Ontlikustumine

Mari Laaniste

Nädala pärast algab VIII Pimedate Ööde filmifestival Kaader filmist "Jalgpallivabrik"

Kuu poole ulguva hundi festivali algusaastate õhustikku iseloomustasid ekspromptlik maik ja elevus. Toona vahendite nappuse, aga kindlasti mitte entusiasmipuuduse all kannatavale festivalile kättesaadavate saalide kehvakesed linastamistingimused kompenseeris usk nähtavate filmide ja kogu sündmuse erakordsusesse: kohalikus kino- ja videoleviolukorras oli see kõik justkui liiga hea, et olla tõsi. Küllap ahmisid paljud varased PÖFFijad detsembriõhtutel teistmoodi kino kannustatuna murest, et tea, kas järgmine aasta ikka enam saabki. Sai küll, ja aina rohkem ja paremat.

Nüüd, kus on kulmineerunud nii festivali kolimine rutiinselt mugavatesse kaasaegsetesse kinosaalidesse, kodukinoturu globaliseerumine (Interneti kaudu Hongkongist, Taiwanist, Venemaalt jne, mõnes arusaadavas keeles DVDsid osta ei ole tõesti kuigi keeruline) ja Interneti failivahetusbuum, on PÖFFi kui sündmuse toon loomulikult mõnevõrra muutunud. Tõenäoliselt on publik, kel on praegu oluliselt rohkem võimalusi kvaliteetkinole ligi pääseda, omajagu valgustatum ja kriitilisemalt meelestatud kui enne. Lääne-Euroopa suurfestivalidele tüüpilise blaseerumiseni, mis tähendab pidevat vingumist teemal ?palju kehvem valik kui eelmine kord?, on siiski õnneks veel tükk maad minna. Samuti pole ilmselt niipea muret, et siia jõuaks vanu A-kategooria festivale banaliseeriv Hollywoodi surve ja staaripalavik (kuidas oleks punase-vaiba-defilee kottpimedas ja kiilasjääga?).

Enese kredibiliteedi ja publiku nõudlikkusetaseme kasvatamist mööda on PÖFF nüüdseks jõudnud healoomulise stabiliseerumiseni. Aastatega on välja teenitud nii juba küllaltki väärikas maine erialaringkondades kui suhteline majanduslik kindlus. Tõsiasja, et kunagine pisut kaootiline ja põlve otsas tehtud varjundiga publikurõõmustaja on kasvanud soliidseks institutsiooniks, tsementeerib alustamine tõelise mängufilmide võistlusprogrammiga.

 

Mida on?

Peaauhinda püüab 17 värsket ja kahtlemata tugevat Euraasia filmi. Programmi koostajate soov võistlust kuidagi piiritleda on igati mõistlik; kuivõrd just selline valikuprintsiip end õigustab, näitavad lähiaastad. Olukorras, kus paralleelselt toimub kümmekond linastust, ei tasu muidugi luua endale illusiooni, et kõik huvi tekitavad filmid õnnestub ka ära vaadata. Allakirjutanu püüab võistlejate seast ära näha vähemalt Wong Kar-Wai uhiuue, aga juba palju kõmu tekitanud üliesteetilise ja mõtliku ?2046? ning Oliver Hirschbiegeli ?Allakäigu?, Saksa sellesügisese kinosensatsiooni.

