis hõlmab kõik meie toetusskeemid,  nii filmid kui ka muud filmiga seotud projektid. Selle järgi on kõik Eesti filmid kultuurfilmid, mis võivad saada riigitoetust kuni sada, aga meil kehtib 95 protsenti. Hea on see, et on kujunenud tihe koostöö Ettevõtluse Arendamise SAga. Ka on praegu lõppjärgus loomemajanduse määrus, mis aitaks kaasa digitaalse järeltöötluskeskuse finantseerimisele. See eeldab muidugi mõista paljude osaliste koostööd.  Filmitootmisbaasi, võttepaviljoni rajamine on praeguses olukorras küsitav, siin tuleb veel teha eeltööd, arvutusi, pidada läbirääkimisi. Aga vähemalt on hea see, et nüüd on hakatatud ka kultuuriministeeriumis rääkima, et selles osas tuleks midagi ette võtta, lõpuks on aru saadud, et filmindusse ei ole riik viimase 17 aasta jooksul investeerinud mitte midagi. Projektitoetused ei ole ju investeering. Nimetagem seda esialgu ja tinglikult Kiili kultuuri  tehnopargi ideeks, loodetavasti sellest tekib ja areneb midagi. See on küll kindel, et ega lähema kahe aasta jooksul midagi ei liigu praktilisel tasandil.

K. F.: Filmindus püsib mingil stabiilsel tasemel. Selles mõttes, et on häid ja üllatavaid asju ja on ka täielikku pettumust. Viimase aja kogemus kinnitab, et eesti filmile ei ole garanteeritud mingit kindlat vaatajaskonda, 5000 vaatajat igal juhul, nagu millalgi võis lootma hakata. Iga film alustab nullist, iga film võtab riski – kas õnnestub või kukub läbi? Tegelikult me ei peaks iseendale hinnangut andma. Filmide rahastamise ideoloogia saab ikka olla ainult see, et Eestis tehtaks võimalikult palju võimalikult erinevaid filme, et oleks kõik diapasoonid esindatud. Võiks olla ka mingi peavool ja seda peavoolu meil endistviisi ei ole. Näiteks Soomes on see peavool selgelt näha, on publikufilmid, on väiksemad  filmid, kus teemaks kaasaegne elu ja millel on vähe vaatajaid. Tähtis on vaatajate arv ennekõike sellepärast, et piisavalt edukas film laseb tootjal arendada järgmist filmi, see on tema ressurss tuleviku ülesehitamiseks. Avalik rahastus Eestis on filmitootja seisukohalt suhteliselt riskivaba: kui fond rahastab, siis film sünnib, kui ei rahasta, siis filmi ei sünni. Filme ümbritsevat erastruktuuri ei ole tekkinud. See paistis just hakkavat tekkima 2007.  aastal, ent kohe, kui tuli majanduses tagasilöök, see kadus. Kadus võimalus saada filmile sponsoreid tootmiseks vajalikus suurusjärgus. Praegu on selline võimalus, et uustulnukas alustab filmi tootmist enda tõestamiseks ilma riiklike fondide toetuseta, nagu omal ajal „Tühiranna” tegijad, üsna küsitav.     

Kas oleks täna veel põhjust jätkata juttu eraldi eksperimentaalfilmide toetusreast, millest esmakordselt räägiti umbes 2003. aastal?

 K. F.: Kas on põhjust toetada filmi üksnes sellepärast, et seda teevad noored, kes usuvad, et teeksid täiesti teistsuguse filmi, kui seni on tehtud?  Viimase aja filmid on enamasti olnud esikfilmid: „Detsembrikuumus”, „Soovide puu”, „Buratino”, tulekul on Andrus Tuisu „Pangarööv”. Piisavalt debüüte. Paistab, et täispikas mängufilmis debüteerimisega praegu probleemi ei ole. Väikese eelarvega telefilmid püüdsid anda vabama võimaluse eksperimenteerimiseks, aga kuna ETV praegu neid enam ei toeta, siis ei ole mõtet ilma tele toetuseta telefilmi  teha. Pigem oleks õige luua eraldi menufilmi toetusskeem, mis eeldaks rahvusvahelise müügiagendi huvi, kohalike levitajate huvi ja eksperthinnanguid. Kohe, kui valmib veel üks multiplex-kino, võiks oodata, et levitajate huvi iga uue eesti filmi vastu suureneb. Siis oleks mõeldav kaasata levitajaid ka filmiprojektide arendamisse ja töösseminevate potentsiaalsete menufilmide väljavalimisse. Eesti filmilevitajate hulgas on inimesi, kes oskavad stsenaariumi  järgi üsna täpselt ütelda, kui palju sellisel filmil vaatajaid oleks. Niisugune oleks täiesti eraldi toetusskeem, aga see ei tohi kahjustada autorifilmide tegemist. 