Ülejäänud kava on tüüpilises PÖFFi stiilis külluslik. Veidi võiks norida selle kallal, et aastatega on välja kujunema hakanud teatud ring väheüllatuslikke ?püsirubriike?: jälle Takashi Miike, jälle mõni Taani Dogma-seltskonnaga seotud film (seekord näitlejanna Paprika Steeni re?iidebüüt ?Tagajärjed?), jälle mõni suure nimega re?issööri mitte just suurim uudisfilm (Bertolucci lahjavõitu ?Unistajad?). Sellest ringist väljaspool on loomulikult omajagu juba end tõestanud festivalilemmikuid: Park Chan-Wooki ?Vana poiss? ja mõningase hilinemisega kohale jõudnud Brasiilia hitt ?Jumala linn?. Ikka leiab õige pisut mainstream?ist kõrvale kalduvat Hollywoodi: odav õudukas ?Avameri?, kvaliteetsed eluloofilmid Ray Charlesist (?Ray?) ja Cole Porterist (?De-Lovely?) ning muidugi on natuke alternatiivsema tooniga Ameerika kino, näiteks kaks head filmi ?mõtleva inimese lemmikkoomiku? Paul Giamattiga (?Kõrvalteed? ja ?Ameerika hiilgus?). Endiselt on eeskujulikke ja maitsekaid Briti filme: järjekordne briti gängsterifilmi ?anri päästja, trendikas ?Kihiline kook? ja imeilus ajastudraama ?Tüdruk pärlkõrvarõngaga?. On isegi kena valik publikuhitte laiast maailmast: Ungari aasta vaadatuim film, Nimrod Antali ?Kontroll? ja kõik Hongkongi ülimenuka põnevikutriloogia ?Põrgulik afäär? kolm osa. (Ritta oleks võinud hästi sobida ka venelaste ?Öine patrull? ? ehk järgmisel aastal, koos järjega?) Vaadatavat seega küll ja küll, ning on väga hea, et viimastel festivalipäevadel on juba ette planeeritud üsna ulatuslikult ruumi lisaseansside jaoks.

 

?ja mida pole

Häid ja tähelepanuväärseid filme, mis ühel või teisel põhjusel PÖFFile ei jõua, leiab muidugi samamoodi alati. Sel aastal tuleb kahjuks puudujate nimekirja märkida teiste seas festivalilemmik ?Enne päikeseloojangut? (?Before Sunset?, Richard Linklater), Zhang Yimou uus hüpervisuaalne ajaloo- ja võitluskunstispektaakel ?Tuhande pistoda maja? (?Shi mian mai fu?) ning miks mitte ka oktoobri lõpus Prantsusmaal tohutu menuga esilinastunud Jean-Pierre Jeunet? romantiline sõjadraama ?Pikk kihlus? (?Un long dimanche de fiançailles?). Eks tuleb loota järgmiste kordade peale, nagu ikka.

Kurvalt sümptomaatiliseks aga on kujunemas PÖFFi animevaesus. Animatsiooni on festivalil tõele au andes ju küll ja veel, aga ometi pole suurt midagi, mis pärineks maailma kõrgeimalt arenenud joonisfilmikultuurist. 2002. aasta PÖFFi lunastas selles plaanis Hayao Miyazaki ?Vaimudest viidud? (?Sen to Chihiro no kamikakushi?) sünkroontõlkega ja natuke puudulik koopia. 2003. aastal näidati vaid prantsuse elektropopparite Daft Punki ja hiliste 1970. aastate anime joonistuskeele defineerija vanameister Leiji Matsumoto koostöös valminud über-stiliseeritud poosetust koondnimega ?Interstella 555?. Sel aastal pole aga tõepoolest enam ainsatki täispikka animet. Vaatamata sellele, et Mamoru Oshii ?Süütus? (?Innocense? ehk ?Ghost in the Shell 2?) oli Cannes?i võistlusprogrammis, Miyazaki uus film ?Howli rändav kindlus? (?Hauru no ugoku shiro?) omakorda Veneetsias ja Katsuhiro Otomo ?Aurupoiss? (?Steamboy?) linastus Helsingis ?Armastusel & Anarhial?. Veidi vanemategi seast oleks mõndagi võtta, miks mitte üks mu kõigi aegade lemmikfilme, Satoshi Koni ?Aastatuhande näitlejanna? (?Sennen joyu?)?

Mida ma tegema pean, et järgmisel aastal saaks PÖFFil  kasvõi paarigi animet vaadata?