Komöödia, lastefilm, patriootiline rahvafilm, mida Andres Maimik või mõni teine tubli intellektuaal igal võimalusel nahutab, tooks kindla peale rahva kinno. Rahvas tuleb kinno, piletitulu jääb produtsendile uute asjade arendamiseks, nagu eespool osutasid, kogu filmindus areneb tänu publikumenule.

K. F.: Samas ei tahaks toetada iga hinna eest komöödiat, või iga hinna eest lastefilmi. Selle  hinnangu, mis töötab, mis ei tööta, jätaksin ikkagi produtsentidele. Meie filmiseltskond on kasvanud autorikino mõju all ja jääb selle mõju alla ka edaspidi. See tähendab, et peaaegu mitte keegi ei kirjuta meil stsenaariume puhtalt žanrifilmi reeglite järgi. Meie tegijad ei suuda niikuinii võistelda suurte filmimaade žanrifilmidega ei tehnilise teostuse, lavastuse mastaabi ega eelarve suuruse poolest. 

Lubage meenutuseks tuua kaks tsitaati ühest Eesti filmiajaloo tähtsamast artiklist, Lennart Mere „Suurest üksiklasest”, mis ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 9. veebruaril 1968. aastal. Juttu on toonasest riiklikust filmistuudiost Tallinnfilm. „Mängufilmide praeguse hulga juures ei teki ega võigi tekkida  katkematut loomingulist protsessi. Kaks lavastust aastas on pigem episoodiline nähtus, letargiline tiigike, kuhu niriseb parasjagu niipalju vett, kui päeva jooksul ära aurab! Puudub värskete mõtete ringvool, võistlus, loomulik valik, puudub see kunstile vajalik toitepinnas, mis on ja jääb paljuigatsetud „loomingulise õhkkonna” eelduseks.” [—] „Stuudio lavastajate keskmine vanus on 40,1 aastat. Seda nimetatakse parimateks loominguaastateks. Aga selle vanuse juures on lavastaja arvel kõigest 2,5 suurt mängufilmi!” Kui palju oleme neljakümne aasta jooksul edasi liikunud võrreldes selle olukorraga, mida kirjeldab Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi liige 1968. aastal? Meie neljakümnesed või kohe-neljakümnesed režissöörid pole samuti lavastanud mitte rohkem kui kaks ja pool filmi: René Vilbre, Ilmar Raag  … M. L.: Rasmus Merivoo ja Asko Kase on nooremad.     

Aga kas nad jõuavad enne neljakümneseks saamist teise või kolmanda mängufilmini?

M. L.: Kui me muudame muutujaid, muutub ka tulemus, kui filme on rohkem, on ka tulemused paremad.

K. F.: Praegu ei saa me arendada tegevust, mis on seotud rahaga. Praegu püüame kaitseseisundis säilitada seda, mis meil on. Kui mingi areng on võimalik, siis see saab toimuda filminduse infrastruktuuri edendamise osas, Euroopa tõukefondide toel.       

Praegu loitsitakse söögi alla ja söögi peale loomemajandusest. Tegelikult kumab sellest manast siiamaani ikkagi läbi umbes niisugune suhtumine: looge, majandage, aga riik sellesse tegevusse erilisi summasid ei investeeri.

K. F.: Siin on veel palju ebaselget. Kirjandus ja kujutav kunst, individuaalne looming, ei mahu tegelikult loomemajanduse raamidesse, kuigi seda püütakse sinna sobitada. Mahud on nii väikesed ja tegevus sedavõrd fragmenteeritud, et need ei loo majanduslikult arvestatavat tulemit. Arhitektuur, disain ja film võivad selle  mõiste alla väga ilusti mahtuda. Üks asi, mida me saame teha, on selgitada, kui palju jääb riigil neist sektoritest raha saamata, kuna ei ole tehtud vajalikke investeeringuid. Tänavu filmitakse Eestis tänu juhusele ja produtsentide headele suhetele kolm kallist välismaist mängufilmi: üks Venemaalt, teine Saksamaalt ja kolmas Norrast. Umbes 40-50 miljonit krooni jäetakse nende filmitootjate poolt Eestisse juhuslikult, samal ajal kui riik  teeks mõningad panused infrastruktuuri arendamisse, võiksime muuta selliste summade Eestisse voolamise regulaarseks. See on loomemajanduse teema, see on rahvusvahelise filmikoostöö teema. Sellest on huvitatud meie tootjad, ja miks ei peaks sellest olema huvitatud riik, eriti praeguses olukorras.

M. L.: Sellest, kui palju on suutnud ja suudaks Eesti film meelitada ligi välismaist raha, on palju räägitud ja sellest peab ikka ja jälle rääkima.     

Lehed kirjutavad aeg-ajalt, viimati 11. juuni Postimees, et kultuuriminister Laine Jänes ei tegele ühe või teise kunsti- ja kultuurivaldkonnaga küllaldaselt aktiivselt. Väga hea tahtmise juures võib seda kriitikat tõlgendada nii, et kui otseselt ei „tegelda”,  on arvatavasti kõik korras. Kuidas eesti filmi peamine rahastaja end ministeeriumi rüpes või kaisus praegu tunneb?

M. L.: Meil on kujunenud nende inimestega, kellega me kultuuriministeeriumis koostööd teeme (kantsler ja asekantsler, arendusosakond, finantsosakond, filminõunik) väga hea koostöö. Teeme praegu kultuuriministeeriumile iga-aastast aruannet olukorrast meie valdkonnas.     

Tänast asjade seisu võib nimetada stagnatsiooniks, paigalseisuks, äraootamisseisundiks … Mis filmindust ees ootab?

M. L: Kärped eelarves tulevad, eks siis peame  sellega edasi elama.

K. F.: Kõige suuremad kannatajad on väikesed ettevõtted või üksikprojektidega üritajad, kes seni said isiklike jõududega vaikselt oma dokumentaalfilmi kallal nokitseda. Suuremad ettevõtted on ikkagi seotud reklaami ja muu tootmisega, näiteks televisioonile. Need peavad paremini vastu, sest äri ikkagi käib. Filmide arv ei tohiks väheneda. Võib-olla peame alandama toetuste maksimumsummat  paari-kolme aasta tagusele tasemele, mingil määral on ju ka hinnatase langenud. Kui filmikooli lõpetajad on valmis töötama madalama palga eest kui kohati endistel kõrgustel püsivad tipp-professionaalid, küllap siis avatakse neile uksed. Animavaldkonnast rääkides ma kardan, et kaotajaks võib olla Nukufilm.

M. L.: Ma kardan, et me ei suuda hoida toetatavate filmide arvu samal tasemel. 

K. F.: Väga optimistlikult öeldes on kaks aastat paigaltammumist ilmne. Sealjuures tuleb väljastpoolt raha, mis aitab tootjatel vastu pidada, ja seda on praegu õnneks rohkem kui kunagi varem. Rahvusvahelises koostöös soovitakse rohkem filme toota. Rahvuslikku mängufilmi rangelt võttes praegu enam ei eksisteerigi. Siin on muidugi oht, et kui anda samm-sammult ära loomingulisi positsioone, nagu selgus „Vaša” näitel, ei tunne Eesti vaataja enam filmi ära, ei võta seda omaks.     

Kui praegu on kindel, et paar aastat me tammume paigal, siis ongi vist õige aeg  mõtelda pikema perspektiivi peale?

K. F.: Meil ei ole illusiooni, et oluliste asjade läbiviimine võtab aega ainult aasta või kaks. 

Kui palju on meil olnud abi Euroopa koostootmisfondist Eurimages ja programmist MEDIA?

M. L.: Eurimages’is oleme alates 2003. aastast, liikmemaksu maksnud 8,3 miljonit krooni, toetustena meile eraldatud 8,1 miljonit, aga kuna „Rehepapp” käiku ei läinud, siis kokkuvõttes oleme 2,7 miljoni krooniga miinuses. Viimane toetatud film oli Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine”. Dokkidest on saanud toetust Arbo  Tammiksaare „Fritsud ja blondiinid”. Kindel on see, et iga toetatud mängufilm toob panustatud raha Eestile tagasi, aga neid toetusi ei tule paraku igal aastal. „Lotte ja kuukivi” kahjuks ei saanud toetust, ehkki „Leiutajateküla Lotte” sai.

K. F.: See oli meie arvates väga hästi ettevalmistatud projekt, aga reaalne otsustamine toimub üheksa riigi koostöös. Ja kui ainult üks neist arvab, et film ei ole prioriteetne, siis sinnapaika asi ka jääb. Suured riigid, näiteks Itaalia, on viimasel ajal rahutuks läinud, kuna nende filmidele ei tule Eurimages’ist piisavalt tootmistoetust. Ja nende hääl kostab kõvemini.

M. L.: Ja peame arvestama seda, et mida väiksemaks jääb meie aastane filmitoodang, seda vähem on meil võimalusi Eurimages’ile pakkuda; kuigi osamaks jääb samaks, on toetuse saamise võimalused väiksemad.       

Aga MEDIA?

M. L.: Möödunud aastal oli mingi mõõn, kui „tavapärase” 4,3 miljoni krooni asemel saadi projektidele 2,9 miljonit krooni, aga üldiselt on selle programmi toetus Eesti filmitegijatele olnud hea: kokku alates 2002. aastast üle 30 miljoni krooni. Nüüd tahab MEDIA hakata tegema mitmeaastaseid toetuslepinguid, mis annab toetuse saajale suurema kindluse. Näiteks „Baltic Event” saab kolmeaastase lepingu.

K. F.: Meil on olnud mõte, et luua ka Eestis MEDIA slate funding’u eeskujul paketitoetuste skeem, aga see nõuaks arenduse eelarvest liiga  suure osa, mis praegusel ajal ei ole reaalne.     

Kuidas elavad meie naabrid, peamised partnerid ja ka mitmete filmide kaasfinantseerijad Soomes ja Lätis?

K. F.: Põhjanaabrid elavad tänavu paremini kui kunagi varem: nemad said Soome Filmi Sihtasutuse eelarvesse juurde kolm miljonit eurot, tingimusel, et see läheb filmide tootmisse. SFS on ikka valmis toetama eesti filme, mis võiksid soomlastele huvi pakkuda. Siin on pigem halb see, et Eesti ei ole enam suuteline toetama vähemusosalust teiste riikide filmiprojektides, nagu seda viimastel aastatel pidevalt on tehtud. Eelarved kasvavad ja Eesti kümneprotsendiline panus, mis on üldiseks tavaks, ei ole enam võimalik.  Lõunanaabrite olukord on sarnane üldise majanduse olukorraga: seal ühtki uut filmi tootmisse ei anta, vähendatud toetusraha läheb varem toetatud filmide tootmiseks või arendamiseks. Rahandusminister Einars Repše olevat uuesti avaldanud mõtet, mille ta käis välja juba siis, kui oli peaminister: kaotada üldse Läti Rahvuslik Filmikeskus.       

Paljud hiljutised algatused, näiteks nn mäluprojekt ajalooliste dokumentaalfilmide toetamiseks ERRi, EFSi ja kulka koostöös, on takerdunud.

M. L.: Kahjuks jäi see asi seisma rahvusringhäälingu eelarvekärpe tõttu, mitte sellepärast, et seda poleks peetud vajalikuks. Oleme kokku  leppinud, et ajutiselt peatame nii mäluprojekti kui ka väikese eelarvega mängufilmide koosfinantseerimise, vastavad lepingulisad on allakirjutamiseks ette valmistatud. Plaan on esialgu oodata kuni märtsini 2010, et siis otsustada, mis saab edasi. Mis saab „Eesti lugude” dokumentaalfilmide seeriaga, vaadatakse üle augustis.       

Aga tunamullu hea hooga alustatud „Eesti kroonika” tootmine?

K. F.: Juhtus nii, et ei ERR ega kulka toetanud esimest, 2008. aasta „Eesti kroonika” ideed, mida meie toetasime, ja see ei ole veel praeguseks valmis.       

Eesti kirjandusklassika ekraniseeringustsenaariumidest, mis laekusid kahe aasta eest kultuuriministeeriumi algatatud võistlusele, ei ole siiani midagi käiku läinud, ehkki minu teada oli esitatute hulgas vähemalt üks päris korralik käsikiri arenduseks ja edasi töötamiseks.

K. F.: Mina isiklikult stsenaariumivõistlustesse ei usu. Mainitud võistluse tulemused olid võibolla huvitavad kirjandusliku poole pealt, aga filmistsenaariumiks saamiseks oleks nendega pidanud tegema väga põhjalikku tööd. Kui ikka ükski tootja pole sellest valikust ühtki stsenaariumi üles korjanud, pole midagi teha.       

Aga kirjandusklassika ekraniseerimine on ju filmikultuuris kindlal kohal igas riigis. Paljud paremad saavutused Eesti filmiajaloos tuginevad meie kirjandusklassikale.

K. F.: Samas on meie film muutunud rahvusvaheliseks, mis tähendab, et need kirjandusklassikast tuntud lood ei pruugi huvitada meie partnereid. Mõne erandiga on need lood liiga kohalikud.       

Aga selleks ongi ju „kohalik raha”, et toetada „kohalikke teemasid”?

M. L.: Siin võiks oma panuse anda televisioon.

K. F.: On vähetõenäoline, et meie kirjandusklassika ekraniseeringud võiksid huvi pakkuda rahvusvahelistele filmifestivalidele või välismaa väärtfilmikinode publikule. Kirjandusteostest on töös pigem sellised („Mina olin siin”, „Punane elavhõbe”), mida praegu veel klassikaks pidada ei saa. 

Eesti Filmi Sihtasutus asub teist aastat kenades uutes ruumides Tallinna Kinomaja kolmandal korrusel Uus tn 3. Hiljuti  lõppenud Cannes’i filmifestivali ajaks tuldi välja uue logoga: endise sinimustvalge kolmiktähe EFS, mida rahvas “kapsarauaks” kutsus, asemele pakub uus firmastiil abstraktsemat, opkunsti kogemusest põrkuvat ruudustikku, millest tunnusmärgi leidmine nõuab päris tublit pingutust. Kas väljapoole paistvad muudatused tähistavad mingi ajatsükli lõppu ja kui tähistavad, siis mida võib lisada selgituseks? 

M. L.: Väliste tunnuste, logo jms muutmist hakkasime kavandama 2007. aastast, kui perspektiivid olid praegusega võrreldes paremad. Selle muudatusega koos oli plaanis ka mõningaid suuremaid sisulisi muudatusi. Tundus, et logo vajab värskendamist ja kaasajastamist. Praegune logo on võib-olla tõesti esmapilgul raskesti loetav, aga kui sellega ära harjuda, seostatakse seda ka Eesti Filmi Sihtasutusega.       

Eesti Filmi Sihtasutuse praegune juhtkond on varasemate aegadega võrreldes hoidnud avalikkuses suhteliselt madalat profiili, väljaspool asutuse ametlikku infolehte on olnud ainult üksikuid ülesastumisi ajakirjanduses. Küsimus ei ole mõeldud kriitikana, aga kuidas oma valikut kommenteerite? 

M. L.: Minul kui tegevjuhil pole otseselt vaja oma tööd avalikkuses selgitada, mida ma ministriga rääkisin või mida tahes. Ma ei pea oma võitlusi ajakirjanduse kaudu. Arvan ka, et see ei pakugi laiemale avalikkusele huvi. Meie jaoks on põhitegijad filmitegijad, ja nende tegemised on olulised.

K. F.: Meil on omavahel välja kujunenud selline konsensus: las filmid räägivad enda eest. Mis filmidega ja filmitegijatega toimub, see on  oluline. Kui keegi vajab administratiivset infot, võib ta alati helistada. Toetusotsuseid avalikult põhjendada poleks mõistlik, sest iga film on toetuse saamise hetkel spekulatsioon, alles kahe aasta pärast selgub, kas otsus oli õige.       

Ja viimaks „suveküsimus”. Tänavu jäi ära traditsiooniline Eesti filmi suvepäev, mida on peetud kaheksa aastat järjest, filmirahva kokkusaamine. Enne rasket tööperioodi (paljude filmide võtted on ju suvel) kohtusid filmiliitude ja -asutuste inimesed, klassikud debütantidega, autorid metseenidega jne. Kas selle asemel on tulekul midagi uut?

M. L.: Juunikuus seda üritust tõepoolest ei tule,  otsustasime nii eelarvekärbete tõttu, meil lihtsalt pole sellise asja jaoks enam raha. PÖFF on pakkunud välja idee teha filmirahva kokkusaamine augustikuus hoopis Tartus armastusfilmide festivali „TarTUFF” raames. Või teine idee: teha see filmipäev augustis, aga Tallinnas ja nii, et igaüks võtab oma leivakoti kaasa. Elamenäeme. Praegu tundub, et on ikka väga vajalik see filmipäev ära pidada.

Vestelnud ja üles kirjutanud Jaak Lõhmus